CC Rota Mobilis

Heal lapsel mitu nime: Rakvere Rattamaraton, Mudamaraton, Pasteediralli. Nii see kahjuks kõigile osalejate meelde jäi. 

 

Kaido:

No seekordne Rakveresse minek oli suht napikas, sest palju ei puudunud, et oleksin selle Mudamaratoni vahele jätnud ja leidnud pühapäevale paremat ajakasutust. No ei ole seda poris püherdamise soolikat enam eriti alles jäänud. Kohale saabudes oli ilm veel ilus ja taevas sinine. Aga teada oli, et nii see ei jää ja taevaluugid avanevad sõidu jooksul.

Stardialas rääkisime Maikaga törts spordijuttu ja oligi aeg teele minna. Alguses võtsin maru rahulikult ja esimesel tõusul veel tikke ei põletanud. Vana konkurent, Rauno Pohlak, arvas, et on õiges kohas, kui oli mu sel hooajal esmakordselt kätte saanud. Kuni Pajusti pargini tundus elu ilus, aga seal hakkas pasteediralli pihta ja driftiharjutused Kaido “Poola Hirm” Kaschani juhendamisel võisid alata. Kehala ringil olevaid mootorimöirgeid ja kummivilinat oli juba kaugele kuulda ja need hääled saatsid meid üsna pikalt. Seal pikkadel singlitel tiirutades oli ühel hetkel tunne, et tuled pandi kustu ja saabus öö – niivõrd pimedaks läks. Ja sellele järgnes muidugi lubatud paduvihm – aega oli stardist kulunud u 1h25min ja pool maad oli veel minna.

TP-des haarasin vett ja puhastasin sõiduprille, et üldse midagi näha oleks. Peale pikka kruusalõiku uuesti metsa jõudes oli pori nii palju, et tõusudel ratast lükates tajusin, et puudub vabajooks ja ratas ise oli u 5kg raskem. Siplasemäed said kuidagi läbitud ja siis veel see Kõrgemäe vallutamine u 55x, see oli nagu laiba mõnitamine – ülesse ei saa ja alla on ka keeruline. Toomaspoiss Elling oli ka seal sektoris lipu alla lasknud ega paistnud enam rattasõidust huvitatud. Rajameistril võiks olla selliste ilmaolude puhul plaan B ja ühest korrast Kõrgemäe otsa ronimisest peaks piisama. Lõpuosa Palermo metsa suusaradadel oli ka päris vaevaline, sest ratas üldse ei veerenud ja jalgadest polnud neid watte ka enam võtta. Päris lõppu sain sõita suht pingevabalt, sest ohustajaid polnud.

Üldiselt sain mudastes oludes hakkama ja laskumistel kasutasin päris palju dropperi posti, et olematut juhitavust kuidagigi kompenseerida ja see aitas. Madal rehvirõhk on samuti abiks. Kohati ei meenutanud see maraton enam rattasõitu ja ainuke eesmärk oli kuidagi lõpuni jõuda. Hea oli see, et ratas töötas ja käigud vahetasid. Kukkuda ei õnnestunud, aga “läheltä piti” olukordi oli palju ja paar korda sain põõsa abil pidama, et rajalt väljasõitu vältida.

Ratta ja riiete puhastamine oli ka paras ooper, aga sellest juba mõni teine kord 🙂

 

Henri:

Start isaga Tallinnast kell 9.30. Enne seda kiirelt praesaia laadimine. Rakveres tegime Evertiga tavalise mäest üles sprintimise soojenduseks ja sain ka juba tuttava spordihoone pika vetsujärjekorraga uuesti kohtuda. Seejärel suundusin kuidagi jälle kolmandasse stardikoridori. Enne starti jõudsin veel päikese käes veidi eelküpseda ja olin tänulik, et otsustasin alussärgi ära võtta. Samuti otsustasin, et täna oleks mõistlik sõita umbes Bruno grupi tagaotsas.

Esimestel mägedel läks ikka ilgelt kuumaks. Kui keegi raja äärest oleks öelnud, et õues on 30 kraadi, oleksin neid kohe kinnisilmi uskunud. Kahjuks või õnneks selline ilm ei kestnud kaua ja mudasest kaosest, mis aset leidis, oskavad kõik suhteliselt lihtsalt mõnda toredat lugu treida. Minul jäi seekord see lugu lühemaks kui tavaliselt. Sõitsin esimesed umbes 35 km ära ja siis muutus elamus pigem nõmedaks: jalad hakkasid lukku minema iga väiksema tõusuga ja mudas maharonimisega. Pulssi ei saanud enam üldse üles ajada ja vihma ning tuule käes seistes ja jalgu masseerides läks mul ikka väga külmaks. Otsustasin, et ma ei viitsi suvel haigeks jääda ja liikusin raja viimase 15 km asemel otse Rakverre.

Rada oli megavinge ja tormi ajal sõitmine oli tegelikult suhteliselt lahe kogemus, eriti osadel lehtpuude all olevatel tumedatel singlitel kuidagi mudas vingerdamine. Eriline kudos kõikidele hilisematele lõpetajatele – olete minust kümme korda kangemad, samuti CCRM esimesele tiimile!

 

Evert:

Plaan on Rakveres reeglina lihtne – esimesed 30 min tuleb kõvasti peal hoida, siis saab natuke puhata ja edasi küll kuidagi ikka finišisse saab. Raiko tarkade õpetuste järgi oli esimesed 20 min miinimum 300w NP vaja hoida meie kaaluklassis, et heale positsioonile saada. Reaalsed numbrid (264w) jäid paraku suht kaugele sellest.

Esimesed 10 km olid nagu ikka üsna hektilised – seier punases, palju tõusu, ringi palju ei vaadanud ja ilusat ilma ei nautinud. Kruusale jõudes leidsin ennast suuremast pundist, kus liikusid mälu järgi veel Raido Tonts, Kaido Pesor, Raivo Pulst ja Alar Reiska. Kruusal ja kuivematel singlitel oli tunne üsna hea, aga porisematel lõikudel oli ikka päris keeruline tempot hoida. Pasteedirallil eelis ikkagi osavamatel sõitjatel (või neil, kes tummisemad rehvid alla viitsisid panna).

Sõidu keskosa kulges üsna rahulikult pundis loksudes ilma suuremate juhtumisteta. Lootsin viimase 10km peal kohta parandama hakata, aga minu “bambi jääl” sõidustiiliga polnud lootustki. Päris lõpus oleks olnud võimalus finišit teha 31. koha peale koos Mihkli ja Mati-Evertiga aga paraku suusaradadel seda teravust enam kaasa minemiseks alles ei olnud.

Padukas oleks võinud isegi natuke varem tulla – sõitsin Maurteni kangema joogi peal, mis on muidu super, aga palavaga on oht janusse jääda. Õnneks tuli päästev jahutus õigel hetkel ja kannatas ilusti lõpuni sõita. Jahedama ilmaga soovitan kõigile kes 2in1 lahendust otsivad ja geelidega tegeleda ei viitsi.

 

Tulemused:

Imre tubli 4. koht ja Raiko 6. koht

 

Tiimide arvestus:

Rakvere sõidu tiimide arvestuse 1. koht 

 

Klubilised rajal:

Marion

Anti

Imre

Brunn

Raino

Ergo

Ahto

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.