Bosch Eesti Maastikurattasari - SKO MOTORSI 24. Rakke Rattamaraton

Bosch Eesti Maastikurattasari – SKO MOTORSI 24. Rakke Rattamaraton

Mudamaratonid jätkuvad. Kes oli nii julge ja tuli starti graveliga ning kas ta ka nautis seda? Millise uue nime pani Ahto mudamaratonidele? Miks Ziil end nõgestes rullis vahepeal?

Andre:

Sellel aastal on mul rattaspordi fookus olnud selgelt trekil ja maastikuratast kõrval segamas ei ole teadlikult olnud. Kuna ma WeLoveCycling töökohustuste tõttu olin nagunii Rakkes siis mõtlesin, et mis seal ikka – teen ühe MTB maratoni ikka ka see aasta kaasa.

Ceepo Rindo garvel, 50 mm laiad, sisuliselt siledad Conti Terra Hardpack rehvid, korralikult tuhhi – mis siin valesti minna saab? Mingil põhjusel aga on viimasel nädalal ida pool Eestit korralikult vett alla kallanud ja Greete lubadused kuivast ja kiirest Rakke rajast said väikese tagasilöögi juba laupäeval, kus korralikult vett alla tuli ja tundus, et ka järgmine päev ei tõota just palju kuivem tulla.

Soojenduse ajal sai selgeks, et ilmselt mudastel singlitel ma just lendama ei hakka , otsustasin, et lasen stardis rahulikult kiiremad oma teed ja platseerun sinna 100 koha piirimaile. Õnneks oli stardikoridor jätkuvalt nr 1 ja peale vilet tuli ikka jupp maad rahulikult tiksuda, kuni tundus, et ehk nüüd olen oma kiiruse poolest optimaalses pundis. Rehv oli ikka selline, et üles ei saanud ja lenksu keeramisel ka väga midagi kohe ei juhtunud. Sellest tulenevalt liikusin mudastel lõikudel ikka väga aeglaselt ja peamiselt külg ees – kui aga vähegi sai ja rada lubas, hakkasin korralikult laduma.

Emumäele eelnenud kruusapuristusel sai korralikult kõvatada ja pundist punti sõita. Jätsin seljataha klubikaaslased Henry, Ziili, Raino ja juba paistis ees ka Tartsi selg, kuni selleks korraks pidu minu jaoks läbi sai. Algasid Emumäe singlid , kus mu tempo ikka täiesti ära kukkus. Lasin inimesed mööda nii sujuvalt kui sain – ei tahtnud kellegi sõitu ära rikkuda ja proovisin lenksu ja gaasiga võimeldes nii optimaalselt sõita kui sain. Mööda läks Raino, kes oli teel oma vanuste poodiumi kõrgemaile astmele ja Greete kes tuhises samuti poodiumi suunas. Kuidagi oli meeles, et Emumäe järgselt läheb asi vähem raputavamaks ja kiirelt veerevamaks, aga need mälestused olid paraku seotud varasematel aastatel FS baigi seljas läbi elatuga ja graveli peal küll enam sellist tunnet ei olnud, et nüüd on juba mõnus andmine.

Kui siis umbes 20 km enne lõppu ka korralik padukas kaela lasti ja olud nii libedaks läksid, et otse sõita oli ka juba raske, läks asi huvitavaks. Tagant tuli ikka kaadrit, kes minust nagu postist möödusid. Vahepeal selgus, et lihtsam/kiirem on joosta. Korra – ainult korra – panin ka maoli. Õnneks midagi ära ei lõhkunud. Korraks anti veel lootust kui tulid kruusalõigud. Seal panin jälle suurem osast kaadrist, kes mind just olid metsa all „mõnitanud“, rämeda pauguga mööda, aga seda ainult selleks, et taas metsa all nende käest „ploomid“ saada.

