CC Rota Mobilis

Lukud kinni. Kindad on? On. Joogid on? On. Geelid on? On. OK, minek!

Tõnu: Minu teine katse Haanja 100-l jalg valgeks saada õnnestus! Reede õhtune
aklimatiseerumine Kubija hotellis viis meeled järgneva päeva suhtes juba kergelt ärevile.
Stardis oli nö. mittemidagi ütlev tunne – ei teadnud ma, mis täpselt ees ootab. Sai siis rahulikus tempos alustatud. Alguse osa kruusalõikudel tundus jalg sepik olevat, aga niipea kui rada metsa keeras, läks tunne tugevamaks. Esimene tõus, Häälimägi, andis märku, et nüüd SEE siis algab! Koos Madisega enamjaolt sõites sai vahepeal ka ilusat Haanjamaa looduski kiidetud – oli ju ilus sügisene mets, aga kilomeetrite edenedes hakkas ilumeel kaduma! Kui olin üle poole distantsi läbinud ja jäin üksi sõitma – see hakkas jubedalt meeli ruineerima. Kaua võib sõita ja veel niipalju on lõpuni jäänud! Munamäe tippu roninud ja sealt täiega alla kimanud jäin sellele järgnenud heinamaa tõusu tipus väsinuna 3 min puhkama, koheselt liitus minuga taganttulev seltsimees. Kui ikka ei jõua, siis tuleb puhata! Kõige hullem oli sellel hetkel fakt, et lõpuni oli jäänud veel 30 pikka kilomeetrit! Aega läks, mis ta läks (täpsemalt 7 tundi ja 12 minutit), aga finishijoon sai ületatud!


No nii, hakkame siis vaikselt minema …

Raul: Ise hakkan juba H100-ga ära harjuma, mingeid eriti üllatavaid momente, mis ohhetama ja ahhetama paneks ei oska välja tuuagi. Mis ei tähenda, et asi väärtuselt midagi kehva oleks. Kõik, mis toimus reede õhtast kuni pühapäeva hommikuni oli tõsiselt mõnna. Ah jah, selle mõnu hulka kuulus ka üks 6 tunnine rattamatk laupäeva päeval, mis tiba ära väsitas.




Pikeerime, pikerimeeee …

Kaido: See oli mul juba neljas kord Haanja100`l startida ja emotsioon on alati olnud positiivne. Kuna alustatud sai suhteliselt kiiresti ja pika hooaja väsimus oli kuhjunud, siis otsustasin ühel hetkel hoogu maha ja võistlust rahulikumalt võtta. Ikka selleks, et oleks aega ilusat loodust ja suurepärast päikeselist ilma (üle 20`C) nautida. Jäime Rivoga grupist maha ja kulgesime rahulikumas tempos edasi. Tagant jõudis järele Andre ja kuna temale meeldis omas tempos ning esimesena sõita, siis andsime talle selle võimaluse ja ülendasime ta vedurijuhiks. Kuskil 30.-nda kilomeetri kandis oli üks kiire laskumine põllule ja Andre taga sõites märkasin viimasel hetkel suurt kivi heina sees, aga minu taga olnud Rivol nii hästi ei läinud. Kuulda oli ainult kõva karjatust ning raginat – selle tulemusena pidi Rivo sõidu pooleli jätma ja ümber kehastuma fotograafiks.



Meie Andrega tiksusime edasi ja kuna hooldetiim tegi oma tööd hästi, siis TP-des peatuma ja aega kulutama ei pidanud. See-eest mitmed konkurendid liikusid meie suhtes korduvalt ette- ja tahapoole nii, et ei jõudnud enam arvetki pidada. Viimases, Kurgjärve TP-s me siiski väikese peatuse tegime, et natuke ka tahkemat kütust tankida, aga vedurijuhi vile peale hakkas Rota rong jälle liikuma. Viimased 16 kilomeetrit läksid üsnagi kiiresti, sest valdavalt läks rada allamäge, aga seda raskemad tundusid tõusud, mida veel ületama pidime. Krambidki ei jäänud tulemata, aga õnneks see hoogu eriti maha ei võtnud. Umbes 4-5km enne lõppu jõudis meile järjekordselt järele Edvard ja pani vähe aja pärast ka eest minema. Kuna Andre oli kogu sõidu vältel kehva enesetunnet kurtnud ja temast kiirendajat polnud, siis läksin Edvardile järele üksinda,sain ta kätte ja möödusin veel enne Andsumäe daunkillerit. Sellelt laskumiselt sain väikese edu, millest piisas lõpuni. Viimaste km-te jooksul möödusin veel paarist “surevast” ratturist, kes olid oma jõuvarud rajale jätnud ning lõpetasin võistluse mõnusa väsimuse ja rahuloluga, et hooaja viimane võistlus on viimaks lõppenud.




