CC Rota Mobilis

Nagu me teame, siis keskeakriis väljendub inimestel erinevalt. Kes läheb 20 aastat noorema kaaslase otsingutele, kes ostab endale elu esimese mootorratta. Alvar, Janek ja Leila puhul väljendub see ilmselt vähe teistmoodi, sest vabatahtlikult minna ööpäevaks külmetama, kukkuma, uppuma ja veri-ninast-välja kühveldama ei kõla just liiga apetiitse tegevusena. Aga siin me nüüd oleme – esimene ühine Tactical Foodpack Expedition Estonia seljataga……

Alvar on üritusest ühe korra varem juba osa võtnud – küll ainult rattaetapi, aga midagigi. Aastad on teinud oma töö ning GPS jäljes tuimast andmisest on saanud Euroopa seiklusspordi sarja osavõistlus. Tõusnud on oluliselt raja vaheldusrikkus ja keerukus orienteerumisel ning aasta 2024 oli ilmselt selle ürituse parim rada seni. Leila osales eelmine aasta Expedition klassis ja meenutab seda siiamaani ning “ei” vastust sealt enam ei tule. Olgem ausad – kui valida sellise ürituse korraldamise või sellel osalemise vahel, siis kaks korda mõelda pole vaja. Kuna meil polnud ambitsiooni Euroopa meistrivõistlustele kvalifitseeruda, siis valisime nö Open klassi, kus on lubatud kasutada lisaks kaardile ka GPS seadmeid. Pikkuse poolest oli rada meil samas augus, mis Expedition klassis. Kokku oli end proovile panemas oma 250 osalejat, kellele paljudele oli põhieesmärgiks ajalimiidi sees finišisse jõudmine, mitte koht poodiumil.

Ettevalmistus
Meil oli vaba voli igal ühel valmistuda enda parima ettenägemise järgi. Kes mängis malet, kes proovis avaveeujumist kolmandat korda elus. Tõsisem ettevõtmine oli ühine kajakiga sõit avamerel, mille jaoks varusime terve päeva ning käisime Indrek Reitsaku toetusel 22 kilomeetrisel retkel ümber Pakri.

Külglaine lõi üle paadi ja Alvaril läks süda pahaks. Sai selgeks, et see on meie ilmselgelt nõrgim ala. Alvar ladus alla veel paar 100km rattaotsa ja mõne pika matka ja purgis. Leila hakkas jooksmas käima ja avastas, et põlv ei valutagi enam. Ja ujus üle Kakerdaja järve ja tagasi ning proovis Maardu järves kalipsoga ujumist. Muidugi jalavann, hõõrumine ja kreemitamine igal õhtul nädal aega enne võistlust. See päriselt aitas eelmine aasta ja nüüd ka.

Mant
Janekil oli juhe kokku jooksmas, kui ta pidi alluma talumatule bürokraatiale – hankima igasugu vidinaid, kontrollima lampide veekindlust ja otsima küla pealt kokku nööri, kumme ja jumal teab mida veel Alvar talle nimekirja ladus. Ja seda kõike piinliku täpsusega kajastama meie salatabelis. Ainuüksi kohustusliku varustuse nimekiri oli juba peavalu rääkimata kõigest muust padajannist, mis vaja läks. Kui kõik see mant auto peale laotud, oli seda oma 40 kilo jagu….

Leila perfektsus ja suurim viga, soojad ja vihmakindlad riided jäid kappi

Kaardid
Vaatad Sportrecist võistlust järgi ja seal mingi arusaamatu sudru-mudru üldkaart. Tegelikkus nägi siis välja selline…..

Start
Kahuripauk pidi sel aastal käima Rakveres kell 21.00. Olime oma mandiga aegsasti kohal juba kell 16.15, aga ikka jäi aega väheks.

Kaardid saime viimaste seas ja parklast stardikohta kilomeetri kaugusel liikusime peaaegu viimastena. Aga ei häda – paar minutit oli veel varu ja näod kõigil naerul, kuniks……

Stardihetk, kus kõik oleks pidanud koos olema

…. Janek avastas, et oli enda Si pulga autosse unustanud ja muidugi olid autovõtmed juba koos finišikottidega lahkunud finišilinna Võsu suunal! Noh, seikluskarud – kuidas lahendate selle olukorra? Aga ära lahendasime! Škoda premium teenusega läbi telefoni uksed lahti ja kiip külge ja tagasi starti, kus oli stardikaare all muidugi juba tühjus, kui üksik Leila välja arvata, kes õnneks ei nutnud ega ropendanud.

