CC Rota Mobilis

2018 EMV Cyclocrossis toimus Tallinna poistele mõnusalt lähedal – Sauel, Koidu külas, kus Spordipartner oli korraliku võistluse kokku organiseerinud. Meie poistest olid rajal Andre ja Raiko, kes pajatavad ise täpsemalt mis seal juhtus :

RAIKO:

Kui 2017 CX eestikatel olin täpselt kolmandat korda ratta seljas ja 2 suurust suurema raamiga, siis see aasta võtsin asja tõsisemalt – Sander Saare käest sain S suuruses elu näinud Scotti, trennis proovisin ka plankudest üle hüppamist paar korda ja 2018 eestikatel olin juba cx ratta seljas 6-7ndat korda elus 🙂
Prooviringi tehes tundus, et rada on päris mõnus ja see aasta erilist porirallit ei tule ning MTB sõitjana pean ka plankudest juba kasvõi põhimõtte pärast üle hüppama.

Kuna Sport klassi kõvemad sepad Vaab, Parv ja Neemesto erinevatel põhjustel starti tulla ei saanud, siis tundus esikoha võtmine rohkem kui reaalne ning tuju oli enne starti pigem positiivne!
See plaan sai aga üsna suure tagasilöögi kohe stardis, kui minu ees panid mingid vanad küljed kokku ja üks vend metallpiiretes kägaras lõpetas (vist oli Viljandi rattaklubist ), ise sain kuidagi imekombel sealt pääsetud kuid hoog oli pea nullis ja kohaks oli sellel hetkel ca 35. Proovisin küll rõvedalt tikke põletades kohti parandada aga eriti tulemust see ei andnud – esimese ringi lõpetasin 32.kohal , samalajal kui Sport klassi 1.koht oli 12.kohal ning 34 sekundit ees!

Järgnevad 3 ringi suutsin Brunni jõulise ergutuse saatel 10 kohta parandada ja vahet 15 sekundit vähendada, kuid need möödumised ja paar pisikest eksimust siin-seal võtsid oma ning enam ei suutnud ma vahet vähendada, lisaks kõigele tekkis peopessa veel nii rõve vill, et lenksust oli pea võimatu kinni hoida ( tulid kohe meelde ajad kui krossi sõites käed villi läksid )

Finishis  Sport 2.koht ja üldi 22.koht ja mis seal salata, kui eelmine aasta olin oma 3nda koha üle õnnelik, siis selle aasta 2.koht oli pigem pettumus.

Tänud Saarele ratta eest ning Brunnile, Kriisale ja Ahtole kaasaelamise eest! CX on vahelduseks hooaja lõpus päris põnev ning järgmisel aastal olen igatahes uuesti rajal ja võibolla ka isegi karikasarja sõitmas!

ANDRE:

Taas oli aeg velo eestikate raames joonele lükata. Ilm ei olnud üldse tsüklokrossi vääriline. Paistis rõve päike ja jube palav oli. Kus on ilge tuul, rahe, mudaojad? Krt ma ei saa aru ma ütlen! Õnneks oli meie start esimene ja maa oli öisest udust ja niiskusest veel tatine ja libe. Järgmistel startijatel seda rõõmu polnud. Kui kohtunikud olid pehmeks räägitud, et mind viimasena starti ei kutsutaks ja soojendus tehtud, olin valmis panema letti selle mis veel hooajast järgi on. Rehvikontroll läks õnneks – varu oli terve teise rehvi jagu ja tuju oli üleval. Sättisin ennast kolmandasse ritta Pallase taha.

43 tuttavat ja vähemtuttavat nägu läksid vile peale lendu. 50 m peale starti oli ehitatud klassikaline kitsas ja järsk tsüklo sild. Õnneks sain korralikult minema ja probleemideta sillale peale. Viimased roomasid sealt küünte ka kulmudega üles. Esimesel ringil sai õnneks üllatavalt hästi mööda ja parandasin positsiooni. Brunn karjus raja ääres hääle ära ja see andis duhhi juurde. Klubist veel raja ääres ergutamas Kaido ja Ahto. Rahvast oli üldse palju ja taas sai tõdeda, et täitsa selline sportlase tunne tuli.

Teisel ringil avastasin, et sõidan kohti vahetades koos sellise seltskonnaga nagu Pallas, Mõttus, Mikson. Mikson oli pidevalt umbes 10 seki kaugusel (lähemal, kui ma Soudali CX etappidelt nähtu põhjal loota oskasin) aga lähemale ei saa. Pallasega käis meil ikka korralik kohtade vahetus – paar korda ringi peale. Lisaks õnnestus tal minu ees täpselt 3 korda külili panna aga müstilisel kombel ikka järgi tulla.

Pigistasin mööda Mõttusest, sadula puruks hüpanud Resevist ja hakkas sellist aina vängemaks minevat neljanda koha haisu masinaruumist taas tulema. Sellel magusal kohal sõitis minu ees aga Mikson. Eelviimasel ringil läks mööda SEN1 klassi Sõptšenko ja Brunn andis mulle valju korralduse järgi hoida. Seda röögatust oli kuulda ka Väike Pakri majakavahi majani, kellel ehmatusest alumiiniumlusikas koos pudruga käest kukkus ja suurest hirmust paadiga soome põgenes. Röögatusest oli kasu ja tõmbasin Pallasega konkreetsema vahe sisse. Dima jäi ikka mõne sekundiga ette ja järgi ei jõua. Finišh tuli ja SEN2 klassi viies koht oli purgis. Võttes arvesse, et esimesed 2 on sisuliselt eliidi kärsad, ei saa väga kurta.