CC Rota Mobilis

Kui Äripäev ilmub juba teab kui kaua hõrendatud koosseisus kolm korda nädalas, siis CCRM propagandamasin sai just sellel nädalal tuurid korralikult üles. Blogi sissekandeid laekus pea kõigilt asjaosalistelt, kes käisid Eesti mitteametlikel luumurdmis- ja võssakeeramismeistrivõistlustel Elva Rattamaratoni raames.

Kui Hr Tõnissaar räägib ajaleheveergudel mõnest üksikust kukkumisest, siis kallite kaaskannatajate muljeid kuulates ja lugedes koorub hoopis teine statistika välja. Päevade kaupa Harku metsa tuhateedel ning maanteeratastega asfaldil reielihast jämedamaks kasvatanud eraldistardihundid said oma võimaluse purakas välja lasta “Elva singlitel”. Tõenäoliselt oli suur kiirus ja adrenaliinilaks see, mis põhjustas massilisi kägarasse panekuid. Sellest ei pääsenud ka meie klubilised, sest Bruno tegi sooloetenduse krossirajal ja Kaidole tulid tulnukad kallale ühel keerulisemal singlil.
 

Elva laatsaretist pääsenu

Parima tulemuse vormistas seekord Rain, kes vaikselt vaikselt hakkab saavutama Taaramäe kombel tuuritades tippvormi. Lasse ei ole enam kaugel, hoidke pöidlad peos ja sinimustvalged trikoloorid raja ääres! Poolmaratonil keerasid punni põhja Ethel ja hooaja avastardi maastikurattal teinud eks-presidendiproua Pille. Klubi toetas Pillet igati seades tema ratta töökorda stardieelses saginas ning installeerides vajalikud kiibid ning mootori raami sisse.

Lemps hoidis Rattaprofid.ee ülekandes kätt pidevalt pulsil

Raini teekond finishini:
Alustuseks üks vanasõna: ”Elvas tehakse tulemus esimese 10 kilomeetri jooksul.”  Kihelkonna. Seda vanasõna meeles pidades hoidsin end võimalikult ees ja peale krossirada kruusale jõudes olin üsna heal positsioonil. Väikeses grupis tehti usinalt tööd ja kilomeetrid lendasid. Kahjuks tulid tagant Kopli Tarmo ja Karlson Urmas, kes vedasid järgi suurema grupi.
 
Mõnda aega sujus kõik ilusasti, aga esimestele singlitele jõudes rebenes grupp mitmest kohast. Kiired said eest minema ja aeglased jäid omaette. Tempo langes talutavamaks. See, et vedurid minema panid, häiris ilmselgelt kõige rohkem kirjakandjate tiimi esindajat. Marek Sander hakkas üks hetk keset punti ootamatult karjuma: “Kurat, minge tööd tegema! Mida te imete siin taga?” Sain isiklikult ka natuke pahandada, kuna võtsin vist ära temale mõeldud koha grupis: ”Ära roni siia, sa ju jätad vahe sisse”. Peale seda, kui tüüp oli saanud pisut auru välja lasta, kulges sõit rahulikumalt edasi.
 

Rain on just vahe sisse jätnud ja töötab meeleheitlikult
suusahüppeasendis, et ennast rehabiliteerida

Vaikselt taastusin esimeste kilomeetrite tõmbamisest ära ja alguses raskelt ringi käinud jalad läksid üha paremaks. Käisin mõned korrad ka pundi eest läbi, aga üsna kiirelt sai selgeks, et näiteks clubbersi Kaupo ja kahe Rakke tüübiga võrdväärselt tõmmata küll ei jõua. Muidu igavat sõitu elavdas prügiteemaline diskussioon kirjakandjaga, kelle geelituub lendas maantekraavi. 

Ca 20 km enne lõppu, kiirel metsateel, vahetult enne raputavat heinamaad ja väikest silda, millele järgnes tõus majade vahele, kiirendas Indrek Kelk. Saime neljakesi väikese vahe sisse, aga tõusule järgnenud kruusal vedasid Rakke tüübid vahe kohe kinni. Mõni kilomeeter enne observatooriumi juurde jõudmist vihjasin Kaupole, kellel tundus purakat olema, et seal oleks paras aeg rünnata. Kahjuks ei saanud Kaupo vihjest aru ja nii veeresime kõik 10-15 liikmelises grupis viimasesse joogipunkti.

