Bosch Eesti Maastikurattasari- Kose 7 Järve Rattamaraton, Eesti MV XCM 2024

Raino:

Päris luuavarrest see nüüd ka ei tulnud. Laupäev 17.08.24 Paunkülas sai velohooaja tähtsamaks päevaks pandud juba 01.11.23. Esimest vihjet, et Kose rajale võib 2024 rattamaratoni EMV tulla, kuulsin juba ’23 aasta kevadlaagris.

Muidugi oli ette teada, et sõit tuleb pikk ja raske, et piisavalt on sees osavust nõudvaid segmente. Ja Indrek oli neid krossipaunasid veel juurdegi pannud, äge.

Sõitsime Henriga nädala sees raja koos läbi ka. Teadsin, millistes loikudes on sukeldumisvõimalus ja pole mõtetki rattaga läbimist proovida.

Tarmoga koos tegime pikema soojenduse, veendusime, et veehoidla ääres seinast ikkagi rattal üles ei saa. Aga veetakistuse teema jäi lahtiseks. Kas kuivad papud või Jannele kena pildimaterjal jõest läbi murdmisega. Muidugi oli Janne juba kohal ootamas ja muidugi ta nõudis veest läbi väntamist.

XXL/EMV koridoris lobisesime veel Tarmoga vileni. Ees paistis Raiko selg. Tagapool meie värve rohkem polnudki. Kurb.

Tavaliselt saan stardist küll minema, aga enamasti 10-15 minuti pärast tuleb sisemine hääl ja väidab, et samas tempos ju lõpuni ei jõua, vaja nüüd tagasi tõmmata. Ja järgmisena ‘mootor soe ja käib korralikult’ tunne tuleb alles 1-1,5 tunni pealt. Seekord oli sisemisel häälel keelatud selle esimese hoiatusega välja tulla, plaan oli alustamise rütmis edasi panna. Toimis. Ja ‘mootor käib’ tunne oli ka kohe algusest olemas.

Paar esimest kilomeetrit oli kogu eliit käeulatuses. Tundus ka, et vanusegrupi konkurente ettepoole ei saanud. Aga võis kindel olla, et nad olid kohe selja taga 🙂 Aimar kindlasti.

Veetakistus. Sillale järjekord oli 1 inimene, võtsin sappa. Nüüd ilmus Tarmo ja võitis kohe 2 kohta veetakistusega.

Eliit oli nüüd juba läinud oma teed, kujunes vist ca 7-8 tegijaga punt. Metsa alguse kiirteedel läksin kolmandana Tarmo sabas väikese vahega. Ja siis panid nad ees järsust paremale paunale pöördest 2 m mööda. Keerasin siis esimesena sinna peale. Ja püüdsin ka hoogu hoida. Tagasi ei vaadanud, aga tulejaid oli kogu aeg kuulda. Sain sõita oma rütmis pikalt ja Rõõsa turismiplatside juures olimegi jäänud Raido Tontsiga kahekesi. Sobis. Kedagi ootama me ei jäänud.

TP1. Tõnis Kristal ergutab! Raido läks ette tööle, taga tundus tühjus pea terve kruusasirge ulatuses. Olin päris rahul. Peale Ravila haigla juures kruusa-high-way-le keeramist jõudsime ootamatult kiirelt Kaido Pesorile järele. Ei saanudki aru, kas mina täna tugev või pole Kaidol kõige parem päev. Kolmekesi panustasime. Palmetsa tagant Kose metsadesse keeramise ajaks sättisin ennast ette ja sain suurema osa metsarajast Kose tagasikeeramise sillani jälle oma tempot hoida. Tonts ja Pesor mööda ka ei trüginud. Aga sild oli ootamatult libe, panin külje maha, jäin üksi ja vahe kinnisõitmiseks kulus üle kilomeetri pingutamist. Enne Kose surnuaeda tee ületasime juba koos. Pesor uuris veel, et kas Tarmo on kuskil eespool või mitte 🙂 Neil ka oma vanuseklassis seisud klaarimisel..

