CC Rota Mobilis

Bosch Eesti Maastikurattasarja 2023 hooaeg sai alguse taaskord Viljandist.  CC Rota Mobilis oli esindatud suurte vägedega, igal võistlejal oma eesmärk.  Blogist saab lugeda kuidas Taikki ilusat Mulgimaa kevadilma nautis. Raino sai aru, et seitsmetunnine soojendus maratonieelsel päeval on natuke liiast. Raiko sai pähe ainult “päris sportlastelt”. Kaido sai osaleda “Kanna Petsi” eksperimendis ning Imre sai nii muuseas kevadkünni tehtud. Ja mis kõige tähtsam, CC Rota Mobilis sai tiimide võidu!

 

Raiko:

Tunne on nagu viimasest maratonist oleks möödas igavik aga õnneks oligi aeg rattad koos ~600 teise “Velloga” jälle joonele ajada ja seda ikka Viljandis, nagu juba kombeks saanud.

Kuna hooaeg on alanud siiani väga hästi ( Keila XCO välja arvatud ), siis oli kerge mandross hommikul ikka sees, kuigi stardinimekirja nähes see muutus – kirjas olid vist kõik endised ja praegused profid, kellel mingi maastikuratas keldris olemas, mingid mõtted top10 kohast tundusid ebareaalsed, kohad 10-20 tundusid tehtavad.

Start pidi olema “pidulik” start ATV taga aga juba 2 sirgel hakkasid mehed tagant niimoodi selga lendama, et esimesele tõusule jõudes olin juba järsku leidnud ennast mingi 50 possa pealt, pekkis!

Terviseradadele jõudes oligi juba 1. liidrite punt ~15 mehega eraldunud, kuna tunne oli hea siis mõtlesin mitu korda kas panen tikud põlema ja proovin ka sinna sõita aga panustasin sellele, et punt jookseb uuesti kokku. Esimesele sinkule jõudes tundus, et mu spordiennustuse panused toimisid aga siis jäi üks Viljandi rattaklubi vend pikalt ette töllerdama ja läks ikka kaua enne kui Malvaga mööda pressisime, selleks ajaks oli juba esimeste punt jälle udu tõmmanud ja edasi oli põhimõtteliselt suht tiksumine.

See küll nüüd õige tiksumise koht ei tundu:)

30km juures algaval singlil läksin ette ja andsin veits gaasi, lootusega punt väiksemaks lõhkuda ja Kannimäe ja Malvaga minema sõita aga singlilt välja tulles avastasin, et taga oli hoopis tühjus ja üksi edasi ei viitsinud ka rühkida ja nii me jälle tiksusimegi, kuigi paljud vennad kadusid isegi selle tempoga tagant minema ja viimastele kilomeetritele läksime juba ainult 5kesti – Kivilo, Välk, Post ja lätlane Prizevoits, kes vahepeal kruusa peal hullumoodi vajutas ( vist on MNT mees ) , tunne oli väga hea ja plaan oli Pika tõusul kõigile müts üle kõrvade tõmmata aga kui 1/4 tõusust sõidetud oli “kangestusin” täielikult ja lätlane ja Välk panid eest ajama.

Kokkuvõttes koht 13 ja eespool peale Imre kõik kas praegused või endised profid😊 Natuke jääb küll kripeldama, et liiderpundiga koos minema ei saanud algul aga vaadates lõpuprotokolli siis isegi ideaalse stsenaariumi järgi oleks maksimum ilmselt 10-11 koht olnud.

Raiko õppis talvel Eurospordi vaatamisega ära õige finišisse saabumise

 

Imre:

Kui stardinimekiri välja tuli, siis võistlejate nimikiri oli muljetavaldav. Ma arvasin, et top10 on pigem vähe reaalne, kuid käega ei läinud lööma.

Soojenduseks sai Margusega ümber Viljandi järve tiir peale tehtud, et meenutada raja algust ja lõppu, see oli päris kasulik.

Pidulik start ca 0,5 km ja siis läks sõiduks. Piduliku stardi ajal juba kiskus kitsaks, paljud üritasid ette otsa suruda ja linnatänavaid laiemaks pressida. Kui ametlik start käis, siis olin vajunud juba ca 10ndale possale. Linnatänavatel anti korralikult kuuma ja peale järveäärseid „liivakaste“ olime liiderpundiga vaikselt vahet käristamas.

