CC Rota Mobilis

Miks sõidavad 500 ratturit pärapõrgusse Eestimaa teise otsa ühel muidu täiesti tavalisel sügisesel reedel? Räägivad vaid mingist haigusest, mille nimetust nad ise ka ei oska öelda. Hemorroidid? Vaagnapõletik? Viimane aeg on Põhja-Eesti sektoris avada üks kliinik, kus sellisele tundmatule haigusele ravi pakutakse. Igal juhul pakkis ka Rotid Mobiilis oma kodinad kokku ja suundus üheksamehelise löögirusikaga kaema, mis manti siis seekord Haanja 100 toidulaualt võtta on.

Andre:
Kõik sa alguse sellest, et Bruno „Elan Ratta Seljas“ Tamm postitas foorumisse, et ta pakub transporti ja Kubijal tuba. Natuke mõtlesin ja siis kirjutasin alla. Korraliku põhjaladumisega sai alustatud juba Brunni bussis, kus jõmisesid veel Talukas „Kõvakahvel“ Raul, Edvard „Juurekanalite Hirm“ Loboda (clubbers) ja Riho“4Ever“ Ever (clubbers). Ringi käies tundmatu päritoluga lagritsamaitse sisuga pudel.

Baaslaagris õnnestus lisaks veel meeltesegaduses kogu kaasa ostetud vedel proviant tiheda rattateemalise mulina taustal ära konsumeerida. Boonuseks ei õnnestunud ka magamine – seda segasid pidevalt erinevad faktorid: proviandi järelmõjud, toas valitsev õhupuudus ja kaks meest (tandem Talukas ja Brunz ), kes üksteise võidu norskasid. Kui ma Talukat padjaga öösel nüpeldasin, et ta vait jääks, pani ta mind kohe paika: „Kui sa ei taha, et keegi norskaks, mine Elionile!“.

Indrek tuli sopa sees kelgutades Andre tuules

See kõik jättis minusse jälje, mis järgmise päeva esimese 20 km peal just positiivset mõju ei avaldanud. Ei saanud kuidagi rattaga sõbraks, lisaks andis kehvale enesetundele hagu alla veel lolli peaga selga jäetud vest.

Varsti püüdis mind kinni Kaido. Ees paistis punt, kus oli igast mehi alates Sulev Lipuga lõpetades Sigusega. Enne Munakat saime nad koos Kaidoga kätte. Teises kodukootud teeninduspunktis, kus Kaido naisuke Veronika jooki pakkus, vabanesin ka vestist ja sisse tuli veidi parem hingamine.

Vest on veel seljas, aga keskendumine on viidud maksimumini

Kui ma ühel mättalisel lõigul vedama sattusin ja veidi hiljem seljataha vaatasin, selgus, et olin üksi jäänud. Tundub, et tagaamordi madalam rõhk õigustas ennast. Mõrvari onu ma rattaseljas ei läbinud, seal tulid sõbrad veel korra järgi, aga vaikselt sai jälle eest ära vajutud. Vorstikal nägin eemalt paistmas Raini selga – selgus, et mees oli oma raske torsoga jagu saanud sadula titaanrelsist. Abi kahjuks pakkuda ei olnud võimalik ja jätkasin liiklemist. Püüdsin järjest mehi kinni. Umbes 60 km peal hakkasid vanuse suurenemisega kaasas käivad rõõmud – krambihoiatused. Nendega võideldes kogu ülejäänud sõit ka kulges. Jootmine klappis väga hästi ja energiapuudust ei tulnud taluda.

Vest on kadunud ning läinud on ka konkurendid!

Enne finishit tuli veel korralik elu sisse ja lõpu lihtsam raja osa läks päris lennates. Kohaga võib rahul olla. Erilised tänud Veronikale perfektse jootmise eest!

Raul “Ees 29, taga 26” Talumaa:
Mina olen H100-ga nii ära harjunud, et see on minu jaoks sama loomulik nagu õhtune magamaminek või hommikune ärkamine ja hommikukohvi,mis on kõik väga toredad tegevused. Et siis ravil ma Haanjas ei käi, olen juba ammu terveks saanud. Aga nagu teada on, tuleb vitamiine ja muud kasulikku tarbida pidevalt edasi, et tõbi uuesti kallale ei tuleks.

Iga profirattur oleks sellise imposantse portree üle uhke

Midagi erinevat oli see aasta oli see, et massimõrvarist sai lõpuks alla sõidetud. Ausalt öelda ilgelt häbi – täitsa tõsiselt, et alles nüüd. Ja see, et vist oli ka esimene H100, kus sattus amort mul rattal olema. Metsas mõtlesin, et las ta tühi vänderdab siis all, aga peale Haanjamehe talu kruusa peal tõusudel, kus tahtsin püsti peal sõites lenksule toetuda, käis see asjandus minule ausalt öelda närvidele.