Proloog – ratas
Rakvere linnas iidse kaardi järgi punktide leidmine. Pead ei kaotanud ja sõitsime liidritega võrdse aja välja 10 min kanti ja Vallimäele tõustes olid selja taga juba ilmselt üle poole võistlejatest. Natuke rapsimist siin ja seal metsatukkades ja Kõrgemäe vallutus kõige järsemast küljest ja hopsti – juba oli võidu peale minev Soome tipp-tiim meil nägemisulatuses. Rakvere mudastel singlitel said ka esiotsa tiimid ikka väga kesiselt hakkama. Meie leib. Esimest korda ilmutas end meie maskotiks kujunenud sõber nimega Andres Käver. Soolona sõitmas ja ilma kelleta oleks see eesolev ööpäev meile hulka igavam olnud.

Esimene etapp – ratas 100km
Pisemaid vigu siin ja seal. Aga nagu ikka – juhtuma hakkas alles siis, kui pimedaks läks. Esimese kahe peegelkaardiga läks eriti kehvasti. Sattusime sellisesse auku, kus meil ees polnud kellegi tulesid näha ja nendes punkrites üksinda punktile kohe kümnesse saada ei õnnestunud.

Leilale jääb südamesse KP 24 Metsavennapunker. Milline õnn oli külmunud Leilal näha karu lõkke ääres. Sekundiga sülle ja soojust otsima. Hea, et päris peale ei hüpanud:) Teised pidid ta ikka jõuga ära kiskuma karu haardest ja jätkama teekonda.

Aitäh sulle Mõmmi!

Lõppakordiks oli viimane peegelkaardi KP28, mis oli kaardil punkri taga, aga tegelikult hoopis sees tagaseinas. Seal punkri taga võpsaris koos lõpuks hõbedale tulnud sommidega matkates võttis korralikult vanduma.

Aga see kõik oli nohu selle kõrval, mis sai siis esimesel tõsisel katsumusel Porkuni järvel, kus tuli avavees solistada u 400-500m ja kõrkjasaartelt punkte korjata. Vihma oli juba sadanud, temperatuur langenud sinna 10 kraadi alla ja puhus kõle tuul. Oli öö. Kuidas need punktid kätte saad, oli sinu enda otsustada. Kõva mehena ütles Alvar enne võistlust, et minge oma kummimadratsitega sinnapaika – oleme kõvad ja ujume. Oioioi, kui suur viga oli see otsus. Leilale kalipso selga, ujumispoid, viled kõik jutud võttis vahetusalas igaviku. Kuna olime juba läbi külmunud, siis pätsasime AT Spordilt 2 madratsit ja kuidagi ulpisime selle 500m ära. Aga millise tempoga pandi meist mööda nende paksude suurte õhkmadratsitega. Niikui märgadest kassipoegadest.

Veest väljudes oli seis ……. sitemast sitt. Ethel Eensaar tuli ühes kontrollpostis küsima, et “Alvar, sa ju ei mäleta mind ujumise lõpus, ega ju?”  Millest ta räägib – kas me oleme kohtunud täna??? Kuna ta on selliseid asju korduvalt näinud oma reisidel seiklusspordi MM etappidel, siis oli talle tuttav see šokiseisund, kus inimene on täielikult minetanud kontaktivõime ja aju töötab vaid ühe ülesande kallal – kuidas ellu jääda. Nii sitt seis oligi. Istusime Janekiga seal kaldal lõkke ääres terve igaviku. Leila tõi meile riideid, pakkis asju ja madratseid ja ei saanud aru, miks me juba sõitma ei hakka. Timmo söötis sisse mingeid tablette, glükoosi ja kummikarusid ja surus oma sooja buffi veel pähe. Aeglaselt hakkas eluvaim sisse tulema. Sinna Porkuni järve äärde meie võistlus jäi – edasi sai ainult nautida seda, mis veel rajal meile pakkuda on.

Millalgi hakkas ka valgeks minema. Endiselt rattal, endiselt oli esimesse vahetusalasse omajagu maad minna. Rajale oli poogitud igasugu vimkasid nagu üks tore püstloodis porine seinatõus, kust ka ilma rattata oli väga keeruline üles saada. Sellest saab aimu Kanal2 saateklipi alguses olevast lõigust, kus üks naisterahvas seal pasteedi peal puude vahel kinni on ja ei tea, kas lihtsam on alla libiseda või küüntega üles proovida saada.

