CC Rota Mobilis

Andre: Kõik sai alguse umbes kaks aastat tagasi, kui ma trekil eestikaid vaatamas käisin. Siis tekkis mõte, et mis siis, kui äkki…. Eelmise aasta lõpus sai sellel teemal Talukaga räägitud ja ta oli ka kohe nõus tulema. Mõeldud tehtud. Null treki kogemuse pealt (välja arvatud see, kuidas ma ülevalt viraažilt alla vahtides mõtlesin, et mis moodi siin üleval on võimalik sõitta) lendasime Rauliga (etteruttavalt olgu õledud, et Raul kahjuks siiski EMV`le ei jõudnudk) üks päev enne Estonian Mastersit legendaarse purksiputka taga asuvale eesti ainukesele velotrekile. Hr Prükkel laskis meid sisse Kalevi Jalgrattakooli varakambrisse, kus valitses tõeline nõuka aegne õhkkond. 20 aastased Rossinid, vene ja kurat teab mis päritoluga treki rattad rippusid lae all.



Tõeline “triibulise rebenenud maikasärgi, torutangide ja žiguli õlle” õhkkond. Rattad, mis juba dekaade on olnud kliinilises surmas ärkavad siin paar korda aastas ellu. Kast mutrivõtmetega vedeles põrandal, sealt leitud sobivate riistadega sai kaks kaunitari endale sobivaks timmitud. Leidsin endale ilusa valget värvi Rossin´i, millel taga Pöögelmani nimelises kiudlaastplaatide eksperimenataaltehases valmistatud ketas ja millel peal (parim osa sellel rattal) mega hea tubular rehv, millel lubatud sisse lüüa 220 psi-d! Ette läks minu enda FFWD F5R ceramic tubular. Ülekandeks jäi 52-16. Hakkas tulema.



Tegime mõned proovitiirud trekil (pidin endale korduvalt meelde tuletama, et vabajooksu ei ole) ja tundus, et olin järgmiseks päevaks valmis.
Krt ma pole nii ammu ühegi võistluse pärast nii närvis olnud. Öösel erit magada ei saanud ja trekile läksin suht varakult (süda aimas halba). Ja nii oligi. Kui kohale jõudsin oli mu kaunitar nukralt nurgas – pedaale, lenksu küljes pole – keegi midagi ei tea. Õnneks oli piisavalt aega, et doonor ratastelt vajalikud detailid ümber kruvida. Meeli hoidis erksana hr Marko Rebase kasutuses olev Mihkel Reile Cervelo koos Zipp 808 esi ja Zipp ketta tagajooksuga. Nagu rahvarallil WRC autoga….



Ootamatult oligi aeg starti minna. 500 m paigalt. Virgo Neeme õpetussõnad veel mõttes, lajatasin minema. Kindlalt läks umbe 0,5-0,7 sekundit stardis tänu kogemuste puudumisele kaduma. Teadmatusest sõitsin peale enda finishit üle stardijoone ja oleks äärepealt disklafi saanud. Õnneks olid kohtunikud sõbralikud ja andsid andeks. Ja üllatuslikult olin saanud kolmanda koha (minu ees oli üks soomlane, st et EMV arvestuses II koht). Võitis Timo Riihelä soomest. Väga hea! Tekkis tunne, et ehk on võimalik veel üks hea koht saada. Järgmisena oli 3000 m jälitust. Mind juba hirmutati ära, et üle ei tõmbaks ja räme kang on tulemas jne. Ma kardan, et hoidisn natuke liiga tagasi (aga krt seda teab). Ühesõnaga aeg alla 4 min (mis pidi väga hea olema) ja nii enda klassis kui ka absoluudis II koht. Ainult WRC Rebane oli kiirem.
Sellega oli eesmärk medalile tulla kahekordselt täidetud ja sai rahus koos Lassega velotreki purksist ühed pelmeenid võtta 🙂






Protokoll

Ja siin on väike tervituslugu meie medali(te)mehele: http://www.youtube.com/watch?v=rBbasXXtrXw