CC Rota Mobilis

Boschi sari on suundunud 2020 a. finišhi sirgele ja osad meist on vormi tõusmas, osad vormist välja langemas, osad õlitavad karkude neete ja joovad kummeli teed.
Kellele saadeti sõidu ajal faks? Kes ei tee trenni ja kes startis Kõrvemaal 25. korda?
Loe lähemalt allolevast blogist.

Esimesena saab sõna Lasse:

23 Tallinna Rattamaraton stiilipuhtalt sooritatud. Ma ei tea mitmes kord mul Kõrvemaal sõita on, aga mulle meeldivad ja sobivad need rajad.
Juba Author Cupi aegadest tean täpselt  millal lõpus rünnata 🙂

Aga kõik algusest. Täna siis duo Anti ja mina sõitsime koos Kõrvemaale. Raadiot põhimõtteliselt ei ole vaja, kui Anti on autos, juttu sellelt tegelaselt tuleb ikka korralikult ja elust enesest 🙂
Kohale jõudes minu ainuke soov oli, et sadama ei hakkaks. Ilm õnneks kuiv ja START!  Korralik litakas pandi alguses, mul oli suht raske hingata, aga kui Aivar Lipp minust naeratades mööda sõitis oli hingamine kohe korras ja eesmärk teada. Hoida võimalikult kaua temast “hammastega” kinni, siis lõpetan 50 sees.

Põhimõtteliselt täitsin oma eesmärgi ja ega ta kaugele jäänud, aga las ta minna.

Vahepeal pidin aju ragistama, miks eimene pidurilink kinni jääb, selgus et, kui amordi lukku panen jääb luku hoob pidurilingile ette, õnneks seisma ei pidanud jääma ja seadistus toimus sõidupealt nagu Tour de France’il 🙂

Lasse sõidu ajal hooldust tegemas

20km enne lõppu tuli seada uued sihid, mõtisklesin selle üle umbes 5km ja kuskil 15km enne lõppu sain Tarmo Ennok’i ja esimesed naised kätte. Tuli meelde kohe sama stsenaarium, nagu Rõuges. No naistele ma täna ikka ei kaota!

Jäänud 3km tabasin ennast jälle mõttelt, et täna finišit teha ei viitsi, no ei viitsi… aga kui nägin, et kõik alustasid lõpuspurti 2 tõusu liiga vara mõtlesin, et selline “lollus” tuleb karistada 🙂  Olin väikese vahega maha jäänud, mille tegin juba järgmise tõusuga tagasi ja viimaselt tõusul karjus Tarmo Mõttus “pange mehed mul on neid punkte vaja”, sest Janelle Uibokand oli meil pundis ja sellest mulle piisas, rauad paremale ja oma pundi võit käes.

Kokkuvõttes olen oma sõiduga igati rahul, “naiste esimene ikkagi”!

Ahjaa, kuulsin Kõrvemaal sellist kõlakat, et ma pidavat ikka trenni tegema, kuna tulemused paranevad. Ütlen ausalt TRENNI MA EI TEE.
Treening on süstemaatiline ja  spetsiaalne ettevalmistusprotsess, mille eesmärk on parandada ja säilitada paremat sooritusvõimet.
Seda ma pole teinud, vaid olen naise ja lapsega käinud niiöelda kruiisimas 🙂
Püsime terved ja kohtume juba Alutagusel !

 

Nüüd võtab päeva kokku Taikki:

Alustame kõige tähtsamast – max kiirus. Ei olnud ülevoolavalt suur number, kõigest 47,9 km/h. Anti süüdistaks rehve, need ei veere (sõitsin 2.35 Maxxis Rekon Race rehvidega).
Tallinna maraton on teinud viimaste aastatega suure sammu edasi. Rada, mis veel mõned aastad tagasi oli “Elva kaks”, on nüüd täitsa OK. Jutt, et sealkandis midagi teha ei saa, kuna võilille nuusutajad molli tõmbavad, ei vasta tõele. Saab küll, tahtmises on asi ja seda praegustel tegijatel tundub olevat. Loodetavasti leitakse metsast veel mõni Sveni singel.

