CC Rota Mobilis

On traditsiooniks saamas, et Otepää Elioni ja TRM`i ajal võõrustab klubikaaslasi Madis ja tema vanemad. perekond Türi suvila Kääriku kuppelmaastikul on Tallinnlastele nagu kuurort-treeningbaas. Parim osa väljasõidust on alati peale võistlust vanakooli palktare tüüpi saunas tšillimine 🙂

Sel aastal viibis meie klubi paremik Otepää Elioni ajal Poola Tuuril. Seega olid joonel kõik kodukamarale jäänud sõitjad.


Ergo: Rada oli seekord vähe muudetud, mis muutis asja vähe huvitavamaks , välja oli jäetud see laudadel ukerdamine, mis alati ülilibe on olnud ja alguse asfaldiralli. Vahepeal sai vähe vihma ka, mis oli küll värskendav, kuid metsas läks julmalt libedaks. Maoli käimisi oli küllaga, ise suutsin läbi ime pääseda.Nüüd jõudis kohale , et pole mõtet kulunud rehviga enam venitada. Muidu üritasin kohe alguses mitte loksuma gruppi jääda, vaid ikka tasapisi edasi liikuda. Plaan töötas lõpuni. Arvestades raja raskust , oli tempo julm, polnud aega isegi kaasavõetud batoonivarusid tarbida. Ka jäi mul seekord tulemata Otepää sõidule iseloomulikud krambid, ju soolasem joogikraam aitas. Eesmärk oli kahe saja sisse sõita, mis peaaegu ka õnnestus.

Madis: Otepääle on alati hea minna kihutama. Seekordse trassi üllatus polnud mitte libe laudtee, vaid laskumine, mis poole pealt muutus pehmeks poriseks liuväljaks:) .. Endal õnnestus rada ilma kukkumata läbida.. Siiski 40km paiku käis väike haaamer ka üle.. Aga hoog enamvähem säilis ning võitlesin lõpuni. 

Tõnu: Maratoniks valmistumine algas juba eelneval õhtul Kääriku kõrgkuppel maastikul asuvas Madise suvilas. Parimad möödumis- ja laskumis kohad sai läbiarutatud, et siis laupäeval enesekindlalt starti minna. Start antud ja kohe tekkis ahvatlev võimalus Mesikäpa masinaklassist (nagu Andrus seda nimetas) ettepoole trügida, see paistis ka suurepäraselt õnnestuvat. Siiski, hoogsale algusele tuli juba Otepää-Rõngu maanteel lõivu maksa – palju surusid uuesti mööda. Stardieelne taastumisprotsess lõppes raja suundumisega metsateedele, kus minek paremaks läks. Lõputuna tundunud Kekkose rada pakkus põnevust oma pori ja libeduse tõttu. Õnneks jäin ka püsti peale ühe kaassõitja küljepealt sisse uisutamist porisel laskumisel. Kui Andrus järele jõudis, tekkis motivatsioon kiirust lisada ja peale mitut omavahelist möödumist finishis kaalukauss enda kasuks kallutada.

Marion: Ma ei olnud Otepääl juba kolm viimast aastat sõitnud ja ei osanud rajast midagi oodata. Kekkose rada oli küll uduselt meeles, aga ülejäänud teest ei meenunud midagi. Kui algus välja arvata, siis enamus oli väga mõnus sõit ja porigi oli piisavalt. Mulle igatahes väga meeldis ja kuna rada oli minujaoks uus ja huvitav, siis möödus ka sõiduaeg kiiresti.

Andrus: Otepääle minek selgus alles päev varem. Sain numbri (1234) 🙂 viimasesse gruppi. Stardis sain hästi liikuma ja nii saingi mitu gruppi eespool startinud Marioni juba enne trassi staadionilt lahkumist kätte. Start muuseas on pisut ümber tehtud – publikuring. Umbes poole maal sain kätte ja möödusin ka Tõnust. Kuid u. 15km enne lõppu sai Tõnu mind uuesti kätte. Koos sõitsime u. 5km. Jutukas Tõnu soovis pidevalt midagi rääkida ja ma olin suht kuri, sest tundsin, et iga jõuraas oli hetkel arvel. Vahetult enne viimast toitlustuspunkti (48.km. – 7km lõpuni) oli räme asfaltitõus. Kuidagi veeresin ülesse aga sinna ma koolesin ka. Samas läks ka Marion oma teed. Peale väikest haamrit liikusin kuni lõpuni väga tasakesi ja andsin ära u. 50 kohta. Isegi finišikoridoris ei suutnud finišit teha. Kokkuvõttes siiski rahul – Tõnu ja Maroni võitmine oli käeulatuses ning hea meel on nentida, et hoolimata täielikust mesikäpastumisest panin siiski õige mitmed Assa Kesoro sepikud kotti.

206. Ergo
358. Asse
566. Madis
613. Tõnu
616. Marion
653. Andrus

Protokol