Sealt edasi käis juba terviseradadel ja kruusateedel korralik äraminekute proov tugevate nimede poolt, kuid kõik need katsed nulliti ära. Korra ennem esimest raputavat singlit kruusalõigul ründas üks (sõitjat ei mäleta) ja lätlane pani järgi, siis oli hetk, kus keegi ei reageerinud rohkem ja seejärel spurtis Vaidem järgi ja võtsin sappa. Keegi tagantpoolt rohkem ei reageerinud ja korra käis küll peast mõte läbi, et naljakas aga päris lahe😊. Taga võeti vist tempot alla.

Seejärel jõudsime esimese raputava singlini, olin vist 3ndal possal, see singel oli äkki mingi karjääri algus seal vms. Kohe varsti tuli esimene liivane jooksukas, nägin, et Vaidem ja lätlane hüppasid rataste pealt maha ja panid jooksuga üles. Proovisin nii palju kui sõita kannatas ja hüppasin samuti maha ning tundsin, kuidas alakeha on lihtsalt nii kange, et ma ei suutnud jooksu samme teha, kõndisin üles.

Harva esinev looduse ime: Imre kõnnib rattamaratonil:)

Uuesti ratta selga hüpates mul oli kerge haamer, pidin koguma ennast ja vajusin 7ndale possale. Edasi sõitsingi ca 16-17km üksinda. Vahepeal oli mitu korda hetk, kus singlitel ja metsa all oli suht keeruline rajast aru saada ja paar korda pidin seisma jääma, et orienteeruda.

Kuskil Holstre kandis, terviseradadel, mis käisid üles alla oli peale laskumist all porine raja osa, tundus täiesti raja laiuses ja ma ei suutnud ära otsustada millisest soonest läbi kihutada ning lõpetasin seal peaga mudas. Õnneks pinnas oli nii pehme, viga ei saanud, tõusin püsti panin prillid ja kiivri uuesti sirgeks ja sättisin vähe piduri heeblit ning kogusin hoo uuesti üles.

Kevad on ju künniaeg:)

Peale mudas püherdamist tuli TP ja siis algas kruusa lõik, kusagil 37ndal kilomeetril vms. Seal püüdsid mind kinni jälitajad Tarvis, Kupp ja lätlane ning liitusin nendega ja lasime neljakesti koos pikalt, kuni paar kiltsa ennem lõppu järve ääres olid mudased lõigud. Seal sektoris kadusid meie nelikust Kupp ja lätlane tagant ära ning tulime edasi koos Tarvisega. Üritasin lossimägede vahele viival tõusul ees olla, kuid Tarvis natukene ennem laskumist läks ette ja võttis hoo sisse laskumiseks, kuid sain sabale.

Viimasele Pika tänava tõusule minnes üritasin eest ära saada, kuid tõusu otsas oli minu jaks täiesti otsas, täiesti ja Tarvis panimööda ning tulemuseks minule 8s koht.

 

Taikki:

Mulgi Bosch oli minu jaoks esimene numbriga sõit käesoleval aastal. Kuna motivatsioon võistlemiseks kadus eelmise hooaja lõpus ära, siis talv on möödunud suhteliselt lihtsalt. Kevadlaagris ei käinud, lõigutrenni vist 2-3tk tegin. Eesmärk oli lihtsalt rada läbida, nautida kena ilma ja pingutada niipalju, kui viitsimist on.

Natuke oli kõhklemist riietuse osas, ülikonda kaasas ei olnud, aga peaaegu kogu rattariiete garderoob oli olemas. Tagantjärgi kaagutades, sai õige valik tehtud, kohati oli natuke soe, aga mitte hullu. Tibutagi külmast lõdisedes ka ei tundud.

Sõit ise oli vahejuhtumiteta. Alguses linnavahel, nn tehnilise stardi järgi, manööverdades, pole kunagi minu teema. Ei meeldi ja ei taha riskida, lasin kõik mööda, kes natukenegi vajutasid. Meeldiv üllatus oli Viiratsi tõusu (või mis iganes selle tõusu nimi on) puudumine. Seal oli alati ikaldus.  Natuke tüütu oli esimese pika Bosse singli
pikkus. Sellel hetkel tundus see maailma pikim Mulgi etapi kruusakas. Aga pärast, kui metsa ära keeras, oli rada väga okei.

