Bosch Eesti Maastikurattasari-Alutaguse 2023

Keda Andre peale Alutaguse maratoni enam oma trenni ei kutsu? Kuidas möödus Ziilil Iru katla hooldus? Kes nautis sõitu kauni duoga Uibokand-Lepasalu? Kuidas tunda stardikoridoris ära Einroosi?

Andre:

Alutaguse maratoniga meenub mulle peamiselt hirmus sepikoja haamer, mille löögi alla ma teenimatult seal toimunud maratoni eestikate ajal jäin.

Seekord ei jätnud midagi juhuse hooleks ja sõin hommikul Raiko moodi riisi ja rajale võtsin kaasa 2 pudelit Maurten 320 spordijooki.

Ilm oli mulle sobivalt talvine – selge see, et peale tuleb minna lühikestega. AT-Pohla bussis käis korralik arutelu/mandross riietumise teemadel: mitu kihti capsicami peale peab määrida, termopesu äkki ikka teema ja kas Tarmo Neemela legendaarne nahktagi võiks olla tänase päeva võidu võti?

Sõitsin raja viimast 2 km kolm korda läbi, et seal ka midagi selgusetuks ei jääks ja ronisin koridori Peeter Tarvise ja Imre vahele.

Pauk käis ja hakkasime laduma. Võiks öelda, et algus oma tõusudega oli päris valus. Üritasin ennast mõistlikul possal hoida – aga ikka viimane tõus enne kruusakat oli see, mis osutus mulle piisavaks takistuseks ja oma 83 kg torsot esimestega koos sealt üles vedada ei suutnud. Jama oli ka selles, et esimese pundiga sõitis minema Vahur Valvas – see nüüd küll hea märk ei olnud. Umbes samal ajal kostus lähikaugusest kohutav röögatus koos ebatsensuursete sõnadega ja sain aru, et maraton on nüüd tõeliselt alanud, sest ei ole Eestis ühtegi õiget mõõduvõttu, kus sõber Malsroos looma välja ei laseks.

Kruusa peal selgus, et olen sattunud punti, kus on oma klubi Margus, Ainsalu, Rätsep, Põldma jne. Ees paistsid esimese grupi tagumised jupid ja ladusin sirge peal neile järgi. Kui punt käes paisus grupp suuremaks – Valvas, V.Kannimäe, Sankman – umbes 10 nägu. Tükk aega midagi väga äkilist ei juhtunud kuni enne vee taksitust hakkasid ees paistma mõned uued seljad. Need olid meie klubi Raiko, Ken Post, Artur Kupp ja Aron Aus. Grupp paisus veelgi.

Tuhkatriinuga st TuhkaRaikoga

Kui kaevandusest välja saime lendas tagant punti sisse Neemela, Pohl, Patrenikin ja veel mingit kaadrit. Asi hakkas juba kahtlaseks muutuma, sest pundi suurus oli juba selline korralik 20. Selge oli see, et kuhugi taha otsa ei tasu tiksuma jääda. Selge oli ka see, Pune tänava varajane Vanameeste punt Pohla enam trenni kutsuda ei saa, sest asi on juba naljast kaugel -lammutas ees nii, et tagant hakati ära kukkuma. Õnneks või kahjuks sai ta AXS aku tühjaks ja see kustutas tema lootused kõrgele kohale. Kupp tegi mingeid arusaamatuid kiirendusi ja punt oli suht närviline.

Kui jõudis kätte viimane km siis hakkas esinema Post, keda oli mul plaanis finishis õnnitleda, et ta on ka lõpuks normaalselt sõitma hakanud aga see plaan lendas aknast välja, kui tüüp hakkas taas läbi võsa kurve lõikama – kui mööda etteantud rada ei jaksa, siis võta nurgad otseks – mees on koolis käinud ja trigonomeetria pandi praktilises elus tööle.

Viimasele otsustavale singlijupile minnes pani oma tavapärase käigu sisse Valvas ja keevitas korraliku tõmbega kõigist mööda. Raiko sai ka päris hästi minema koos SirgnurkPosti ja Ausiga. Olin meie pundis umbes viiendal possal ja löögiulatuses oli ainult Aus. Cycling Tartu 24 mees veel päris hästi seda maastiku biiti ei jaga ja õnnestus ta viimastel meetritel ära karistada.

Tulemuseks 12 koht ja M45 esimene. Imre neljas, Raiko 10 , mina 12 ja Margus kindlustas seljatagust 22 kohaga – see tähendas, et olime tiimidest taas 2. Üldis veel tiimiga esimesed.

