CC Rota Mobilis

Elva Rattamaratoni kokkuvõtet on paslik alustada ühe vana targa habemiku Andre ütlusega:

“ Kui rada tundub liiga kerge, siis sõida kiiremini!”
Meie ei kurda Elva kruusase teekatte ja sinna manustatud libestuspasta nimega pori üle. Tuleb vaid peale keerata ja kuuma anda ning finishis peeglisse vaadata, kui tulemus just kiita pole. Järgmine aasta on kõik see hurjutajate kamp jälle joonel, kui naabrimehele särki püksi vaja toppida.

Viimane osavõistlus oli üldjoontes edukas, kuna suutsime meeskonnaarvestuse välja pigistada hooaja parima tulemuse – 12. koht. Üldkokkuvõte oli küll Rakke masspuudumise tõttu aia taha läinud, aga see meid ei heidutanud. Erakordselt kirevad ja põhjalikud analüüsid rajalt siin ja nüüd.

Kaido “Koondisemees” Kriisa pajatab:
Elvasse läksin eesmärgiga läbida rada ökonoomselt ja jõudu säästes. Rahuliku alguse järel olidki kõik klubikaaslased minust möödunud ja isegi Alvaro käis peale 10km läbimist korra ennast näitamas. Kui mingil hetkel veloclubbersi Riho ilma sõnagi lausumata mööda tuiskas, siis sain aru, et olen vist nii kaugele vajunud, et tuttavad ei taha enam teregi öelda. Võtsin Riho tempo omaks ja vaatasin, et kaua see pull siis kestab. Ega väga kaua ei läinudki, kui härra Ever hakkas väikest jutukest veeretama. Üldiselt peab ütlema, et Riho sõitis igasugu sopaauke ja libedaid kohti maanteemehe kohta väga osavalt. Tal olid abiks ilmselt ka vähe karvasema mustriga kummid ja kaks amorti raami küljes. Üldjuhul oli selle võistluse seadistus ju kõvakahvel ja võimalikult siledad kummid nagu ümberringi vaadates võis märgata.

Topeltamordistunud Smurfi Riho valu andmas

Enne 1 .TP-d suusaradadel jõudis meie grupile järele tehnikaga maadelnud Virgo Karu ja siis hüppas Riho ning suur osa grupist tema tuulde. Kuna olin sel hetkel grupis tagapool ja tekkis vahe, siis mina järgneval asfaldilõigul selle rongi peale ei saanud ja lasin südamerahuga neil minna. Polnud mõtet hakata ennast tagaajamisega tapma. Mõne aja pärast, kui Virgo oli lahkunud, sain ka Riho grupi uuesti kätte. Kuskil poolel maal tulid tagant Kert Martma ja Rauno Neuhaus Arcticust ning Rauno ütles, et minek. Pidin viisakalt keelduma, kuigi meie koostöö Kalevipoja etapil oli sujunud päris hästi. Mingi tõusu peal panigi see kaksik meie pundist minema ja natukese aja pärast üritas Riho neile üksinda järgi minna, aga jäi kahe grupi vahele jõlkuma ja vajus punti tagasi.

Peale seda tuli Priit Salumäe oma cyclokaga ja pani kruusal ilge paugu. Keegi talle järgneda ei suutnud. 15 km enne lõppu oli sillaületus ja sellele järgnenud imev ja raputav heinamaa lõik – seal vaatasin, et peab hakkama grupi peasse hoidma ja tegin ka ise aktiivsemalt veduri tööd. 10 km enne lõppu saime P.Salumäe uuesti kätte ja enne metsa minekut läksin temast mööda ja keerasin peale. Tõenäoliselt hakkas grupp mingil hetkel lagunema(ma siis enam tagasi ei vaadanud), sest vahepealsele asfaldilõigule jõudes oli mul ainult üks mees järel. Metsalõigul sain Taluka kätte ja tema pakkus viisakalt rada. Viimasel „aiamaa“ tõusul lähenesin ka Arcticu duole, kes olid olnud väga kaugel eest ära. Aga päris tuulde ei saanud ja viimased 2 km lasin rahulikult kerge käiguga kerides. Kokkuvõttes läbisin raja hea enesetundega ja koht oli isegi üllatavalt hea.

Bruno “Elan Ratta Seljas”  Tamm meenutab:
See oli meie rada! Hoidke alt, siis tulevad Anti & Bruno! Pisut ülekaalus, hullu pilk peas, parimates aastates ja vormikõver järjest tõusmas.

