CC Rota Mobilis

6. jaanuar polnud kindlasti mitte valge soki päev.

Esmakordselt organiseeritud üritus tõi stardijoonele 42 rattahullu, kes mudaseid ja kohati lörtsituisuseid tingimusi trotsides üritasid läbida viiekümne kilomeetri pikkust rada. CC Rota Mobilist esindasid juba traditsiooniliselt Raul ja Marion. Teised kogusid veel samal ajal eesseisvaks rattahooajaks pekki. Raul oli oma võistlusega igati rahul ja tulemuseks oli 17. koht.

Raul: Lahe, muda+lörts+jää+lumi jne. Kogu saast mis looduses on, kõik oli olemas, piduriklotsid kulusid ühe päevaga samapalju, kui kogu eelmise aasta peale kokku. Ära väsitas ainult rsk, talvel pole tõmme ikka see. Aga raudselt rahul, et sai ette võetud, see päev läks asja ette


Hetk enne starti.

Marion arvas peale võistlust, et oleks vist olnud targem koju jääda. Üleni läbimärjana finishisse jõudnud Marion oli 39-s ehk viimane finisheerija. Vaatamata kohale tuleb Marionile au anda, et ta sellistes tingimustes lõpuni vastu pidas.

Marion: Stardis oli paar soojakraadi ning niiske ja rõske. Ma katsetasin elus esimest korda naelkumme, korraldajad olid nimelt hoiatanud, et rajal on üllatusi. Stardist minnes jäin kohe päris lõppu, pori imes nii, et vähe polnud. Suurem osa rajast oligi mõnus ca 10 cm paksuselt lahtine pori ja väheke ka kõvemaid metsa ja kruusateid. Kummid pidasid tõeliselt hästi, kus mina veel vändata suutsin, seal kumm ei libisenud mitte üks sent. Isegi seal, kus teistel veeres, pidas mul väga hästi. Ringi keskpaigas kukkusin sellisesse lompi, et oleks peaaegu ära uppunud, jalad põlvini märjad. Ringi lõpp oli rohkem kõvema pinnasega teed ja mul oli meelest läinud, kui jube oli algus. Jõudsin viimasena esimeselt ringilt tagasi ja stardi/finišipaigas ootas üks HRK mees, et kui ma lähen teisele ringile, siis tuleb ta kah. Läksingi, tingimusel, et mul lubatakse viimaseks jääda. Juba alguse 3 esimese kilomeetri peale surin sada surma ma. Aga HRK mees sundis mind edasi sõitma süüdistusega, et mina olla teda sinna vedanud, siis pean ise ka lõpuni sõitma. Siis ma sõitsin ja inisesin, inisesin ja sõitsin. II ringi alguses oli hakanud ka lund sadama. Lõpp tuli juba koomajärgses seisundis, aga siiski, pool tundi eelmisest lõpetajast hiljem. Aga teadupoolest – kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks, terve pühapäeva olin haige.