Bruno:

Stardist sain seekord päris hästi minema! Eestpoolt grupist startinud Ziil (Janek Leer) ja Taikki jäid kohe tahapoole.

Janek Maidla-t proovisin ka seljataga hoida aga kui alguse tõusunukid vastu tulid, pidin loobuma. Korra nägin ka Lasse Nõlviku ja Raino selgasid aga seda vaid korraks.

Rada iseenesest oli väga lahe, eriti kui teadsid, mis ees ootab. Kui olin järgi jõudnud naiste duo-le Janelle Uibokandile ja Laura Lepasalule, siis sain aru, et olen enda jaoks õiges sektoris ja väga üle ei tasu panna!

See hooaeg pole mul neist kenadest naistest eespool lõpetada õnnestunud! Etteruttavalt ütlen, et ei õnnestunud ka seekord. Minu imestuseks jäid nad singlite peal kaugele taha. Kas on süüdi uus moodne Scott Spark või ma polegi päris 100% maanteemees, „mine võta kinni“!

Hoidke alt, siit ma tulen!

Mingi hetk lõõtsutasid tuules duo Margo – AT Sport – Kippasto ja Ziil, kes oli ka ennast käima saanud. Margo oli muidugi „Valus Vello“ ja väsimatu töömesilane. Kui tee „loodist väga välja läks“ pudenesin kahjuks nende tuulest.

Minu õnneks oli kohe platsis „mitte väga pika jutumees“- Taikki. Temaga õnnestus ka mõned väga toredad „vaikuse“ kilomeetrid mööda saata aga siis läks mul raskeks…

Lasin korraks „vabahoopeale“, võtsin varrukad maha, tankisin geeli ja sain pildi uuesti ette. Tagant lähenes duo Uibokand-Lepasalu. Nende tuules oli juba jälle väga tore.

Eespool hakkas paistma noorsportlase, Euroopa Meistri (downhillis), Riko Mäeuibo selg. Ma olin koos sellesama noormehega sinna võistlusele koos tulnud ja samuti see hooaeg polnud teda suutnud alistada. Proovisin teda ergutada, et mulle tuulde hüppaks aga ta oli täitsa zombistunud-haamri saanud!

Peale seda lendas mööda kiirrong, Jarmo – Velohunt ProTeam – Nikolai juhtimisel. Mul oli selline tunne, et olen vist terve distantsi vale tempoga sõitnud. Tunne oli nagu keegi oleks „seemneid söönud“. Kuidagi püsisin neil „saba peal“ ära.

Lõpus oli isegi energiat finišit teha. Kahjuks Siplaste Ivo Tupits ei tahtnud minuga koos hüppesse tulla ja keeras chickenline peale ära! Tema kommentaar oli, et „sinusuguse hulluga ei julge kõiki manöövreid kaasa teha“! Mis teha, selline ma kord olen.

Selle hooaja parim MTB sõit tehtud – mina tänan!

Ziil (Janek Leer):

Reedene tööpäev kohe läbi ning aeg hakata ratast pakkima laupäevaseks Alutaguse maratoniks. Äkki tekkis paanika, kus ratas on? Alles eelmisel nädalavahetusel sai Soomes Tuusulas sellega mullivannis hullatud. Meenus Tarmo lause, et rattaid saab kätte kuni neljapäevani. Külm higi jooksis mööda selga aga proovisin siiski Tarmot ära moosida, kahjuks tulutult. Varudest oli võtta vana 26″ Author või gravel Diverge. Kumbki ei tundunud hea valik ja siis meenus, et hea sõber Marek Tõnismäe vastas koosminemisele eitavalt kuna jätab maratoni vahele. No siis pole tal ratast ka sellel nädalavahetusel vast vaja ja nii ma endale esimese FS-i maratoniks alla saingi.

Et rattaga pisut tutvuda olime perekond Maidlatega juba 1,5 h enne starti kohal ja läksime sooja tegema. Riietudes oli õues nii jahe, et pikalt sai vaagitud, kas käised panna või mitte? Lõpuks tundus, et ilma on mugavam ja ehk läheb päeva peale veel soojemaks.

Soojenduse ajal keskendusin sram-i käiguvahetusele kuna see erines minu shimano vahetajast ja algul ei saanud aru, kuidas mitu käiku korraga üles või alla vahetada. Siis aga meenusid legendid, kuidas sram-i akud jooksevad transpordi käigus tühjaks. Rohkem nuppe ei näppinud ja kohe tagasi starti, kus juba pöördusin spetsialistide juurde, et mis väljavaated on kuna vahetajal vilgub punane tuli. Imre küsis, kaua sul on see punane vilkunud? … no ma täpselt ei tea aga minu käes kohe kindlasti 1h – arvas, et mõistlik oleks panna 10 min laadima. Tuhinal auto parklasse ja sealt õnnestus Neemelalt saada sobiv laadija. Venitasin laadimisega võimalikult pikalt ja 5 min enne starti kobisin oma koridori, loomulikult olin sellega oma sektoris viimaseid. Õnneks oli rivi lõpus ka Taikki ja järgmisest sektorist pääses meiega kokku veel Bruno.