Alguses pandi sellise pauguga minema, et mul pulss oli „täesti punases“, aga kannatasin ära. Krossirajal oli mõnus asfalt ja seekord seal maoli ei pannud. Varsti hakkaski paistma Talukas, kes oli vist liiga kiirelt alustanud. Mina aga vajutasin peale ja lootsin, et küll ma ära kestan. Seda suurem oli minu imestus, kui ma ennastsalgavat sõitu tehes järsku Antit märkasin, kes oli kuskilt tagantpoolt tulnud ja nüüd kohe pundi ette hüppas ja veel „peale keeras“!

Saage tuutavaks – hullu pilguga Bruno!

Mingi hetk andis ta salaviipega märku, et lähme. See mis järgnes, oli valus – minu 29-l olid rauad „täiesti paremal“, aga tundus, et ikka on vähe! Peale sellst raju kiirendust, kui tagant kõik kodanikud olid „täpiks muutunud“, pakkus Anti mulle vedamistööd. Seda ma kohe mitte ei suutnud teha ja pakkusin talle välja, et ta natuke rahuneks, sest ca 30km oli veel sõita. Nüüd asusid grupi etteotsa „Cyclokavennad“, eesotsas hr Küüdiga. Kruusal nad liikusid küll hästi, aga mudas ikaldusid korralikult. Mingi hetk pani Anti kiirema käigu ja kadus ühe teise kodanikuga. Ma üritasin oma tempot säilitada ja tekkivaid krampe alla suruda. Ja olimegi tagasi järve ääres.

Meie pisike punt koosnes 4-st mehest, kelle lootsin ära karistada! Seekord ei läinud nii – lõpusirgele pööravas järsus tagasipöördes ei kattunud minu sõidutrajektoor ühe teise noore ratturiga ja me „natuke põkkusime“! Selle tagajärjel panime „kobara“ ja jäigastus minu parem jalg, mis enam kuidagi painduda ei tahtnud! Ajasin ennast jalule ja üritasin, tõukerattameetodit kasutades üle joone saada. Ratas õnneks terve, ise natuke katki (käsi, põlv, küünarnukk)!

Aasta spordifoto kandidaat kategoorias:
“Kompromissitu võitlusega esisaja suunas!”

Küsite, kas seda oli vaja? Oli ikka! Minu moto: alati „ninast veri väljas“ lõpuni! Tasuks hooaja parimuselt teine tulemus: 107-s. Kusjuures, SAMSUNG CUP üldkokkuvõttes „sparringupartner“ härra Rein Pill täpselt minu taga! TOIMIS! Anti, supersõit üle pika aja! Loodan, et vähemalt max kiirusega panin ära :)! MAX KIIRUS 68 KM/H

Andre “Ansambel Torsotiger” Kull võtab päeva kokku:
Kõik algas suht kehvasti – reede õhtune rõve pakk Alecocqarenal koos tuule käes külmetamise ja laupäeva hommikuse ülivarajase ärkamisega ei loonud edukaks nädalavahetuseks just parimat vundamenti. Ilmaradar näitas meeldivat +10 kraadist jahedust ja vihma. Kuidagi oli meelde jäänud, et Elva on üks lõputu kruusa laksamine (olen seal vaid korra aastaid tagasi käinud) aga rada oli täitsa ok .

Vihm oli metsaalused mõnusalt libedaks teinud ja see andis võistluse veidi ärevaid hetki juurde. Umbes kahekümnendaks kilomeetrid olin ma maandunud punti, kus palju mulle tundmatuid kärssasid, lisaks ka Kaido “Mind on pundis alati kuulda, sest mu ratas ei tööta“ Oru. Vaikselt püüdsime eest pudenenud surijaid – nende hulgas Epner ja Pajur. Raja viimasel veerandil üritasin peale keerata, kuna selgus, et sõitsin kohtadel ~80 ja see just midagi rõõmustavat polnud. Korralikult lõi meie pundil rütmi sassi tagant tulnud ja kummi vulkaniseerinud ning veidi aega telkinud Virgo Karu. Paljud proovisid temaga kaasa minna ja elasid selle tõttu hiljem läbi tõsise agoonia. Nagu ikka sain lõpu osa sõita tõusvas joones ja boonusena sain järve äärse viimase km alguseks kätte umbes kuuest sellist koosneva vahva rühma. Proovisin kohe ära karistada ja see ka õnnestus. Oma võttis ka eelviimane libe kurv kus mehed kraavi põhja pinnase proove võtma sööstsid.

