CC Rota Mobilis

Asse: Seekordne rada oli minujaoks super! Ilm oli samuti väga hea.Stardist minnes üritasin seekord mitte tahapoole langeda,nagu tavaliselt see juhtub,seekord see ka õnnestus.Esimesed 8 km.olid rasked pulss oli laes,see eest pea ülejäänd sõit sai tiksutud puntide sabas,et mitte ette tööd tegema sattuda.Paraku 5 km.enne lõppu hakkasid krambid endast märku andma,ning selletõttu pidin loovutama mõned kohad,kuid sõiduga kokkuvõttes rahul.

Marek: hommikul sadanud vihm tegi kergelt ärevaks. Raja kommentaare lugedes võis oodata porist ja libedat sõitu, mul suhteliselt siledad rehvid all. Kõlas stardivile ja kogu see vägi tuhises rajale. Trassi esimeses pooles võis näha hulgaliselt kukkumisi, millest enamus huvitaval kombel olid toimunud pikal-laial-suurel kruusatee lõigul. Vaatamatta oma siledatele rehvidele jõudsin tervelt ja mudasena finisisse. Juba teist etappi järjest oleks võinud klubile ka punkte tuua, aga ma rumalpea ei pannud ennast teami arvestuses kirja.


Pille

Anti: Jõudsin starti viimasel hetkel. alguses oli päris raske, jalal polnud viga, aga liiga hilja söödud pudru ja öine sääseterror andsid tunda/eelmisel päeval raputatud selg tegid liiga. esimesed km-d oli vaja kihutada, mis kohe päris hästi ei õnnestunud. päris hulle kukkumisi nägin 200.-nda koha kandis. üldiselt on turvalisem esisajas sõita. Kui 20 km läbitud, leidsin sõidurütmi ja mitu grupist põgenemiskatset kandsid lõpuks vilja. Saime minema ja lõpus tegin finishitki. selleks ajaks lõppes ka vihm ja päike tuli välja -hea ajastus! Turgutav suplus järves andis lõpuks hea tunde. Jõudsin ju tervena finishisse ja kogemuski jälle juures

Andrus: Algus oli paljutõotav: alustasin 600-800 pundist kohe lindi tagant. Liikusin suht mõistliku pulsiga asfalti lõpuks (u. 5. km) u. 200 kohta ette poole ja möödusin hr. Kalev Nõmmest ja veloclubbersi Anttist aka Pintsel. Siis aga, peale krossirada ühel põllusirgel viskas keti maha. Sain peale, viskas hammakate vahele ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Sinna kadus u. 5 min ja vähemalt 300 kohta. Kui tehnika toimima sain oli tuju läinud ja minekut enam polnud. Miinimumeesmärk tulla 450 sekka oli selgelt luhtunud. Ka ei olnud rada seekord mõnus littimine vaid paras maadlemine mudas. Liikusin siiski pisitasa edasi aga minekut polnud. Ketiga mässamisest tulnud kaotuse hinda näitab ka see, et sain isand Nõmme taas kätte alles 40. kilomeetril. See tegi tuju pisut paremaks aga minekut polnud ikkagi sellist nagu vaja. Viimasel lagedal tõsusul Elva majade vahele olin ainus kes otsustas publiku rõõmuks ülesse kerida. See ka õnnestus, kuid edevus ei jäänud karistuseta. Sain oma elu krambid – korraga mõlema reie tagakülge, nii et olin tükk aega liikumatu nagu püksisittund poisike. Sinna läks veel oma 3-4 min. sest krambid ei tahtnud kuidagi üle minna. Lõpuks sain liikuma tänu pealtvaatajatega liitunud Tarassovi nõuandele, et pole mõtet oodata krampide möödumist vaid istu ratta selga ja sõida. Nii ka tegin ja vaikses tempos kulgesin lõpuni. Mööda oli triivinud ka vahva vunts Audova. Masendav päev 🙁


legendaarne grand old man Möla-Madis omas elemendis.

Marion: Peale kolmepäevast hobuseköha ei olnud Elva rada just kõige kergem. Alguses ei saanud üldse vedama ja lubasin peaaegu kõik sõitjad mööda, mingi hetk hakkasid jalad ikka all ringi käima ja sain mõned kohad ka tagasi võetud. Aga võrreldes selleaastast rada mitme eelmisega, siis sellega võiks juba peaaegu rahulegi jääda, Ilmataat oli raja maastikuratta jaoks ümber kohandanud ja sellel korral ma maanteeratta järele igatsust ei tundnudki. Lühidalt – õnneks on nüüd Elva selleks aastaks selja taha jäänud ja kruusatrenni enam tegema ei pea.

Opa: Elva- alates stardist asfalt, kruus, paar mudast kohta jälle kruus- finish. See oli lühikokkuvõte. Oma üllatuseks olin saanud ilma mingisuguse sebimiseta stardinumbri 300 sekka. Sellise numbriga tekkis juba lausa kohustus natuke rohkem pingutada. Stardipäeva hommikul oli enesetunne väga hea, tundsin, et täna võib sõita küll. Kui aknast välja vaatasin, sadas korralikult vihma ja entusiasm kahanes pisut, kuid siiski kola kokku ja Elva poole leekima.
Nats tegin sooja ja starti. Loomulikult oli Elva start tüüpiline laksamine, mis pulsi taevani viis, aga selle kannatasin ära ja jäin enam vähem samasse punti, kus alustasin. Peale 10-ndat km-i läks rahulikumaks, ise sain kah nagu rütmi sisse ja hakkasime paari kaasvõistlejaga punte kinni püüdma. Pingutasime kuni 50-nda km-ini ja siis osustasime enne lõppu pisut puhata. Kusagilt libises meie punti ka Lipp, kellega me rahulikult lobisesime nii sõidust kui ka nädala tegemistest. Päris huvitav oli vaadata, kuidas osa seltsimehi silmnähtavalt ärevaks muutusid, kui kuulsid meie jutuajamist. Ilmselt neile tundus, et tegemist on matkajate pundiga:) Hetk hiljem selgus mulle tegelik ärevuse põhjus- meiega oli liitunud Maaris Meier! Pekki- mul tõusis kulm üles ja tabasin ennast mõttelt “What a f..?!?” Otsustasime Lipuga möla jätta ja sõitma hakata. Ei oleks ju tahtnud tüdruku seljataha jääda. Pean ütlema, et see ei olnud kerge. Maaris sõitis tõesti hasti, ühtlaselt ja kiiresti.
Kui sõit läbi, oli enesetunne päris hea. Mitte ühtegi haamrit, kukkumist ega muud äpardust. Ka päike otsustas lõpuks välja tulla. Lõppkokkuvõteks igati tore ja sportlik päev.


78. Raul
85. Opa
129. Marek
147. Anti
239. Asse
618. Andrus
731. Marion

Pille oli 31km matkasõidul 232.

Protokoll