Esimene, ja tegelikult vist ka ainuke, ärevam moment oli soojendusel. Sparringupartner Kaidoga läksime, nagu alati, algust ja lõppu läbi sõitma. Alguse osa oli tavapärane, rajakirjeldusest oli meeles, et lõpus on singeldamist. Tahtsime perra kaeda, kuid natuke panime puusse. Süüdi olid tähed, või õigemini nende puudumine, mille järgi kurssi valida. Avastasime end laudteelt (uus ja äge, seal kus suusarada läbi soo läheb), siis järsku aga raja km tähis – lõpuni 20km (ja viit “Loksa 4 km”. toimetuse märge.). Nummi, stardini aega ca 30min. Võttis jalakarvad vähe värisema, hea et fs ratas on. Õnneks Kaido raalis otsetee välja ja olime 10min enne starti lintide taga. Sai soojaks küll, rohkem kui tavapäraselt.

 

Alguse puukoore puru (mis mulle küll üldse ei meeldi) ja 4 x Pukimäge venitasid keti mõnusalt pikaks, samas mingid grupeeringud tekkisid. Endel oli õnneks väga kehv, isegi tuules oli raske, pöörded ei tahtnud kuidagi maha kerida. Vahepealsest midagi väga ei meenu, kuskil kiiremal ja natuke libedamal metsateel pandi maokas, nii krdi raske oli pingutada.

Sveni singli lõpus sain ootamatult faksi, saatjaks Kramp Group MTÜ. Singeldamise ajal polnud aega väga sisu lugeda aga niipalju sain aru, et nad saadavad esindaja jalgu kontrollima. Pekki, ometi oli meil alles hiljuti hea tahte leping sõlmitud, notari poolt allkirjastatud ja puha, kus nad kinnitasid ülevaatuse vajaduse puudumise. A no mis teha, võidusõidu ajal nendega vaielda on mõttetu. Võtsin geelipudelist geeli, kallasin niipalju kui seda oli, endale pähe ja lõin seitli läikima. Natuke Ronaldo tunne tuli peale. Õnneks möödus kontroll kiiresti, edasi oli kõik ok, va wattide puudumine. Mul oli plaanis lõpus hull litter virutada, kuid kahtlustan MTÜ poolset vargust. Palkasin Kättemaksukontori seda uurima. Näis mis saab.

Kuidas vältida Kramp Grupp MTÜ külastust

Supp oli maitsev, kahjuks kokatädi natuke optimeeris kogusega. Aga võib-olla olin liiga näljane ja lihtsalt tundus nii. Eks ma olen ablas ka, kasvav organism vajab palju.

Tänan korraldajaid!

Elukogenud Anti avaldab arvamust:

Kuigi tulemusega pole põhjust rahul olla, kirjutan rohkem kui 1 lause:

Arvan, et olen Kõrvemaa radadel rohkem kui 25x rattaga startinud. Seekordne 47 km oli eelduse kohaselt kergemapoolne, mille lükkasid kohe ümber stardijärgsed saepurused suusarajad. Ja nii jätkus, liiva, rööpaid, tõuse ja muda piisavalt. Paar jooksukat sekka. Vist 4 km-l oli rajale langenud puu, kus pidi jalastuma india pundile (300-400) kohaselt ja tuli osaleda vähemalt minutises (leina) seisakus.

Anti lasi torsol hingata

Õnneks võistluse aeg juurde ei sadanud. Vähemalt poole raja läbimiseni sõitsin tõusvas joones, viimased 10-12 km oli agoonia- justkui maskiga oleks ventileerinud. Ilmselt oli põhjuseks väike külmetus ja treenimatus viimase 2 nädala jooksul peale Pirita kolmapäevakut.  Kahju et meie CCRM Team 3-s oli kohal vaid 50%, teine pool  vaatas-kuulas mürinaid Setu metsades võimidagi. Nii ei saa rallit sõita 🙂 Loodetavasti Alutagusel paremini.
Kiidan korraldust, MTBEST teami, märgistust, singleid ja toitlustust.