Suvises kostüümis Andre söerajamehe karistamist ettevalmistamas

Mind said kätte ainul Mehis Leigiri, kes läbis osasid kurve nagu söeraja tsiklimees – jalg pikalt väljas. Õnneks ei olnud sellest tehnikast abi ja karistasin ta finiši sirgel ära. Maks kiirus oli 72,4 km/h. Kohaks märgiti 64 – võib tegelt rahul olla.

Anti “Jalas on mul rammu” Kauk:
Ei olnud plaanis ega võimetekohane  2006. aasta Elva 37. kohta üle sõita. Eelnevad 2012 EC sõidud olid meeles – sedavõrd ebaõnnestunud sel aastal. Varahommikune kohaleminek koos  juniori ja Marekiga ning soendusring sujus tõrgeteta ja tunne oli hea ning rahulik.  Stardist tundsin jalgades kerget minekut ja etteruttavalt pean tõdema, et kogu distantsist 95% oli sõit suurema pingutuseta ning hoidsin end enam tagasi.  Arvan, et soenduskreem toimis.  Asfaldil surusin end ettepoole ja  motokrossirajal samuti.  Sõit sujus tõrgeteta, kui välja arvata, et pidin vaid eest suurt hammasratast kasutama.

Kui jõudu on, siis miks mitte seda tuuletakistuse ületamiseks kasutada

Kui sõidetud alla poole distantsist, õnnestus mul siiski grupi lagunemisel tagumisse osasse jääda. Aga õnneks tuli tagant kummi  parandanud Virgo Karu, kellele me Rauliga tuulde hüppasime ja kolmekesi ettepoole  gruppi liikusime ning taas olime Brunoga koos. Sealt alates läks sõit vaid tõusvas joones. Umbes 15 km enne lõppu sõitsime  härrasega, kel seljal kiri “mine vedama”  grupist ära ja  edaspidi sai ainult mööda sõidetud, lõpptulemuseks oli 89.koht . Kui ma õigesti mäletan, siis selles sarjas pole ma 4 hooaega esisajasse platseerunud, seega olen sooritusega vägagi rahul. Soojendussõit Keila kolmapäevakuks õnnestus! Kahju on muidugi sellest, et pean taaskord ratta taastamisega tegelema.

Ethel:
Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Laupäeva varahommikul ärgates tuli tõdeda, et nädal tagasi tuhamägedes xdreamil saadud liikumatud ja valusad jalad olid küll liikuma hakanud, aga ikkagi veel valusad. Aga Elvas starti minnes oli mul plaan: konkurentidele kergelt alla ei anna!

Elva erines teistest võistlustest selle poolest, et palju oli kukkumisi ja korduvalt sõideti mulle tagant kummi. Vaatamata konkurentide soovile mind elimineerida, õnnestus igal pool püsti jääda. Sõit läks alles lahedaks siis, kui pikk ja lühike rada kokku said: piisavalt oli mehi, kelle tuules kulgeda. Ühel järsul liivasel laskumisel (suht lõpus) seisis rajal ees 3 meest, kes arutasid kas minna alla rattaga või joosta?? Hüppasin siis rattalt, pugesin nende vahelt läbi ja jooksin mäest alla. Laskumise keskel kohtasin fotograafi, ilmselt see neid mehi hirmutaski, jube piinlik on ju pildile jääda ratas käekõrval.

Hiljuti osalesin oma esimesel maanteevõistlusel, kus oli pidevalt probleeme sellega, et mehed tahtsid naiste tuulde hoida ja mingist abist vedamisel polnud juttugi. Ja siis kilomeeter enne finišit hakkasid kihutama. Elvas oli lausa rõõm kohata mehi, kellele oli au ka rajal kiirem olla kui naine! Kui minu ees olnud mees hakkas väsima, tõmbasin kõrval rajale ja nähes, et olen naine, said nad ikka ja jälle indu juurde ja pingutasid, et ma ikka mööda ei saaks. Mulle meeldis, võtsin nende tuulde uuesti tagasi ja sain finiši poole „viilida“. Tänud!

Raino:
Ujumispükse jalga ei pannud, yr.no ja foreca vihmamillimeetreid sai aga jälgitud pingsalt. Värskelt Elvasse maandunud  Alvari vaimustust, et “..lühikeste ilm ju..” ka ei jaganud. Ei meeldi mulle külm ja märg. Aga ei virise ka.