29 tollised on nii rasked rõngikud, et mäest üles nendega ei saa

Bruno:
Stardihommik oli ilus. Sellel ajal, kui Andre ansablit lahti kammis, oli Talukas juba sööma läinud… NoSaint-i tiimituba oli võistluseks valmis. Määrisin ennast soojenduskreemiga üle ja asusime liikvele. Soojendussõidul selgus, et eilne saapatalla klotside reguleerimine, ei olnud kõige õnnestunum!

Aga nüüd oli juba hilja midagi parandada. Stardikoridor oli juba rattahunte täis. Oma üllatuseks leidsin enda kõrvalt startimas ka Allan Orase, kes tavaliselt esireast stardib. Start magati maha, kuna AC/DC muusika oli piisavalt vali! Esimesel Meegomäe asfaldi tõusul, pressis minust mööda Oras, kelle sappa ma kohe hüppasin. Ta vedas mind ilusti mööda Marekist ja järgi Antile. Rohkem ma teda ei näinud…..

Sügisene päikene on Brunole päris hästi peale hakanud”

Rada oli suhteliselt kuiv ja kiire, mis oli minu kehakaaluga vennale eeliseks. Ilm oli väga pro! Lagendike peal oli päike nii tugev, et minu soojenduskreemiga käed lõid tuld välja. Joogipunktide kohas oli näha Marikat (Anti kaasat), kelle käest üritasin teada saada, kaugel (tagapool) kamraadid on? Paraku mikrofon vaikis! Kas oli põhjus, et Anti oli selle keelanud või midagi muud, sellele vastust ei tea.

Sõitsin oma sõitu, kuni mingi hetk jõudis meile järgi Jõelähtme – Veiko. Mingi hetke pärast oli ta juba eest kadunud, aga viimases toidupunktis sain ta uuesti kätte. Edasi üritasin temast mitte maha jääda. Nii me jõudsimegi minu pärusmaale – kruusateele! Kaks lätlast, kaks eestlast ja Veiko Viira. Istusin natuke grupi tagaosas, kui mingi lauge tõusu peal otsustasin minna. Minuga liitus teine eestlane, samas kui lätakad ja Viira jäid, mis oligi eesmärk. Viimasel neljal kilomeetril polnud võimalik vasakut jalga pedaaliga ühendada, kuna rattakinga klotsil oli üks kruvi lahti tulnud. Õnneks see minu head tulemust enam ei muutnud. Läbi aegade kiireim H100 oli tehtud!

Madis:
Tulin teist korda trassile. Eelmine kord oli 2007 ja siis kulges sõit mööda hullu Haanjamaad päripäeva. Näha oli, et korraldus on paremaks läinud. Mitte et see ennegi oleks kehva olnud, aga raja tähistus ja toidupunktid olid selgelt paremad vs 2007. Niiet peab vist püsiabonemendi võtma.

Koht ja aeg ei olnud minu puhul olulised – oluline oli sõidumõnu ja mõnulesin rajal pea 8h. Näituseks, raja viimases kvartalis oli Wällamägi ja selle (v.a. esimene järsk nukk) sõitsin üles ja alla tulles sõitsin 4st mehest nagu postist mööda.

Niiet silmad säravad vähemalt järgmise hooajani:)

Kaido:
Mul oli see 6. kord Haanja100-l osaleda (korra olen pidanud katkestama raamikõrva murdumise tõttu) ja tõenäoliselt esimest korda läksin starti mõttega algusest peale võistelda. Eelmine aasta võistlesin ka, aga mitte algusest peale ja kõigele lisaks läks jootjate tiimi töö “natuke nihu”. Seekord sellist asja lubada ei saanud ja ettevalmistused olid korralikud – Veronikale korralik rajakaart koos Raini/Andre märgitud jootmispunktidega kätte ja autoga raja äärde.

Start oli suhteliselt kiire ja mingit passimist polnud – kui rada asfaldi pealt ära keeras, siis jäin natuke passiivseks ja lasin mõned naisvõistlejad viisakalt vahele, kes aga kippusid grupiga vahet sisse jätma. Kui neist mööda sain ja oma sõitu tegin, siis enne 1.TP-d hakkas kaugemalt Andre selg paistma. Ootamatult, kuid õnnelikult uus pudel käes, jõudsin Andrele järele ja jäin tema laia selja taha tuulevaikust nautima. Ühel hetkel hakkas eestpoolt paistma ratturite grupp, kus olid S.Lipp, Sigus, lätlased ja Andre tõstis tempot. Kui Munaka otsas järgi jõudsime, siis liikus Andre kohe grupi peasse, aga mina jäin grupi lõppu passima. Seega olin mõnda aega kummipaela otsas. Kuna Sulev Lipp vedas seda punti, siis oli Andrel võimalus tema tagarattas sõites lähemalt uurida 29″ ratta häid omadusi.