Peale surnuaeda vana naftabaasi taha endurole sain jälle ees peale ning oma rütmis sõitma. Ja nii kuni Vardja metsani, kus Tonts võttis juhtimise üle. Istusin kolmandana saba peal, ei olnud liiga raske ega liiga kerge. Taga tundus esialgu tühjus, jõin-sõin rahulikult. Siis keegi mustas dressis tuli nagu mopeediga järele, aga jäi meiega.

Peale TP3 (Tõnis jälle kõvasti ergutas!) voore peal põksude peale tegin paar väikest viga ja Tonts-Pesor libisesidki eest ära. Pingutasin, vahe vähenes, aga kätte ei saanud. Ja siis äkki olime Pesoriga samal jooksukal kahekesi. Ja nii jätkasime pikalt, pea XXL lahknemiseni kruusal. Seal oli Tonts hoo maha võtnud ja grupp jälle koos. Paar tegelast liitusid veel eest ja tagant.

Pikalt tõmbasime Tontsiga vaheldumisi, siis jäin sabale.

Ühte tikku hoidsin taskupõhjas veel kuivas. Et kui üle õla piiludes oleks näha.. , siis mõneks kilomeetriks oli võimalus veel peale keerata. Aga jäigi see tikk tasku. Kilomeeter enne lõppu võttis hoopis Pesor hoo maha.

Finiš. Tuju oli ikka päris hea. Kuigi väike kahtlus näris, äkki magasin alguses kellegi mineku maha. Varsti selge, et ei maganud. Tänasin Raidot ja läksin porist nägu pesema.

Eesmärk sai täidetud 100%. “Eesti meister 2024” kõlab päris hästi. Õhtul kulus taastusjoogiks hea dos amigos Reserva 2018.

Tänud Tarmole, kes panustas ja aitas natuke tagantpoolt :), kuigi rattal tehnilised viperused käigukasti juhtimisega.

Ja nukid muidugi jälle korraldajatele! Need maratonile lisaks pandud xco-klassis lõigud olid kui kirsid tordil.

Raiko:

Peale edukat XCO EMV pole suutnud ennast uuesti kokku võtta, vorm on iseenesest hea aga eriti sõidu algfaasis on ennast jube raske kannatama sundida ja etteruttavalt läks ka 7järve stardis samamoodi.

Enne sõitu oli 0 pinget, öösel magasin kui beebi ja esimestel kilomeetritel jäin ikka täiesti magama, mingi hetk avastasin, et liidrid on juba peaaegu vaate ulatusest väljas ja ümberringi olid tundmatud näod – sain aru, et tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja väheke juurde panna, õnneks võeti esiotsas korra hoog maha ja sain jälle saba peale.

Edasine plaan oli selline, et liidritega kaasa ei hakka minema, sest kartsin, et tõmban seal ennast viimasel kohal rippudes täitsa kasti ära, eriti teades, kui rõve see XL paun on. Olingi Valvase ja Neemestoga esimesed kes sealt pundist maha jäime ja esimesele pikemale singlile jõudes pudenes Neemesto ja Valvas ka tagant ära ning ei läinudki kaua kui minu vanuseklassi Vendelin ja Evendi eest ära kukkusid.

Edasi sõitsime ilma erilise actionita Vendelini, Evendi ja Neemestoga koos, kuni 35km-l peale 3TP-d kaldaäärsele sinkule jõudes läksin ette ja panin väheke gaasi, esimest korda vaatasin taha kui jooksukas oli, kus Janne raja äärelt veel “lohutas” ,et “Ei ole hullu, 5 koht on ka tubli” 😀 ning nägin, et taga on plats puhas. Jama oli muidugi, et sealt oli veel ca 30km minna ning palju põldu ja kruusa, mis ei ole üldse minu teema. Lõpu XL paun läks küll natukene juba raskeks aga ega seal vist kellegil kerge polnud.

Finishis sain muidugi teada, et Vendelinil oli seal sama sinku lõpus rehv läinud ja keeras koos Evendiga “boxi” ära, ehk oleksin võinud suht rahulikult ja pingevabalt viimaseid 30km tulla 🙂