EMV XCO 2015

Selle aastase tippsündmuse korraldamise võttis enda peale RR Siplaste klubi eesotsas Mehis Leigriga. Ette oli valmistatud suurepärane rada, kus jagus hulganisti tehnilisi elemente mille ehitamiseks kulunud vaeva ei ole võimalik mõõta. Kuna Eliidi stardis võttis Martin Loo oodatult sini-must-valge särgi, siis päeva tippsündmuseks kujunes kindlasti päeva viimane Seeniorite sõit.

4ndre:

Rada – Vägev! Minu jaoks paar kohta päris ärevad. Sõidus kusagil kanaliini ei kasutanud. Ikaldusin ühe korra vanas rock gardenis. Korra läks ühel laskumisel lappama, aga sain asja ikka kontrolli alla.

Fiiling – suures rock gardenis oli juba selline MK etapi tüüpi õhkkond. Pasunad puhusid, muusika mängis, inimesed elasid kaasa. Kananahk tuli ihule… Austa! – kuidas sa saad sellise publiku ees seal chickenline kaudu lati alt läbi minna?

Tulemus – klassika: neljas. Ega paremat võtta polnud.

Kokkuvõtteks – Õnnitlused Mihklile esimese individuaalse eestikate medali puhul! Paljud klubi liikmed (ka endised) olid kaasa elama tulnud!

Mihkel:

Eesti Meistrivõistlused XCO’s- kindlasti üks hooaja põhivõistlusi minu jaoks. Mis siis, et tegelikult minu vanuseklassis on tegemist mingite esivõistlustega. Eelnev nädal möödus ilmaradarit uurides, sai läbi käidud kõik yr.no’d kui ka Poola harrastusmeteroloogide foorumid. Kartsin vihma ja palavust, aga õnneks oli täpselt 19 kraadine ja kuiv ilm, seega ilma taha ei saanud pugeda enam.

Laupäeval viimases trennis ennem võistlust oli mul lähikontakt jänesega, aga jänesekäpp pidigi õnne tooma. Öösel magasin üllatavalt hästi ega mõelnud järgmis päeva stardi, toidu ega Shimano Hollowtech II poltide peale. Ei ärganud kell 5 üles, ega hakanud keskjooksu määrima või amordirõhku kontrollima.

Võistluskeskuses selgus kohe, et kuna ma eelmine aasta osa ei võtnud, siis stardin India pundist. Samas sai selgeks ka asjaolu, et mu põhikonkurent Mehis Leigri otsustas võistluse vahele jätta- tal oli võistluse korraldamisega piisavalt tegemist. Nüüd saabus tõsine mandross: kas nüüd või mitte kunagi. Enne starti kutsumist anti mõista, et Sport klassi ei taheta siin eriti näha ja paluti võtta rivi lõppu. Vahetult enne minekut vaatas Bruno seljataha ja ehmatas ära, et ma temast tagapool olen. Mees tõmbas enda eluka eest ära ja kolm võistlejat said oma rattad ettepoole lükata selle arvelt.

Peale starti suutsin jõudsalt kohti parandada, isegi Molevist sain lõpuks mööda. Esimesel singlil oli liiklus hullem, kui õhtusel tipptunnil Järvevana teel ning otsisin rullnoka kombel möödasõite võimatutest kohtadest. Enne teist tehnilist ala möödusin ka Kullist ja olin tihedalt Tõnno Palmi kannul. Enne rockgardenit näitas Tõnno Palm kuidas asjad tegelikult käivad ja hakkas mind võssa suruma, andsin järgi ja läksin tema järel kiviaeda sõitma. Ringi lõpus tuli selle aastane hitt-peatus “kett maas”, sellega kaotasin koha Mõttus-Epner duole.

Teise ringi algul möödusin teistkordselt sünnipäevalisest Mõttusest. See ring sai juba üksi sõita ja oli silmside Epneri ja Palmiga pidevalt olemas. Uut rockgardenit võtsin uljalt taustal kostuva eurodisko rütmis. Kolmanda ringi alguses tegin maailmarekordi, kui aeglaselt sõites võib ratta käest ära lasta, aga kaotusekundeid kogunes ikkagi mõnusalt. Kuna minu klassi konkurente tagant ei paistnud, siis oli väga pingevaba sõita ning 100% pingutama õnneks ei pidanud.

Neljandal ringi tempo oli selline vincenzo-nibalik, aga õnneks kedagi ohustamas polnud tagant. Õnneks ei visatud minu pihta ka kehavedelike. Ring venis väga pikalt ja ootasin pikalt finišit. Kuskil 800m enne lõppu läks aga põnevaks. Esirehv oli järsku jube pehme ja tühjenes kiiresti ning hakkas kerge paanika tekkima. 500m enne lõppu keerasin rehvi päris maha ja mõtlesin juba jooksmisele. Peale kolme jooksusammu sain aru, et ei viitsi joosta ja sõitsin rattaga lõpuni ära, samal ajal Palermo terviseradu üles kündes esijooksuga.

Oma klassi võit kirjas, mis andis sõidu 7. koha. Sport klass on küll selline padjobka klass, aga siiski mingigi võit 🙂 Autasustamisel jagati uhket kraami- muidugi medal, lillekimp, mesi, custom-made leivapäts, šampus (mis pidas vastu vaid Kuusaluni) jne. Korras päev! Tänud Liisale ja Marekile, kes olid abiks tehnilises alas. Alvar ja Madis, kes rajaääres kaasa elasid ja pilte tegid. Veiko Viira, kes teist kaamerat laenas ning Siplastele huvitava ja hästi korraldatud võistluse eest!