 

Vahetusala 1 – rattalt jooksule
Kulunud oli pea 9 tundi, kui sai esimest korda vahetada riideid, süüa sooja sööki ja hetkeks hinge tõmmata. Olime alahinnanud rattaetapil vajamineva söögi kogust eelkõige külmafaktori tõttu, mistõttu sõime vahetusalas korraliku hommikusöögi. Algamas oli 30km pikkune jalgsietapp, mis paljuski kulges rabades ning raskesti läbitavas padrikus. Positiivne oli see, et ujuma ei pidanud minema sellel etapil.

Sookail oli nõrka ja ei uinutanud meid kordagi

Etapi vast meeldejäävaim hetk oli see vaade, kui jõudsime KP63 vaateulatusse. Kõrgusjooned selle oosi külgedel on muljetavaldavad.

Kõik siledamad lõigud jooksime kuni etapi lõpuni välja. Meie sektoris paljud tiimid jäid kiirkõnnile truuks ja tänu sellele õnnestus meil oma positsiooni parandada. Seekord külmus aga Leila vihmas ära. Õiget vihmajopet polnud ja tilkus ja värises nagu hüljatud kassipoeg. Seljakoti kinnitusklambreid näpud kinni ei suutnud panna, vahetusalas marker käes ei püsinud jne. Kokku kriips üle 6 tunni müttamist ja jõudsime taaskord päästva vahetusalani.

Vahetusala 2 – jooksult rattale
Päike tuli korraks välja ja sai kuivad riided selga ja sooja sööki. Leilal tuli sekundiga eluvaim sisse ja utsitas mehi kiirustama ja mitte nautima vorstikesi ja peatreener Jõeste meeldivat jutuvada.

Teisel rattaetapil oli huvitav punkt Nõmmeveski joa juures, KP 72. Tuli jätta rattad kaldale ja kivine ja suht tugevavooluline jõgi ületada.

Nõmmeveski

Ja siis see kuulus KP77, millest oli pikalt juttu enne võistlust. Tahad aega võita – uju oma rattavarustuses üle 50m laia jõe edasi-tagasi või jookse ringi. Kuna olime sel hetkel OPENi 5-6 kohal ja poodium kaugel, otsustasime aega kaotada ja läbi metsa matkata. Selleks tuli ületada üks silma järgi väike ojake. Oli ta jee väike…… 100x mõistlikum oleks näkineidu ujuma minna olnud. Leidsime siis kitsama koha üles ja palk oli kenasti peal. Aga väga libe. Jõe vesi oli roheline, mudane ollus, mõtlesime, et sinna kukkumine on katastroof. Istuli saime peaaegu üle palgi aga selgus, et ikka ei saa kaldale, muda nii paks ja tagasi pööre. Ja siis, kui peaaegu olime tagasi kaldal, käis suuuuuur sulps ja Leila oli selili selles haisvas mudavannis. Kõik ropud sõnad, mida ta teadis, kajasid üle metsade. Samblas selg puhtaks ja edasi. Kukkudes lõi veel jala puu vastu ära, aga kannatas selle ära ja vingus uskumatult vähe.

 

Vahetusala 3 – rattalt jooksule taaskord
Kõige meeldejäävam punkt oli KP88. Nägime, et mõned tiimid läksid punkti läbi mere, meie aga valisime kiire asfaldi ja väga pika, märja ja huvitava pilliroo läbimise risti teega otse merre.

Punkt meres oli ilus ja aitäh kaasvõistlejatele pildi eest ja juustunäkside eest!

 

Kajakietapp
Kell 7…8 õhtul saabusime Vergi sadamasse. Päike veel paistis ja meri oli tasane. Aga vahemaad üllatavalt pikad ja aeg lendas ja lendas. Ja kajakid lendasid ka meist mööda.  KP91 ajaks oli vist mõistus juba udune ja kõik männid sai metsas üle vaadatud ja küsitud, et kas oled selle kandi vanim. Ja kui võtsime suuna Käsmu peale, tõusis edela-tuul ja otse vastu ja mauhti pimedaks ka. See oli seiklus. Kallas ei lähene ega lähene, 4km üle avamere tundus nagu 40km, laine lööb üle kajaki ja mitte kedagi sind päästmas ei ole, kui ümber lähed. Janekil juba hallukad, et veoauto tuleb täistuledega merel vastu, aga need olid hoopis Käsmu majaka tuled. Ja Leila aina aerutas ja aerutas ja ei kartnud midagi.