Taikki nautimas kena ilma

Ainuke vahejuhtum oli mingis toidupunktis, kas esimene või teine, ei mäleta, kus mõned sõitjad panid rattad pikali ja viskasid ise peale. Tõenäoliselt mitte vabatahtlikult.

Terve sõit möödus suuresti umbes 8-10 pealises pundis, kus olid klubikaaslased Bruno ja Raul ning üks neiu. Istusin grupi sabas, maiustasin mesikäpa kommidega ja mõtlesin, et kui raske tegelikult on, kui ettevalmistus nõrk. Lõpus, nii 3km enne lõppu tundsin krambipoisse. Ma niiiiii igatsesin Teie järgi (iroonia). Ei tundnud mingit süümekat, lasin natuke järgi ja jäin üksi edasi kulgema.

Lõpetasin hea enesetundega, päike paistis, rada oli okei. Tore kvaliteetaeg.

 

Kaido:

Jõudsime Viljandisse 2 tundi enne starti ja üritasime koos Antiga nautida seda Eestimaa kevadet.

Soojenduse tegin koos Brunni ja Raikoga. Umbes 20min enne starti teatas Bruno, et olin oma auto parkinud tasulisele alale ja kohe on räme parkimistrahv soolas. Sai siis viimasel hetkel ka auto ümberparkimisega tegeleda.

Stardikoridoris seisime sisse pakitud Henriga kõrvuti ja soovitasin tal riideid vähemaks võtta – õnneks on hästikasvatatud poiss ja kuulas endast vanemat.

Peale starti sattusin gruppi, kus põhitooni andsid Velo Clubbersi “Kanna Pets”, “Vanahärra” Kuldar ja Kirsa. Kirsa möllas ja vedas grupi peas, aga ühel tõusul sain temast mööda ja rohkem ma teda sõidu jooksul ei näinud.

Metsasõiduoskused on päris paljudel veel roostes ja väga lihtsates kohtades tekivad jalastumised. Nii sai ka Kuldar ühel singlil eest minema, sest minu ees olnud tegelased jätsid vahe sisse ja kruusal vahe ainult suurenes.

Õnneks Kaido metsasõiduoskused ei ole talvega ununenud

Holstre-Polli radadel ilmus pilti sõber ja töökaaslane Marek Valdner, kes oli rajaga tuttav ja teadis täpselt, kus grupi ette hoida ja metsas möllata. Ühel hetkel hakkas eest paistma sõber Marek Tõnismäe selg ja otsustasin talle järgneda.

Holstre-Polli sektori lõpuosas lendas tagant hirmsa hooga mööda Kanna Pets, kes seni oli rahulikult grupis tiksunud ja teatas, et alustab eksperimenti. Otsustasin ka selles eksperimendis osaleda ja pidasin tema tempos vastu 10km, kuni ühel laugel kruusatõusul hakkasid pihustid lekkima. Õnneks tuli tagant Püha Loomaaia „Loom“ Avo Eljas, kelle suure selja taga sain mõned kilomeetrid edasi, aga temagi tuulest jäin ühel tõusul maha, kui mees püsti tõusis ja jõuga eest ära sõitis. Jäin üksi ja nägin, kuidas vahepeal käeulatuses olnud Vanahärra Kuldar jälle kaugeneb.

Raskel hetkel tuli tagant paljukordne veteranide maailmameister laskesuusatamises Rainer Tokko ja temaga koostööd tehes liikusime finiši poole.

Umbes 3 km enne lõppu saime kätte ka Kuldari, kes raja lõpu mudastes kohtades väga osavalt vingerdas ja järgnevatega väikese vahe sisse saime. 2 km enne lõppu sain ka Kuldarist mööda ja viimasele Pika tn tõusule läksin vahega, kus keegi enam ohtlikuks ei saanud.

Finišijärgselt lõime sõpradega nukid, kuulasin Kirsa rattaseadistuse/kummijuttu ning positiivsete tunnetega sai esimene maraton purki.

Suure üllatusena tuli meie klubi esitiim Mulgi Rattamaratoni võitjaks – hea töö, mehed!

 

Raino:

Tavapärasest sportlikum nädalavahetus sai plaani võetud.

Laupäev.

SM seanss nimega Saku100. Pole siit palju puudunud ja ikka lõpuni tehtud.

Ettevalmistuseks said külmema ilma riided ja talvepapud jälle välja otsitud. Korralikud voodriga papud – seekord oli varvastel vaid jahe, ei hakanud päris külm.