Joone tõmbab alla Tarmo:

Eelmise aasta Tallinna maratoni ma ei mäleta, et oleksin sõitnud, ainult pildid netiavaruses ja nimi finišiprotokollis kinnitavad, et ma ikka olin kohal. Igatahes oli see vist nii hull kogemus, et aju on selle faili kustutanud. Otsustasin, et seekord sõidan nii, et järgmine aasta ikka mäletaks ka midagi. Stardikoridoris vahetasime Alar Reiskaga mõtteid teemal milleks me seda jälle teeme ja miks me siin jälle oleme, aga väga mõistliku selgitust me sellele ei leidnud (vist on ikka krooniline värk). Stardist (nagu alati) pandi korralik litakas, kopsu keeras tagurpidi, veremaitse suus, aga ära kannatasin. Kui välja jätta noorsportlaste kogenematusest tingitud jalastumised väikestel põksudel, siis Pukimäeni oli täitsa mõnus. Esimesed tõusud kannatasin ka ära ja siis oli kõik. Vajusin ühel pikemal tõusul vaikselt läbi grupi viimaseks (mälu kustutusprogramm hakkas vaikselt jälle tööle).

Veel on nägu naerul

Õnneks päris üksi ei jäänud vaid suutsin Mari-Liis Mõttuse ja Janelle Uibokand tuulde jääda (see lülitas ka mälu kusutusprogrammi välja, jube nõme kui pärast ei mäletaks, et ilusate tüdrukutega koos sõitsid). Pärast tüdrukute tuules natukest taastumist läksin tuult murdma. Mina ees, tüdrukud järel rühkisime niimoodi ca 10 km. Vahepeal tulid selg ees vastu üks CFC noorsportlane ja hea sõber Aivar Lipp. Umbes 26km jõudis meile järgi suurem punt, kus olid Pesor, väsimatu vedur Siim Ojaver, Aleksei Kušnir ja mõned mehed vist veel ning ka klubikaaslane Lasse. See rong tuli sellise hooga, et vajusin jälle viimaseks. Ergutasin veel Lasset. Võtsin kõik oma ressursid kokku, et mitte maha jääda, aga sellel olid oma tagajärjed salvestusfailile. Kõike järgenevat aju ei salvestanud. Meeles on umbes 3-4km pärast teist TP-d üks väga rõveda nurgaga tõus (tegelt ei tahaks seda üldse mäletada). Janelle kukkumine 50m meist eespool liiva sees ja väga stiilne horisontaali viskamine mudasel metsarajal Järva-Jaani ratturi poolt. No ja see 3km ennem lõppu samblane singel, blääd, tempel mällu igaveseks. Ma pole ennem singlitel väga piduriks olnud. Pärast seda singlit kõik sõitsid mööda ja ka eest ära. Lasse pani neile kõigile järele ja isegi suutis enamusel sellest grupist ka finišis pähe panna(hea töö). Ise imesin kuidagi lõpuni, jalg oli täitsa tühi. Õnneks tagant enam keegi ohtlikuks ei saanud. Rõuge maratoni lõpp vol.2.
Suppi ei söönud, saiake ja kohuke olid head ning kõige tähtsam: rada mulle meeldis ning on teinud arengu paremuse poole ja loodame, et areneb veelgi.
Mina tänan.

Väike galerii teistest klubiliikmetest

Raul

Raiko

Imre

Andre

Bruno

Tulemused:

1.Gert Jõeäär
10.Imre Ojavere
49.Lasse Nõlvik
56.Tarmo Ennok
75.Raino Einroos
98.Taikki Tillemann
145.Kaido Kriisa
153.Bruno Tamm
308.Anti Kauk
349.Raul Talumaa