Käsmus ootas ees lisaülesanne. Duracelli-Jänes Leila tahtis uusi asja teha ja kohe rakmed selga ja kiiver pähe. Aga kui üles torni jõudis ja all väikeseid taskulambi täppe nägi, siis karjus alla “ma ei taha enam”!!! Üleval juhendajad ütlesid, et näe teine vapper naine meil siin ja midagi pole karta. Kõige vastikum oligi tema arust üle piirde teisele poole ronimine, muu oli köömes.

Käsmu orienteerumise võtsime väga rahulikult jalutades ja siis Võsu poole üle mere. Taaskord pikk ja pime sõit lainetes. Nägime, et kajakid hakkasid Võsu poole lähenema hoopis kalda lähedalt ja Käsmu ei läinudki. Kuulsime hiljem, et Merepääste ei lasknudki enam tormisele merele, sest oli liiga ohtlik. Mõistlik!

Tubli Janek püsis üksi meil kenasti kannul

 

Ja kell 2 pühapäeva öösel jõudsimegi finišisse. 29 tundi külma ja märja tundmist, ürgseid metsi, soid, ilusaid põlluvaateid, tormist merd ja kõike muud põnevat ja meeldejäävat. Läks pikemaks kui plaanisime, aga öös juhtub asju. Leila oleks muidugi teekonda jätkanud veel, ei need patareid tühjaks saa enne, kui istuma pannakse vägisi.

Soe saun, söök ja chill rannas. Ja norsete kuulamine Võsu spordihoone põrandal.

Järelhüüded……

Andres Käver
See mees väärib täiesti oma peatükki selles pikas loos! Miks meie tiimile küll jälgija palgati?  Mees ilmus iga tunni tagant kuskilt metsast välja, oli meiega natuke aega, tegi märkmeid ja jälle kadus. Aga ta oli iga kord väga õnnelik meid nähes, ju siis sai oma tööga hästi hakkama ja ei kaotanud meid silmist. Mitu korda ootasime teda pikisilmil ja juba oli kahju, et kas ta tõesti hülgas meid. Kui kajaki etapil olime, ütles Leila Alvarile, et nüüd vist Andres lõpetas oma töö ja pilk taha ja sealt ta tuleb uhkes üksinduses. Tuiskas mööda, pani kirja, et mootorit me ei kasuta ja kadus jälle. Ja sai sauna enne meid. Tubli töö!

Expedition Estonia – kannatus või elamus?
Kõige suurem viga, millega saad oma Espitsiooni elamuse tuksi keerata, ei ole villid, ei ole külm, ei ole enda pool-surnuks kihutamine, vaid hoopis tiimi valik. Te peate koos läbi tegema nii palju asju nii erinevates keskkondades nii pika aja vältel, et tiimi sisekliima on absoluutselt kõige olulisem asi sellel seiklusel. Ootused peavad vastama tegelikkusele ja kellegi punasesse tõmbamine esimesel etapil lootuses, et äkki ta kestab lõpuni, maksab hiljem valusalt kätte. Ja siis nendest ebaõnnestumistest ülesaamine. Koos eksitakse, koos vastutatakse.

Meediakajastus
Kui eelistad lugemise asemel visuaalset ülevaadet, siis Arne Ansperi poolt produtseeritud videoülevaade rajal toimunust on esmaklassiline. Kõik alad on sees ja nende tiim liikus ka u selles sektoris, kus meie olime.
Playlist

Meie lemmikvideo sellest komplektist:
Raba, vihm ujumine, oosid

Väsimatu Kerttu Jukkumi ja Kanal2 produtseeritud kokkuvõte.

Ja maailma parima spordifotograafi galerii, kus värvid ja elu ärkavad ellu.

Kas sellised asjad nagu tulemused ka olemas on? Võistluse ülesehituse keerukus, osade punktide arvestamine GPS’i järgi jne tingib selle, et lõplike tulemustega läheb veel aega. Ilmselt sinna esimese 20 sisse mahtusime üldarvestuses Expedition ja Open klassi pingereas.

Ahjaa…. Kus me siis lõpuks ära käisime. Ega ise ka aru ei saanud alguses…..