Kaupo Raag seljataga – purgis!

Kuna enesetunne oli päris heaks läinud, siis hoidsin end pundi ette, et võimaluse korral minekut mitte maha magada. 5 km enne lõppu kiirel ja kitsal singlil tegin esimesena sõitnud Roose Riivole ettepaneku veits peale keerata, et vahe sisse sõita. Kuna Riivo singlil väga head rütmi ei leidnud, siis kiirendasin temast mööda, et proovida, mis juhtuma hakkab. Juhtus see, et sain üllatavalt kergelt vahe sisse ja karjääris olin juba üksi. Kahjuks järgnesid pikad ja kiired lõigud, millel grupp jõudsalt lähemale tuli. 2 km enne lõppu püüti mind kinni. Rakke meeste vedamisel lendasime eelviimasesse järveäärsesse kurvi liiga kiiresti sisse. Enamusel õnnestus püsti jääda, ainult üks tüüp pidi kraavi sõitma.

Kaupole jõudis alles finishis Raini vihje kohale….

Tulemuseks 47. koht ja hea enesetunne.

Bruno tallamised:
Kõigi eelduste järgi pidi see olema minu rada! Stardist minema saades tundus, et ongi nii. Seljataha jäid Marek, Anti, Alvaro, Rein Pill ja isegi Kaido! Ja siis see juhtus – karjäärist välja sõites, viimase tõusu all panin külje kergelt maha. Kiirus oli väike, võrreldes max kiirusega ca 35km/h. Süsinikust sarvede alt paljastus alumiinium,  põlv ja küünarnukk said muljutud! Kohe püsti ja joostes mäest ülesse.

Bruno krossiraja võludega tutvumas samal ajal, kui Kaido
kalli konkurendi äpardumist silmanurgast jälgimas

Nr. 85 Eero Kiskonen jälgimas, kas Bruno on juba punases

Valugrimassides üritasin tempo taas ülesse kerida. Kaido ja Pill olid läinud. Üritasin sõita oma sõitu ja leidsin tuge tuttavatelt kamraadidelt. Need olid Tahkohunt-Janek Leer ja Eraldistardiekskosmosemees-Tõnis. Nendega koos sai sõidetud kuni 55. kilomeetrini. Siis läks raskeks. Joogid olid täitsa otsa saanud ja peas keerlesid mõtted, et kaugel Anti ja Marek on. Vahepeal loetud 159-st kohast kukkusin lõpuks veel tahapoole. Lohutust pakkus, et Anti ja Marek jäid vaatamata kõigele seljataha – „Konameeste“ masinaklassis esimene! MAX kiirus oli 62,64km/h!

Raul ‘Talukas’ Talumaa loitsud:
Muidu ma kruusaga sinasõber pole, aga Elva pikemat sorti lauged kruusatõusud ja -langused sobisid, veendun selles aasta aastalt. Mõnus oli kohe sõita, grupid on suured ja tööd eriti tegema ei pea. Aga karistati see hea ära. Ca 15 km enne finishit tilberdasin oma pundi tagaosas, mingi mätta ja rööpalisel lõigul pandi aga keset gruppi väike salto moodi asi ja pundi esiots sai väikse vahega minema ja kuidas veel pandi minema. Andsin endast maksimumi ja veel rohkem, et järgi saada ja sellest veel rohkem, et püsida sabas.

Raul krossiraja tõusule pressimas

Tööpõlgur jalg sirgena grupis inisemas

Viimases joogipunktis oli siis minuga kõik, jäin maha. Õnneks oli vahe tagantpoolt jälitajatega parajalt pikaks veninud, et viimased 10 km olematu tempoga mingit kohakaotust suurt polnud. Et siis hea, et niigi läks. Ja see et, supp oli vedel, aga see vedelik oli hästi maitsestatud.

See nägu nõuab pigem õllest, kui supist kosutust!

Marek ‘Raudmees’ Tõnismäe:
Minu jaoks viimase aja üks mõttetumaid ja igavamaid sõite. Kangesti tahaks paraleeli tõmmata Tartu Rattaralliga. Alguses pannakse selline laks, et paha hakkab ja pärast püsidki enam-vähem selles grupis, kuhu jäid peale asfalti olnud kruusalt mahakeeramist. Arvan, et minu koht oli sellel hetkel vahemikus 300…400, krossirajal liiklesime Alvaroga ühes sektoris.