Peale veetakistust sain veel korra düüsid lahti lasta aga enne We Love Cyclingu vahekat oli taas korralik laibamõnitamine. Kui lõpuni oli 4 km vaatasin, et ees on Rembla koos veel paari selliga ja otsustasin, et nüüd panen enne lõpu singleid sellise litaka, et need tüübid küll enam järgi ei jõua. Mõtteks oli see hea plaan küll ja alguses isegi tundus, et toimib, kuni selgus, et ma ei saa ratta seljas paarist mäest üles ja lõpus olnud singlid muutsid mind taas teistele aeglaselt liikuvaks takistuseks ja Rembla ja kompanii paiskus taas mööda kommentaaridega, et „Graveliga vist lihtne ei ole“.

Paar venda kägistasin ikka lõpus ära ja sai umbes 50-60 koha vahel üle joone veeretud. Elu läks edasi rattapesu järtsus ja sigalat meenutava põrandaga legendaarses Rakke saunas.

Õnneks sai õhtuks Rakvere SPAse mulistama. Kokkuvõttes oli päris äge pühapäev.

Ahto:

Rakke RM – tööõnnetus! Kui oled end reede vastu laupäeva ööseks Venusesse tööle möllinud, siis see on “feil kuubis”. Pühapäevaks polnud isegi varianti ära taastuda, aga otsustasin siiski maad kompida, et mis keha teeb.

Start. Esimesed 20min üritasin kuidagi meelitada ja mõnes pundis ära rippuda. Kui pulss jõudis 160-ni hakkasid silme ees värvilised olümpiarõngad hõljuma. Pikalt seda vikerkaare värki ei talunud ja tuli võtta “low power mode”. Kui stardis oli aku märk kollase peal, siis nüüd hakkas vajuma helepunase peale, aga veel kannatas kuidagi edasi tõkitada. Kui sõidetud oli 75min hakkas kergelt tibutama ja kaugelt kõlas müristamist. Tundus nagu hakkaks õudusfilm “Rakvere Mudahambad Osa 2”.

Kui sõidetud oli umbes 90min hakkasid Mudahambad end vaikselt vilgutama ja närisid ümberringi kaasvõistlejaid. 120min peal oli ümbrus väga vaikseks jäänud ja ootasin millal lõpuks mind ära hammustatakse. Aku märk vajus juba punasesse, aga õnneks veel ei vilkunud. Kui lõpuni oli jäänud 5km võtsin lõpuks prillid eest ära kuna ei näinud enam mitte midagi. Täitsa lollakas, miks ma seda varem ei teinud. Pilt läks ees nii selgeks, et andis akule lausa ühe pulga juurde.

Lõpp. Kui Ennok mind finišhis vastu võttis, siis päris sülle talle ei kukkunud, aga palju puudu ei jäänud. Mudahambad seriaal pidavat jätkuma, kuna populaarsus aina kasvab. Uus osa eetris lähiajal.

Ziil:

Rakke rada ei ole kunagi minu lemmik olnud, kuna seal olen mitmeid kordi enne finishit ära kustunud. Viimased tõusud on minu jaoks alati väga vaevarikkad olnud ning ka seekord ei erinenud Rakke varasematest sõitudest.

Kuna vahepeal puhkasin ning treeninguid oli pigem vähem, siis see andis kohe tunda – stardist minnes pulss punases ja sõidu edenedes ka ikka tundsin, et pulss liialt kõrge.

Stardist sain tempokalt minema, sisekurv oli hea valik – abikaasa huilged kuklas, panin ajama. Esimestel tõusudel võtsin rahulikult ja andsin mõndadele konkurentidele teed. Tempo oli mulle pisut kõrge aga enesetunne oli hea ja läksin vooluga kaasa.

Emumäeni kestsin ära ja sealt edasi läks raskeks. Tulin omas tempos ja võtsin tõusud rahulikult. Peale jõeületust tuli rööbastega mudala, seal tõmbas mul ratta risti ning jalg krampi nagu pulk – nii ma sinna pikali end viskasingi. Kramp ei tahtnud kuidagi ära minna, paar minutit rullisin seal ennast. Tore oli näha, et paljud uurisid, kas kõik korras ja uurisid, kas abi vaja. Ise roomasin veidi teelt eest, nõgestesse! Mudisin ja ootasin krambi lahkumist. Üritasin edasi sõita rahulikumalt kerides, et krampe vältida.

Õnneks tuli peagi päästev finishijoon.