Kolmekordne kogus Assose kreemi ka ühte kohta ja stardiks valmis.

Raul juhatas nagu alati hommikul autole koha kätte ja hoiatas kohe, et mulle kõrvale saabub Presidendi auto. Seega pean lipsu kenasti viisakalt sirge hoidma.

Juurikaprofessorina oli ikka väga mõnus 9:57 stardilindi alt koridori pugeda.

Eesmärk oli säilitada läbi aegade S100 individuaalse ‘mahumeistri’ esikoht. Korraldajad peavad sellist omapärast motiveerivat edetabelit. Etteruttavalt – tehtud, kokku nüüd 15x100km.

Esimene punt pani kohe minema. Tundus, ca 12 kõvemat läksid. Jäin sinna järgmisse seltskonda ja teisest ringist alates üldse üksi.

Porteri poisid ikka oskavad raja kokku keerutada, ei mäletagi, et S100 oleks nii raskelt tulnud. Sik-sak, juurikad, kraavid, pokud. Ainult teine ring möödus kiirelt, siis oli tähelepanu sildade ja sillakeste lugemisel. Sain kokku 33.

Kui kiired olid kadunud ja alguse sagin möödas, läks minul sisse püsipulsihoidja, esimese ringi teises pooles. Töötas peaaegu lõpuni. 1.5h pealt tekkis juba tunne, et mootor on soojaks saanud ning saab mõnuga sõita.

Selg hakkas üsna algusest märku andma juurikatel ja käed ka väsisid. Ootamatult tuli abi KitKat-st. Teises sõidu pooles võtsin iga uue ringi alguses ühe KitKat batooni ja see toimis ka 20 minutiks mõjusa seljavalu rohuna, saan soovitada.Raino soovitab: “Mitte Snickersis ei peitu jõud, vaid KitKatis”

Fin tuli pea 7 sõidutunniga. Garmin pakkus, et 93 tundi peaks nüüd taastumiseks minema. Järgmisel hommikul oli plaanis alustada sõitu Viljandisse ühele rattasõidule😊

 

Pühapäev.

Öösel nägin unes pidevalt Saku metsade männid ja juurikad.

Viljandis varakult kohal. Tegime Henriga soojenduseks alguse ja lõpu 2 km läbi. Imelik küll, aga jalad isegi käisid ringi.

Stardist sai ka liikuma ja siis hakkasid kõik vasakult ja paremalt minema, mul polnud jalast midagi võtta, kaasa ei pääsenud.

Pulss istus 10 pauku allpool normaalset võistlemise seisu. Lõpuks grupp stabiliseerus, vist ca kuskil 100. koha piiril. Ei tundunud päris, et kukun ära. Aga polnud ka mingit jõudu vedada või juurde panna.

Evert oli kadunud juba linnavahel, mul polnud lootustki. 20 minutiga oli poeg Henri ennast neljandast stardigrupist kohale pingutanud. Kõva sõna. Mõnda aega liikusime koos.

Kruusakiirteid ei jaksanud kuidagi ja neid oli ka minu meelest mehiselt juurde pandud. Vahepealsed krossilõigud metsas väga meeldisid.

Ootasin lõpuks ühte oma lemmikut Loodi metsade lõiku, aga sain hoopis kruusase lennuraja ülesmäge selle asemel.

Eriline tänu ühele tundmatuks jäänud abikäe omanikule. Üsna lõpuosas ühel järjekordsel asfaldi kiiruskatsel pidin andma lõpuks loobumise, no ei jaksanud kaasa kihutada. Ja siis keegi tagant pani käe hellalt selja peale ja lükkas natuke. Sain saba peale tagasi. Kohe keerati ka õnneks metsa. Kui peale metsalõiku tahtsin tänama hakata, siis paraku oli taga tühjus. Suured Tänud!

Tänud ka ühtlaselt peal hoidnud veduritele Raido Tontsile ja Margo Kippastole.

Arvestades laupäevast pikemat soojendust sai tulemus päris ootuspärane.

 

Tulemused:

1. Oskars Muiznieks

2. Josten Vaidem

3. Gert Kivistik

Tiimide tulemused:

1. CC ROTA MOBILIS
2. ROGER PUIT VILJANDI RATTAKLUBI
3. TREY TREK TEAM

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist ning võistlejate oma taskust.