Bruno “Fatbike on õige bike” Tamm:

Bruno Tamm ja EMV XCO. Ei käi just eriti kokku 🙂 !?!

Olles see aasta pealtvaatajana olnud sealsamas Team Rattapood Cupil, tundus rada päris huvitav koos oma ärevate kohtadega. Loomulikult oli EMV rajale veel vinti peale keeratud– suursugune „Rockgarden“, astmelised laskumised ja teised atraksioonid. Eesmärk oli, et kui suudan raja läbida ilma „chikenline’deta“, siis lähen peale.

Minu kõige suurem (au)kartus oli selle esimese hüppe koha pealt. Ma „marineerisin“ seda elementi juba TRCi ajal aga ei julgenud peale minna. Kirill Tarassovi juhtnöörid olid, et „mäest üles, ümber puu, lased pidurid lahti ja enne maandumist ei näpi!“ Ikkagi ei tundunud turvaline aga kas peabki see elu nii turvaline olema!? No see neljapäev tegin ära, kui nägin kuidas minu 11 aastane poeg sealt üle tuhises ja rõõmsa näoga uuesti seda tegema läks! Kolmadat korda sealt ise lennates, läks ka minul tunne juba päris heaks…

Analüüsisin ka oma hetkevormi ja võistlejate nimekirja. Jõudsin järeldusele, et kõige teravamasse tippu mul asja pole. Peale seda tuli idee peale minna oma verivärske Fatbikega. Miks? Miks mitte? Kõige ohtlikumad kohad 2 rockgardenit muutusid minu jaoks vähemalt 50% turvalisemaks, pluss laskumisel parem pidamine. Neljapäevane testsõit andis sellele kinnituse. Nüüd oli veel vaja saada kinnitus, et kas võib sellise elukaga peale tulla. Andre Kulli kõne Urmas Karlsonile lõpes teiselpool telefonitoru kokutamise ja tagasihelistamise lubadusega. Võistlushommikul vaatas peasekretär ise mu ratta üle ja otsustas ka ise ühe väikese tiiru teha. Luba oli antud.

Stardipäev– 2 päeva testsõidust. Jälle hakkas mind painama see hüpe! Erilist kindlust ei süvendanud ka teadmine, et vähemalt 3 meest oli seal „risu pannud“! Aimar Pedari, soojendusringil (hilisem Sen3 võitja). Siim Kiskonen – võistluse esimesel ringil, mille tagajärjel eraldus tema käiguvahetaja shifter lenksu küljest. Osav vend sõitis ühe käega käiguvahetajat hoides ja tõusul vahetas käiku nii, et mõlemad käed olid lenksu ühel pool. Kusjuures suutis niimoodi sõites 7-dalt kohalt poodiumi II-astmele tõusta – RESPECT! Kolmas „risupanija“ oli meie stardist pärit Jevgeni Kolessov.

Alustasin tempoga „tasa-ja-targu“. Metsa sees, tõusul, enne … kuulen: kukkumine! Johhaidii! Õnneks nad jõudsid Jevgeni enne võssa tirida, kui mina sealt oma „paksuga“ tulin. …Sahhhh, kõik korras 🙂 !

Ütleme nii, et metsa sees võtsin veidi rahulikumalt, et kui publiku ette jõuan, siis saaksin ennast eksponeerisida 10-aastat nooremana 🙂 ! Rockgardenis ei kukkunud ja publiku ovatsioonid andsid mulle tiivad. Ma sain sõita 3 oivalist ringi (kusjuures ma ei saanud liidrilt ringi sisse) ja tegin kõik raja elemendid ilma „kanaliini“ kasutamata. Ise olen rahul! EMV XCOs Sen2 7. koht – vot nii!

Suured tänud lähevad – Silplastele super-raja eest, Liisa Kullile jookide ulatamise eest, Alvar Suisalule piltide eest, Madis Türi, Lasse Nõlvik jt kaasaelajatele-ergutajatele.

Kaido:

Rada oli vägev ja aukartust äratav. Start õnnestus hästi ja hüpekale jõudsin üldjärjestuse 9.kohal– kohe minu ees Andre ja Tõnno Palm, seljataga Mihkel. Esimese ringi kannatasin kuidagi ära, aga siis hakkasid tihendid lekkima ja tuli tempos kõvasti järgi anda.

2-3. ring oli paras agoonia ja enesega arupidamine, aga 4. ringil läks tunne paremaks ja elu ei olnudki enam ainult mustades toonides. Lõpetasin oma klassi 6. koha ja positiivsete emotsioonidega. Tehniliselt sain selle nõudliku rajaga hakkama, sest kanaliine ei kasutanud ja ikaldusi suutsin vältida, aga füüsilise valmisoleku kohapealt polnud päris minu päev.

Tuju tegi rõõmsaks Mihkli esikoht ning Andre hea sõit. Bruno tegi ajalugu sõites eestikatel esmakordselt Fatboy’ga ja tegi korraliku tulemuse! Heameel on veel sõber Indrek Epneri üle, kes suutis oma hea vormi hõbemedaliks vermida! Palju õnne!

Tänud kõigile kaasaelajatele ja eriti meie hooldetiimile Mareki ja Liisa isikus!

Eestikaid ilma Villuta ei peeta: