CC Rota Mobilis

Õhu takistus suureneb eksponentsiaalselt. Seda teesi käis Andre taas kord EMV raames testimas. Selle aasta eestikad toimusid Rakveres stardiga Tarvase koduhalli esiselt platsilt. Mölamadis mõmises, tuul puhus ja mandrossmeeter oli punases tsoonis. Rada ise ole keskmisest sitema teekattega, minnes pea pidevalt tõusva profiiliga ning õnneks ka vastutuulega. Lisaks oli kohe alguses vaja ronida linnuse juurde, seega arvestatava algustõusuga ülepingutamise korral võis kogu ülejaanud sõidu ära rikkuda.

Eelmäng enne starti

Kuigi olin ratta eelmisel õhtul üle kontrollinud ja ja kõik olematud pisivead kõrvaldanud selgus 1 min enne starti, et tagumise piduri polt on lahti ja üks klots pidevalt vastu pöida. Sekundid tiksusid, kohtunik nõudis, et ma stardupüünele roniks. Röögatasin Lassele, et too mdagi teeks. Lasse leidis Haanjameeste abilise kes 30 sekundit enne minu starti mulle kuuskandi tõi.

60 km/h jättis mehe paratamatult hägusena fotosilma ette

Sellest jamast oli juba pulss pea 130. Minnes vastu tuult ja vastu pinnavorme muljudes oli halvelmal juhul kiirus 30 ….
Enne tagasipööret sain kätte minut varem startinud Kalev Nõmme Rattaklubi eraldistardi hiiu Tursmani. Tagasipöördest alates tõusis kiirus – kohati ligi 60 km/h. Tuli juba selline sõidu tunne peale. Korra veel üles linnuse juurde ja siis ärev kurvidega laskumine finihisse. Kõik see päädis minu 10 kohaga. Tarmo Koplile kaotasin 1,4 sekundiga, mis ei olnud hea.
 
Järgmisel päeval tegin ma enda jaoks ajalugu ja sõitsin esmakordselt grupisõidu EMV-d. Vähene kogemus ja 15h taastumisaeg ei lubanud just kõrget kohta. Eesmärgiga püsti jääda ja peagrupist mitte maha pudeneda paiskusin trassile. Trass oli 95 km ja koosnes kahest ringist.
 

Rahulikult läbi nina hingamas, kui teistel on juba suu pärani

Mehed koguvad grupi sabas purakat

Esimesel ringil käisin ka ees möllamas. Paar korda läksin äramineku katsetega kaasa. Kuid teise ringi keskel hakkas vaikselt väsimus kummitama ja kui lõpu osas , kui kiirus stabiilselt 50+km/h oli juba päris raske grupi ette otsa liikuda. Lõputõusuks oli mul varuks räme pauk, millega plaanisin kohe ette otsa liikuda. Kahjuks oli ka kõigil teistel sama plaan ja nii ma sinna grupi viimasesse otsa ka jäin. Laskumistel ja finishi sirgel surusin mõnest mehest mööda ja olin ühes tükis finishis.

Tehtud!

Kokkuvõte – ilma kogemustea ei ole siin midagi teha. Oskamatus (teooria on mul hea) grupis õigel positsioonil olla ja hirm maoli panna sundisid mind palju sõitma seal, kui oli raske – ehk siis tuule käes. Esimese ringi paugutamisega väsitasin ennast ära ja lõpuks enam purakat ei jätkunud. Koht SENi klassis 24 ja kokkuvõttes 53.

Tulemused:
www.ejl.ee

Pildid:
www.aerobike.ee