Mõnuga tõmbas motti alla, kui tossude ja pedaalidega vennad mööda sõitma hakkasid. Grupid, milles seekord sõita tuli, olid väga närvilised ja väga ebaühtlase kiirusega. Ühel ja samal kruusalõigul liiguti vahepeal 20-ga ja vahepeal 40-ga. Lõpukilomeetritel läks asi natuke stabiilsemaks, aga üldiselt oma etteastega rahule ei jäänud. Hea, et tervelt finisisse jõudsin, sest kukkumisi ja rajalt väljasõite oli tundus seekord väga palju olevat.

Madis ‘Suvemees’ Türi:
Sain ümberregistreerimise tulemusena seekord stardikoha täiesti lõpust. Kuivade kruusateede tolmupilv oli muidugi seetõttu seda tihedam… Õhk oli +27C ja päike ei hellitanud. Läksin ühe pudeliga sõitma, mida igas teeninduspunktis täitsin. Sõitsin hea tempoga ja kui ka keegi vajutas mööda, siis astusin neile vaikselt tuulde (välja arvatud muidugi eliitklassi kummipurustajad ja poole maa sõitjad, kes vilkuriga mööda kihutasid). Suur kergendus oli eramajadest trassile suunatud külma vee dushidest. Võiks öelda, et peale Tahkot oli ikka päris mõnus mööda Eesti siledat sõita 🙂 Peale võidusõitu oli suund Verevi järve, mis oli samasoe nagu õhk, aga andis mulle jälle inimese väljanägemise.

Kui seni oleme Etheli pingutustest suutnud kajastada vaid lõpukohta protokollis, siis peale pikki pingutusi oleme suutnud lõpuks välja võluda muljeid ka poolmaratoni distantsilt! Pille tõmbas esimesena sae käima!

Pille ‘Presidendiproua’ Preegel:
Kuna regasin end alles kohapeal ära, siis sain startida uhkelt kõige viimasena. Hakkasin siis tasapisi ettepoole ronima, aga need viimase otsa tegelased sõitsid kõik ühe kiirusega ja tihedalt kõrvuti, nii et tükk tegu oli, et neist mööda saada. Ühe tütarlapse käest sain riielda ka: “Mida sa trügid, järgmine kord jäta laiem vahe!!!” Tahtsin talle öelda, et järgmisel korral sa mind enam siin tagareas ei näe, aga ei hakanud ülbitsema 🙂

Minu plaan nägi ette, et sileda ja sirge maa peal kiman nii kuis jäksan :), sest metsas ma hetkel ilmselt eriti osav pole ja tehniliselt raskematel kohtadel püüan siis lihtsalt ratta seljas püsida ja tasakesi ukerdada, et osavust ja julgust arendada. No ja kiman ja kiman ja… neid raskemaid kohti ei tulegi… Ma olen ju enne ka kaks korda Elvas sõitnud, aga ma ei mäletanud et see ikka NII lihtne rada on! Kas vanasti oli raskem või mäletan ma valesti? Aga õnneks jätkus jõudu lõpuni, kogu sõidu ajal oli enesetunne ülihea ja emotsioonid on väga positiivsed! Nii hea oli ikka jälle võistelda!

Enne võistlust ei tahtnud ma end traumeerima hakata ja ei hakanud järgi vaatama, millal ma viimati üldse mingit Elioni sõitsin ja kui kiiresti… Igatahes oli see nii mitu aastat tagasi, et täpselt ei mäletanudki enam. Nüüd, peale võistlust julgesin siis vaadata, et viimased tõsisemad sõidud olid 2008. Siis sõitsin Elvas 31 km umbes-täpselt sama ajaga, mis sel aastal, aga siis oli distants 3 km lühem ja 2005 olin veel aeglasem! Järgmine kord kindlasti uuesti ja veel paremini!

Tulemused kodulehel:
http://estoniancup.ee/tulemused/elva-2011/

Tulemused põhidistants:
Rain    47.
Raul    63.
Kaido  107.
Raino  124.
Bruno 187.
Anti    193.
Marek  212.
Alvaro 352.
Madis  571.

Tulemused poolmaraton:
Ethel   108. (+N35  5.)
Pille     216. (N  12.)

Fotomaterjal:
https://picasaweb.google.com/110392916438641620032/EECElva2011?authuser=0&feat=directlink#
http://foto.elva.ee/thumbnails.php?album=203
http://pilt.delfi.ee/album/217883