CC Rota Mobilis

Hüpnotiseeriva ovaali aimatav kontuur kutsus läbi uduse hommiku… aeg on sammud seada Pirita velotrekile, sest käes on taas Noorte Pensionäride EMV. Sedakorda siis selline värk, et paljuski tänu Veikole velo.clubbersi tiimist õnnestus loo peakangelasel Andrel sebida endale veidike kindlam sõiduriist, kui eelmistel aastatel istumise all olnud 30 aasta vanused Olmod ja Rossinid – nimelt täitsa kõbus Ridley. Ülekanne oli sellel veidi eelkäijatest erinev: 46-14, mis on kergem kui seni kasutatud 53-16, kuid mitte palju.

Lasse sai jälle sumpsi stabiliseerimisülesande…….

Segadust külvas ka St Peterburist laekunud vene C koondis. Tehnika oli neil võimas – ainuke kes nendega selles osas konkureeris oli Virks (Virgo Neeme, Hawaii Express), kes oli kohale tulnud kokku KOLME rattaga. Üks nendest ka Zippi ketta ja esijooksuga varustatud karbon Cervelo. Lasse (Lasse Nõlvik, Arctic Sportsclub) vanakooli CPORT nägi nende kõrval välja nagu hunnik vanarauda. Aga nagu Lasse hiljem tõestas, sõidab ikka ennekõige mees 🙂

Kullipilk on suunatud kallaku poole

Trekk on meil tänapäeval suhteliselt ebatasane – osasid pragusid on remonditud seguga, kuid seda kõike nii hästi, et nendest pragudest on
tekkinud hoopis lamavad politseinikud, mis just üleval viraažis olles erilist kindlust juurde ei anna. Aga mis siin viriseda, varsti ajad muutuvad: https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3003&aktid=117848&fd=1&k1=10&lineid=92&leht=2&k1=10&lineid=92

Kõik algas siis sellega, et esmalt oli 500 paigalt. Ülekanne jäi vast tsipa lahjaks ja ei saanud kogu lihases möllavat võimu trekibetoonile suunata. Tulemuseks parim võimalik koht – neljas. Kuna ilm oli külm (10-12 C), jäid kõigi tulemused tavapärastele alla. Vahemärkusena võin öelda, et Peterburi valusad jalad ei olnudki nii valusad, kui tehnika järgi arvata oleks võinud.

Viraazhi kallamas

3 km ja viimane paar. Seal ma olin koos Moleviga (Juri Molev, Veloplus). See sobis ideaalselt, sest Molev ei ole mingi papist poiss ja nii on
võimalik ennast sundides ja konkurenti jälgides hea aeg sõita. Stardist sain korralikult minema ning tempo hoidmine probleeme ei
valmistanud. Molev kippus esimese 3 ringi ajal juhtima minema. Seejärel keerasin veidi peale – see mõjus ja vaikselt aga kindlalt hakkasin omateed minema. Viimased 3 ringi panin maksimumiga. Sõitsin ennast ikka selle 4 min nii tühjaks, kui sai sõita. Kopsud valutasid ja veremaitse oli suus. Aga mis peamine – EMV SEN1 esikoha tiitel tuli ära. Olen väga rahul. Reaalselt sõitis vaid 1 mees minust kiiremini – konshik iz Peterburga, klassa SEN2. Aga ega Fast Forwardi ketta ja 5-kodaraga karbon esijooksuga tegelasele ei ole häbi kaotada ka 🙂

Ja kuld tuli ära!

Proovisin ka 200 lendavat. See ei olnud ametlikult EMV arvestuses ja oli seal nö lisaalana. Kuna ülekanne ei lubanud just liiga kiiresti sõita, võib SEN1 3 kohta kordaläinuks pidada. Väike purks treki purksist ja valmis 🙂

Tulemused:
http://velodroom.ee/aju/docs/tulemused_juhendid/masters/2010_09_04_estonian_