Vahepeal hakkas juba tunduma, et kiire rallialguse kannatamine on selgeks saanud, aga siiski veel mitte. Alguses kilomeetrite viisi rallit enne päris maratoni ajab ikka rütmi sassi. Esimesed 5 minutit päris hästi ja siis järgmised 20 min pean vaatama lahkuvaid ronge. Ja siis edasi hakkab sõit peale. Aga enamasti juba hilja. Vist kõik meie klubi omad asfaldil läksid ja järgi õnnestus saada pärast vaid Alvarile. Supersõitu teinud Antit isegi ei näinud minemas. Tubli!

Raino loodusega kokku sulandumas

Rajal midagi meeldejäävat ei toimunud, peale sehkendamise ühe lätlasega. Metsarajal lastakse pikk-pikk vahe sisse, minul närv ei pea vastu, kuidagi pingutades mööda ja kuidagi vahe kinni. Ja järgmiseks tuleb lätlane jõuga taas minust mööda pressima.. Ja siis jälle vahe sisse. Ja nii 5 korda. Lõpuks ajas naerma juba, temal aga hambad ristis.

Tänud Allan Harandile viimasel 10km-l tempo tegemise eest. Sai ka seal sabas hulga skalpe võetud.
Hooaja lõpu ja koolimõtted peas, nüüd veel vaja TRM-i motivatsioon kokku panna.
Kas ainult mulle tundus, et oli üks kõige rohke kumme lõhkunud rada?
Lastesõidus osalenud Henri kommentaar: “Kahe ja poole kilomeetri eest vaid üks kõrrejook“!

Alvaro:
Hooaeg on läbi saamas vaikselt ja sulg tindipotis nüriks jäänud. Millegipärast toimub rajal minu jaoks aina vähem ja vähem erakordset, mida kaaslastega jagada. Paar mõttekildu, mis Elvast meelde jäid.

7. kilomeetril Kaido sappa jõudes oli ees korralik ummik. Tegin inetu teo ja põrutasin tervest sabast võsa kaudu mööda. Keegi õnneks kisama ei pistnud. Kas seal oli nö bussirada, mis ratturitele keelatud? Seekord mitte, sest suutsin ka ummiku tekitanud laskumise jupi võsa kaudu võtta, seega jäin seekord patust puhtaks. Aga kui sellist jama korraldatakse mõne tõsisema koha peal nagu kitsas sild vms, siis lükake mööda trügijad põõsasse ja öelge, et nii ei ole ilus 🙂

Sellist külmamüüri, nagu ootas meid 30. kilomeetril vahefinishi otsas, pole varem kogenud. Polari mehed võiksid valgustada, mitu kraadi selle saja meetriga temperatuur langes. Everesti kilomeeter oli just seljataga ja kuum naha vahel. Külmafront lajatas otse näkku.

Sinises vormis Kirsa teenib igalt etapilt aina rohkem punkte.
Minu käest ekstra viis pihku teretamise eest!

Sportlik esitus. Üle-eelmisel etapil Kalevipoja Maratonil olin siis lõigutrenni arvestuses koguni neljas Laiuse mäel. Absoluutarvestuses. Elvas siis austusväärne kuuesaja kaheteistkümnes koht Everesti kilomeetril. Ei toimi see kihutamine. Või siiski siiski….. Elu parimal kohal selles maratonide sarjas olen olnud just Elvas, kui juba üle 10 aasta tagasi kihutasin koos Ruve Meringo, Grete Treieri jms ässadega pundis, mis lõpetas esikolmekümnes. Tulemus jäi vormistamata, sest kiirusel 50 km/h panin 20km enne lõppu maoli. Neli minutit korjasin teadvust ja muid kehaosi maast üles. Liigesest väljas õla ja veritsevate jäsemetega karistasin veel Vapramäel Priit Salumäe ära ja lõpetasin esisaja piiril. Olid ajad…..

Andre 64
Anti 89
Bruno 107
Kaido  110
Raul 120
Marek 128
Raino 144
Alvar 253

Poolmaraton
Ethel 113 (Vaneuserühma 4.)
Pille 206

Lastesõit
Lauri 2

Tulemused

Pilte ja pilte javeel natuke pilte
Lisaks Janek Leeri erakogu

Kambja EMV Teatekrossis

Andre “Lõunamaine” Kull:
Kuna plaanis oli veidi pikem rattanädalavahetus ja ees ootasid teatekrossi eestikad, siirdus meie tiim kooseisus Raul, Kaido, meie värske liige Lasse “Junga” Nõlvik ja mina tuntud lõuna Eesti kuurortlinna Kambja poole. Sadas vihma ja rahet ning puhus leebe tuul. Temperatuur oli 9 ja tuju oli hea.

