CC Rota Mobilis

Andre  otsustas kevadlaagri kõrvalt ka natuke kiiremaid liigutusi teha, mis kus kuidas, seda pajatab ta juba ise täpsemalt.

 

Sai juba kolmandat korda käidud koos Hawaii pundiga Cambrilsi kandis kevadlaagris. Laagri ajal (pigem laagri lõpus) toimus seal vist juba viiendat korda Granfondo  Cambrils Park

. 

Jah, ma tean, et see ei ole võistlus jne aga reaalselt on see ikka üksteisest mõõdu võtmine. See, et ma sinna üldse läksin on Priit Salumäe süü. Tema käskis. Ja üks päev enne sündmust sain ka ühe kaaslaagerdaja käest osaluse ära ostetud ja ümber regatud. Kuna ilmad olid seal eestilikult kevadised (loe kohati ainult +10 C ja tuul puhus sokid jalast ja vihma sadas alt üles jne) püsis küsimus, et kas võistlus saab olema klassikaline hispaania vihmas ja külmas kannatamine, või äkki näitab ka päikest. Läks nii, et pigem see esimene. Start oli hommikul kell 8. Sooja oli umbes 10 kraadi. Veeresin oma stardikoridori poole (loe viimasesse koridori). Stardis oli vist umbes 3000 inimest. Sai valida kas 120 või 185 km ja ~3000 m tõusu sisaldava trassi vahel. Ma ei olnud veel päris 100% kindel, kumma valin (valiku sai teha jooksvalt ja etteruttavalt sai lõpuks ikka 185 km sõidetud). Kohalikud olid ennast talviselt goretexi sisse pakkinud, näod maskide taga jne. Viimases pundis paistis igasugust rahvast. Tundus, et tuleb meeleolukas päev. 3 min peale starti sain ka liikuma ja proovisin enne esimest tõusu, mis oli kõigest 16 km pikk, oma positsiooni parandada (ja ma tean, et ei ole võistlus, aga nagu ikka oli ka). Vaatamata eelnenud üheksale treeningpäevale ühe puhkepäevaga oli enesetunne üllatavalt värske.

Võimsusandur lubas, et sõidan ilusti ~280 w peal ja liikusin jõudsalt kaassõitjatest mööda. Iga kord kui uue pundi kätte sain, mõtlesin, et jään siia, et pikk sõit veel ees, et lõpus ära ei kustuks aga kujunes nii, et sõitsin ainult puntidest läbi. Peale tõusu paistis ees sõber Elling, kes ei allunud korraldusele mu tagarattasse istuda ja jätkasin teed üksi. Andsin Jaan Raivetist möödudes talle korraliku laksu ja siis peale veidi laugemat osa (tõusu ainult 600 m) nägin eest eesti triatloni südametunnistust Priit Ailti. Temaga koos sai veidi sõidetud, kuni algas järgmine korralik tõusude kaskaad. Priit jäi ja toimetasin edasi. See oli raja osa, mis oli visuaalselt kõige ägedam. Tõsiselt kift maastik, kaljud,mäed orud, linnakesed. Sooja oli hästi – pluss kuus. Olime ka pea 800 m peal. Möödusin sombistunud Salumäest, keda proovisin tuult tehes toetada, aga talle ei meeldinud vist midagi (lõhn või ratas ) ja jäi maha. Möödusin veel Andres Peetsist.

Siis tuli üks lasumine, mis oli betoonist ja kruusast, jube järsk, ilma piireteta, udu sees nähtavus heal juhul 30 m. Sealt eluga pääsenud läks veidi lihtsamaks ja ei läinud kaua, kui hakkas paistma ees peagrupp, kes kohtunike auto taga oli tempo alla lasknud. Pundis oli meil laagri talent ja lootustandev noor Gert Kivistik, kes oli just loomulikult kusele läinud. Varsti oli ta pundis tagasi ja andis olukorras ülevaate, et kas kui tugev on ja mis värk üldse käib. Viimasel tõusul (6 km) hakkasid valusamad hispaania toreadoorid korralikult vatte välja punnima ja olukord läks tõsiseks (ma tean, et ei ole võistlus). 14 min ja keskmiselt 330 w hiljem olin ma kuidagi ikka koos teistega (osadega küll väikese vahega) tippu jõudnud, kus sadas mõnusat vihma ja tuul paitas pead

.

Siis järgnes Spordidirektor Kaido laskumine (ta ise teab seda vist kõige paremini). Vihma sadas jätkuvalt ja plaanoli umbes 100 m ees paistev väike punt, kus ka Gertsees, kinni püüda. Tuli selline La Vuelta de España tunne ja hakkasin jubedalt vihmas kallutama, et järgi saada. Paar hetke olid juba sellised, kus hakkasin Kaidot tegema, aga läks õnneks. Kohtunikud tulid ka autoga peagrupi tempot pärssima ja sain nad kätte. Viimased 15 km olid paras porno, kus sõita ei lastud ja pideva pidurdamise ja tõmblemise saatel kasvas punt aina suuremaks. Oli näha, et kõik tahtsid finišit teha. Vahepeal läks see loksumine ja pidurdamine juba päris ohtlikuks ja küljed käisid tihti kokku. Õnneks saigi finišit teha (umbes viimasel 30 m peal).

Hea oli see, et olin kohal päeva parima ajaga (sest alguses ju 3 min seisin), mis oli tore. Medalit ei võtnud ja suundusin koju sooja dushi ja külma õlle poole.

Fun fact – läbisin 6 h ja 185 km 1 liitri joogiga. Järgmine päev loobusin 150 km treeningust, asendasin selle 100 km , veetsin perega aega rannas ja jõin õlut.

Selline lugu.