Stardist ei saanud hästi minema ja jäin karpi. Otsustasin siis, et alustan rahulikult ja küll jõuab veel kohta parandada. Algul sõitsin koos sünnipäevalaps Mari Kruuseriga. Tagant tuli Taikki ja siis üritasin sabale saada. Esimesel killustiku sirgel sattusin tugeva veduri Margo Kippasto järele. Vedas mind järgmisse punti, kus Bruno oli ennast singlitele minnes etteotsa sättinud. Selles on ta kuradima osav, isegi tiimikaaslastele ei andnud armu. Kahjuks olid tõusud Brunole liiga karmid ja taastumine võttis pisut rohkem aega. Hr Kippastot see ei häirinud ja keeras veel tempot peale. Korraks tuli vahe sisse ja panin esimese tiku põlema, et vahe tagasi kokku sõita. Jõe ületamisel õnnestus vahe kokku sõita ja lükkasin toosi tagasi taskusse. Tuju läks kohe heaks, kui teiselpool jõge nägin korraks ka Lasse Nõlviku selga. Sain aru, et konkurendid ei ole enam kaugel.

“Käisin Iru katelt hooldamas.”

10 km enne lõppu hakkasid tuttavad särgid ees paistma ja vahe järjest vähenes. ~7km enne lõppu jõudsime järgi pundile Raino, Evert ja Lasse. Kuni viimase asfaldilõiguni liikusime Kippasto tempos, kes lubas lahkelt meil oma võistlust pidada. Üritasin siis kohe tempo üles võtta ja vahet kasvatada aga Lasse ja Evert püsisid ilusti tuules kuni viimase tõusuni, peale laskumist hüppasid tuulest välja ja lõpukiirenduseks mul enam tikud põlema ei läinud… märjad rsk.

Kokkuvõttes 72 koht. Kulus 1 geel ja 0,5 pudelit spordijooki, amordilukku ei kasutanud (pisut rikkis oli) ja Maxxis rehv väga ei toiminud.

Tänud Marek Tõnismäele ratta (Scott Spark) eest ja Janek Maidlale transpordi eest.

Tänud rajameistrile, rada oli endiselt põnev ja vaheldust pakkuv!

Evert:

Kuidas tunda stardikoridoris ära Einroosi? Vaata kes kõige paksemalt riides on. Vähe jahedama maratoni traditsiooniline outfit peale (sh käe- ja jalasoojendused, talvemüts, kingakatted jne) ja soojendus võis alata. Algust läbi sõites oli tunne hea ja viimased paar nädalat kimbutanud viirus oli samuti läinud uusi ohvreid otsima.

Alguses sättisin ennast isa Raino tuulde (vähemalt ma eeldan, palju läbi tolmu ei näinud) ning liikusime koos suurema pundiga kuni karjäärini. Esimese korda “karjääri seinast” üles minnes võtsin plaaniks uut seltskonda proovida ja järgmist punti püüdma minna. Vahe sain sisse küll, aga järgmisse punti välja ei vedanud. Paar sarnast katset oli veel, aga lõpuks tulime ikka kokku tagasi. Kruusal oli veduriks Roland Toome ja meil kui vagunitel oli pigem tegemist, et kaasas püsida.

Kumbki veetakistus värskendav ei olnud, hääletaksin eemaldamise poolt.

Kuidas eristada looduses Einroosi teistest…ikka outfiti järgi:)

Ca 10km enne lõppu liitusid tagant korraliku hooga Leer ja Maidla ning tekkis 4x CCRM + 2x AT punt, millega tulime koos ka lõpuni. Viimastel kilomeetritel oli selge, et nagu õigetele harrastajatele kohane siis finišit teeme ka 70nda koha peale. Viimase km pingutuse põhjal oleks pidanud Leerile minema, aga tõusunuki üleval alustas kõva sprinti ka endine klubikaaslane Lasse. Õnneks oli mul veel üks poolik tikk järgi ja ei maganud minekut maha. Ei saanud riskida, et finišis pildil AT särk ja 4 roosat järgi…

Külm ei hakanud ja hea rada!