Ühel hetkel sai tal sellest villand ja läks ise punti vedama. Peale 2.TP-d (u 40.km), kui Andre oli oma lehviva vesti Veronikale ära saanud anda, pani mees oma ratta raami sees olnud mootori tööle ja hakkas vaikselt eest ära vajuma ja varsti ta kadunud oligi. Poolel maal ehk Vorstimäel oli mul üsna raske hetk ja kui Marika tõusu all juua pakkus, siis tegin väikese peatuse ja võtsin natuke turgutavaid tablette. Õnneks sain järgnenud laskumisega tekkinud vahe jälle kinni sõita. Varsti jõudsime järgi Rainile, kelle sõitu segas ja kiirust kärpis pooliku relsiga sadul. Siis alles tõeliseks sõiduks läks – Sulev vedas ja mina, Oru “Orav” Kaido ja Kannel Alari rippusime tuules. vahest harva kruusalõikudel käisime eest ka läbi. Kõige raskem tundus mulle 60-80 km lõik, kus oli vilinal imevat heina-ja põllumaad ja teisi aeglaseid lõike, kus kilomeetrid ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Mõrvari isa tuli igatahes rattaseljas. Koomiline oli see, et üks suurt kasvu lätlane sõitis alla sealt, kust teised jala läksid ehk otse, mitte vasakult, sealt kus mina ja Sulev sõitsime.

Vällamäe all oleval laial laudsillal tekkis korra ärev moment, kui minu ees hea hooga laskunud Sulev ennast külili keeras ja mina pidureid puutumata otse metsa lajatasin, kusjuures Oru minu järel. Õnneks jäid kõik terveks ja sõit jätkus. Seal, kus algas tõsisem tõus Vällakale, tegin elus esimest korda oma rattavõistluse sees pissipeatuse – see oli üsna pikk, nii et tagant jõudsid järgi Marko “maika” Sigus koos ühe lätlasega ja minu punt oli üsna kaugele libisenud. Tõusu võtsin joostes/sõites tempokalt (no kergema koormaga oli hea minek) ja laskumisel möödusin ees pidurdavast lätlasest ja Orust ning olingi teise Vällaka tõusu all jälle Sulevi selja taga.

Peab ütlema, et Vällaka laskumised hakkavad päris korralikult kätele ka. Ees ootas Haanjamehe talu ja viimane TP, kus juba teadsin olevat RC colat, mille nimel olin viimased 30km sõitnud ja kannatanud. Sulev pani punktist esimesena minema ja mina kohe tema järel, väikese vahega järgnesid lätlased (küll neid jagus igale poole). Pean tunnistama, et minust suurt vedajat polnud ja põhitöö tegi ära Sulev, kuid kui nägin, et tempo langeb ja vedur vajab puhkust, siis tegin oma töö ikka ära. Seljataha piiludes oli pikka aega tühi, aga ühel hetkel nägime, kuidas Maika ja Oru meid maruliselt jälitasid ja olid ohtlikult lähedale jõudnud. Meid päästis ainult see, et kiire kruusatee lõppes. Teealust tunnelit läbides olime meie ühel pool ja jälitajad teisel ehk vahe oli pea olematu. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jõua ja ütlesin seda Sulevile ka – pane minema. Väike vahe tuli sisse, aga järgneval metsalõigul jõudsin uuesti järele ja koos püüdsime kinni Sten Saarnitsu, kes oli koos mingi selliga.

H100 rajal tuli ka mägironija oskuseid rakendada

Viimane ellujäämislõik oli heinamaa tõus, mille olin sunnitud võtma jala (eelmine aasta sõitsin) ja sealt tekkis uuesti väikene vahe sisse. Andsukal sain jällegi lähemale, aga meie vahele jäänud pidur(Scotti riietega tegelane, kes hilisema jutu käigus võis olla Steni isa?) jäi laskumisel aeglaseks ja rullirajale jõudes oli selline vahe sees, mida üksi ma enam kinni ei tõmmanud. Seega viimased paar kilomeetrit mööda rulliraja asfalti tiksusin omas tempos ja kuna taga enam ohustajaid polnud, siis ei pidanud ennast päris ribadeks tõmbama.

Kokkuvõttes isiklik rekord raja läbimise kiiruses (5h13min) ja tugev käepigistus Ivarilt koos helerohelise Buffiga ning finishis ahmisin endale sisse arbuusi, hapukurki, shokolaadi jm paremat, mida rajal olles aega süüa polnud. Ilmaga ikka vedas täiega ja kohati oli isegi aega ilusat sügist nautida. Andre on kõva, sest sõitis enamus rajast üksi või vedas punti ja Rain on tubli, et sellise sadulaga ikka lõpuni tuli – kindlasti polnud see kerge ettevõtmine.Suured tänud tahaks siinkohal öelda oma kallile Veronikale, kes oli täpselt seal, kus kokku lepitud ning Sulevile, kes mind peaaegu lõpuni vedas ning kellega ma suurema osa rajast koos sõitsin. Hea vedurijuht on alati hinnas!

Rain:

Huvitav lähenemine tõusu alistamiseks

Ülim kontsentreerumine!

Raino:

Tulemused:
Andre    27.
Kaido     31.
Rain       49.
Raul       60.
Bruno     76.
Marek     87.
Raino     97.
Anti       148.
Madis     377.

Pildimaterjal:
https://picasaweb.google.com/brg.lebo/Haanja1002011#