Kambja hotell – hotell nagu hotell ikka. Kõik oli ok niikaua, kui selgus, et keegi oli meie voodites maganud ja võib-olla ka põrutusabi osutanud. Kõrval toast hiilis välja ebakaine seltskond. Algas põnev mõttevahetus, mis päädis turvameeste, 5 autotäie kohalikke ebakainete jõmmide ja muu põnevaga. Olukord oli kohati ärev – mingi hetk oli kogu see kaader meil jälle toas sees. See kõik lõppes sellega, et ebakaine kaader visati hotellist välja ja me pidime minema poodi, et osta pudel „Lõunamaist“ ja suunduda Janek Leeri lähedal asuvasse residentsi korvpalli vaatama ja pühapäevaseks võistluseks valmistuma.

Alkaloidid H2N5OH – parem kui High5

See kõik toimis ja pühapäeval saime näidata, kes on maarjamaa paremuselt teine seeniorklubi. Tegelt rohkem seeniore stardis polnudki. Aga otsustasime ikka korraliku sõidu teha.Rada oli tatine ja savine koos ühe jooksuka ja paari teravama tõusuga – midagi liiga keerulist polnud. Võistluse käigus surusime mutta kaks eliitklassi klubi (üks nendest ka Rein Taaramäe rattaklubi – las jäävad ikka oma liistude juurde) ja saime oma medalid koos koogiga kätte. Ja nagu ütleb Hollandi trekimeeste vanasõna – sa ei saa võita neid, keda kohal pole. Seega oleme oma teise kohaga igati rahul.
Sellega võis selle seiklusterohke nädalavahetuse lõppenuks lugeda.

Kaido “Kätes Rool Mõttes Joon” Kriisa:  Andre oli pikemat aega kohalikku Kambja hotelli perenaist moosinud ja saanud meie teatenelikule soodsa peretoa – see oli hea algus ja sealt sai ainult paremaks minna. Kui õhtul Janek meid endale külla kütsus, siis pidi Andre lisaks õllele oma lemmikjoogi „Lõunamaine“ ka kaasa haarama. See ei tõotanud head ja pakkusin ennast vabatahtlikult kaineks autojuhiks  Kui korvpallikoondise võit Serbia üle ja Andre kihlveopettus läbi olid saanud, siis suundusime tagasi oma hotelli, kus tugevamad tegid veel ühed õlled.

I took a photo with Instagram

Õhtul sadas kõvasti vihma ja see ei tõotanud raja olukorrale midagi head. Õnneks oli hommikul ärgates päike ja tugev tuul, mis koostöös meeleheitlikult seda eilset viga parandada püüdsid.

Võistluskeskusse jõudsime napilt enne raja sulgemist ja tegime ühe prooviringi läbi. Midagi kealemurdvat polnud, aga kerge ka mitte. Minu jaoks 3 jooksukat selle raja kohta. Kõndisime noorte võistluse ajal Talukaga selle raja veel jalgsi ka läbi ja salvestasime kõik juurikad ja kivid enda kõvakettale. Bossid( Andre ja Lasse) istusid autos ja vaatasid multikaid vms. Siis panid tümaka põhja ja kütsid ennast enne võistlust korralikult ülesse. Nagu korralikud rullnokad 🙂

Start. Talukas alustas ja tuli rajalt uhkes üksinduses. Mina läksin teisena ja mingitel lõikudel nägin kaugel enda ees kedagi liikumas. Kull oli suutnud rajal kahest konkurendist mööduda ja siis läks meie klubi junga Lasse, kes säilitas positsiooni Vahur Valvase vastu võideldes. Teine ring läks kõigil enesetunde järgi kergemini/kiiremini, kuigi stopper seda väga ei kinnitanud. Viimasel ringil läksime kolmekesi Lasset ergutama ja Kull röökis nii, et ümberkaudsed puud hakkasid langema. Aga päeva lõpuks jõudsime finishisse õnnelike ja väsinutena. Tasuks siis hõbemedalid ja tort, mis kohapeal neljaks jagati ja konsumeeriti. Igati kordaläinud päev ja nädalavahetus!

 

Jõrm värk

Tulemused