EMV cyclo-crossis 2016
Eestis tugevalt pead tõstmas cyclo-crossi EMV peeti laupäeval Tallinnas Nõmme metsade all. Kokku oli pandud eestikate vääriline rada, kust ei puudunud tõkked, liiv ja pea-lenksu-all uhamise lõigud. Meie poolt oli väljas suurepärast hooaega lõpetav Andre.
Andre:
Hommik algas kohe selliselt, nagu keegi tahaks märku anda, et ära sinna parem roni. Algatuseks veristasin ratast katusele tõstes oma käe ära. Suppi voolas nii, et rool tilkus verest.
Kohale jõudes rapsisin üksi särgiga, et sinna 3 numbrit haaknõeltega külge saada. Aeg hakkas otsa saama ja kogu asi muutus parajalt hektiliseks, käest veri voolas ja nõelad torkisid jne. Trummides oli laupäeval sama soe, kui mõnel korral, kui ma seal suusatamas olen käinud. Õnneks oli ikka niipalju mõistust peas, et otsustasin minna peale lühike püks + lühike särk + õhukesed varrukad.
15 min enne starti otsustasin ühe geeli sisse tõmmata. Ma ei tea kuidas, aga õnnestus nii, et pakend avanes nagu sardiini karp ja kogu sisu lendas mu kinnastele, lenksupaelale ja linkidel… joppenpuh…
Õnneks olid varu kindad (õhemad) kaasas. Sooja väga teha ei jõudnud, vaatasin liivalaskumise üle, visualiseerisin, kuidas ma seal põhupakkidesse üle lenksu panen ja oligi aeg starti veereda. Setupist veel nii palju, et eelmise aasta failist tõusudel olin niipalju õppinud, et taga oli 11-32 kassett ja eelmisel päeval vahetasin esimese 36T 34T vastu. Olulistest upgradidest veel Clement tubeless rehvid (ees PDX, taga MXP) rõhku vastavalt 1,9 ja 2 bari. Lisaks veel ketaspidur.
OK. Meie start oli kõige osavõtjate rohkem. Stardis koos mees juuniorid, sport, seenior 1 ja seenior 2. Kokku pea 40 inimest. Siis saabus päeva järgmine suurem tagasilöök. Selgus siis, et starti kutsutakse Soudal CX karikasarja paremusjärjestuse alusel (või siis teoreetiliselt pidi nii olema, sest osad said ikka kuidagi liiga ette). See tähendas seda, et mina ja näiteks Kopli saime aedikusse sisse viimastena – konkurendid Pallas ja Ainsalu 5 rida eespool…
Kõlas kohtuniku vile ja tegin vist ühe oma viimaste aastate parima stardi pugedes läbi kõik võimalikest ja võimatutest kohtadest. Kopli jäi väikese vahega maha. Kõige rohkem kartsin et Ainsalu ja Pallas sõidavad koos ees minema ja tagant tuleb Kopli , karistab mu ära ja vormistan oma neljanda koha taas ära.
Enesetunne oli üllatavalt OK ja minekut oli. Liivalaskumisel oli korralik MK etapi fiiling kellad, pasunad, inimesed elasid häälekalt kaasa jne. Kaido oli raja ääres ja jagas pidevalt infot positsiooni ja vahede kohta. See andis kõvasti motti juurde ja esimese ringi lõpuks olin tõusnud üldarvestuses 13. ja Sen1 klassis kolmandale kohale.
Teise ringi liivasel tõusul tuli seal ainuke mittetahtlik jalastumine – Mõttus sõitis ennast kinni ja mul polnud kuhugi minna. Õnneks sain ruttu peale ja edasi. Liiva laskumine oli iga kord selline nippnappa teema – ülesse olid korralikud jooksusuurused augud sõidetud, kus väiksemagi vea korral sai üle lenksu panna. Teise ringi lõpus nägin viimases liivatakistuses pikali siputamas Anisalut. See oli paras üllatus, sest arvasin, et teda ma enne finšhit rohkem ei näe.
Keerasin igaks juhuks kohe grammi peale, et vahe sisse sõita (kuigi senini olingi ainult 100% peal hoidnud). Kolmandal ringil andis Kaido infot, et Pallas pole kaugel, samas pole kaugel ka Kopli, kes umbes 10 sekise vahega mulle kuklasse hingas.
Eelviimasel ringil sain Pallas kätte – sisuliselt jooksin ta võrkpalli liivalõigus kinni. Korra jäime koos tiksuma, mille peale kohe Tukia Spordipartneri tiimist raja äärest hüüdis, et me passima ei jääks. Pallas pakkus mulle vedamist ja võtsin selle kohe ka vastu. Asfaldi tõusu sõitsime koos, aga sellele järgnenud takistuse ületamise ja laskumise järel oli vahe sees. Viimasele ringile minnes oli selge, et kui nüüd mingit suuremat ära kukkumist või prohmakat ei tule, peaks selle asja purki saama. Õnneks oli veel paar asja stsenaariumisse sisse kirjutatud.
Viimasel ringil, enne liivast suusatõusu andis Kaido teada, et Pallas ei ole kaugel, et ma peaks peale keerama, et ikkagi eestikad noh. Ma olin juba viimased 37 min sõitnud 100% pingutusega, aga võtsin Kaidot kuulda ja vajutasin läbi valuläve tõusu ära, nagu homset poleks.
Kui 15 sekundit hiljem laskumisele läksin, oli pulss ikka veel tumepunases ja olin suht kindel, et nüüd läheb näpuvahelt ära. Tunne ei petnud ja viskasin ennast kohe laskumise alguses üle lenksu. Sain ruttu püsti ja jooksin tehnilisema osa ja siis peale. All oli 180 kraadi kurv + trepid. Peale treppe ei saanud kuidagi liivaseid klotse kinni ja tagant hammustas mööda mingi tüüp, kes ei olnud küll Pallas, aga selgus hiljem, et sinna läks Soudal Cupi sen 1 esikoht, sest mööda sai Antti Kuitto Soomest.
Lõpuks peksin klotsid kinni, Kaido hüüdis, et Pallas hingab kuklasse, et aeg kiiremaid liigutusi teha. Lõpuni oli ehk 500 m. Selle sees oli võimalik veel ühes mudases kurvis külili panna ja liivatakistuses ikalduda, õnneks kumbagi ei juhtunud ja hoidsin ikka selle Seenior 1 esikoha ära. Ausalt öeldes väga ei uskunud, et selline asi reaalne võiks olla. Tükk aega ei uskunud 🙂. Nüüd võib selle hooajale joone alla tõmmata.
Sen1:
1.Andre Kull
2.Helari Pallas
3.Tarmo Kopli