Madis: Vägev! Midagi sellist pole ma mägirattal varem kogenud. Tundus, nagu kogu Lõuna-Eesti kuppelmaastik oleks ühe päevaga läbitud. Ilmaga vedas ka muidugi roppu moodi, üle 20 septembri lõpus on ikkagi väike ime. Keset päeva lõõmava päikese all pikki tõuse võttes hakkas lausa kahju kaasvõistlejatest, kes olid hommikul pika riietuse kasuks otsustanud.. endal oli särgilukk tõusudel täiesti avatud. Vällamägi oli esimene raksakas, mida lihtsalt jätkus ja jätkus.. Vahepeal tuli kommentaar kusagilt, et suusamehed on keppidega juba järel, et peaks nagu seltsimehed kiirustama:) Heinamaad ja metsavahelisi loodusejuppe oli ka piisavalt, kruusateed seevastu oli suhteliselt napilt – võrrelduna nt Elioniga. Ja siis jälle mäed:) Kuskil 50km paigas (ilmselt oli see Vorstimägi) tundus, et see kilomeetrilugeja on vist rikkis.. kohe kuidagi ei edene sõit. Põhjus oli siiski pidevas ..armutus turnimises. Mul oli ka niipalju aega, et korraks ülevalt mõnda vaadet nautida või vahel seljataha vaadata.. kust üles oli ronitud. Mõni koht oli lihtsalt nii kirves (raske), et isegi ratast käekõrval lükata ei suutnud (mitte, et viriseks:) – väga ok!). Toidupunktides oli hea teenindus ja mõnus positiivne õhkkond nagu sellisele üritusele üldiselt omane. Siiski sealsamas 50km paigas ühes toitlustuspunktis oli jõujook otsas, vett siiski oli.. ilmselt olid pikkadel tõusudel ka eessõitjad pudelid tühjaks kaaninud, päike ju paistis ja tuult tihti polnud. Rosinad olid suht defka kaup kuid nälga õnneks ei näinud – banaani, sepikut, kurki ja leiba oli.. vastasel juhul poleks ka vist finishit näinud:) Kurgjärvel viskasin ka korraks lihtsalt päikse kätte pikali ja sõin küpsist… sellist tegevust pole rattavõistlusel ka vist enne kunagi teinud:)) Loodetavasti jätkus toidumaterjali ka kõigile taganttulijatele. Kuskil 70km paiku ärkasin taas ellu ja vahepeak käis kiirus ka üle 30:) Tulemus polnud seekord just oluline, aeg ca 7h annab piisava ülevaate üritusest kui sellisest.
Kokkuvõttes jäin väga rahule.



Andre: 65 km võistlemist, 25 km agooniat, 13,5 km deliiriumit, 57 050 südamelööki 6900 kcal ja maanteekingad ehk kogu tõde sellest, kuidas Haanja rada nõrga tervisega mõnitama ei ole mõttet minna.
Minu jaoks algas (või siis ka lõppes) Haanja 100 võistlusnädala kolmapäeva õhtul, mil ma haigeks jäin, kuid vaatamata sellele otustasin laupäeval trassile paiskuda. Tõeline aktsioon algas juba reedel, kui ma kodus asju pakkisin ja veel samal ajal naisele kõva häälega seletasin, kuidas ühe teise rattaklubi vanemageneratsiooni seenior talluja oli mõni aasta tagasi baigi kingade asemel maantee kingad kaasa võtnud ja sellest tulenevalt ka automaatselt oma staatuse võistlejast pealtvaatajaks ümber regas, ise samal ajal tursa näoga maante kigasid kotti toppides. Olime hr Raudseppaga juba Tartusse jõudmas, kui peas lõpuks algandmed protsessorist vastuse kujul väljusid, igaks juhuks pidasin auto kinni, et veenduda oma lolluses ja rebisin pagassi lahti, kust mulle probleemi eksisteerimise kinnituseks time maantekllots vastu vahtis. Aga õnneks päris “Kuldarit” mul teha ei õnnestunud, sest Madis oli veel Tallinnas ja võttis mu õiged kingad kaasa, mille ma ka õnneks 20 min enne starti kätte sain (Madis – tänud sulle veelkord).



Võistluspäeva hommikuks olin enam vähem terve, ilm tõotas tulla hea, selga läks lühike sõidukomplekt (õnneks suudsin ümber veenda ka Tõnu, kes tahtis rajale paiskuda komplektis – capsikami kreem – soe pesu – varrukad – sääred – sõidusärk – kilekas – termomüts).
Algus oli oodatust teravam, algatuseks kaotasin ära ühe joogipudeli, mis sundis mind minema üle säästureziimile ja perekond Kriisa jootmistaktikale (tändu ka neile). Kaidoga me praktiliselt kogu trassi koos ka läbisime. Raja ääres oli hea näha taas Madise isa, kes mitmes raja punktis meid ergutas. Umbes 50 km peal hakkas endast märku andma põetud haigus, mis hakkas organsmi tagurpidi pöörama. Sees keeras, süda oli paha, pea valutas jne, Suudsin ära süüa üha batooni, seda surusin umbes tund aega alla, ainuke asi mis paremini sisse läks oli geel ja spordijook. Veronika käest sain umbes iga 15 km tagant uue pudeli – selle mulisasin iga kord suht kiirelt sisse. Tõeline kannatus hakkas umbes 70 km kohal siis ma olin ikka täiesti süsi. Vahepeal mõtlesin, et oleks pidanud samal päeval toimunud Kõrvema Sportlandi 16 km pikkusele matkasõidule mimema… Palusin korduvalt Kaidol oma teed minna ja minu taga mitte jõlkuda aga mingil põhjusel ta seda ei teinud. Tagatipuks saabusid umbes 10 km enne lõppu krambid (teist korda elus), samal ajal jõudis meile järele kõikide hambaaukude ja juurekanalite halvim luupainaja hr Edvard Velo Clubbersist, kes teatas, et ta ei jaksa ja 20 sekudnit peale seda ma teda enam ei näinud. Kaido lasi talle järgi ja kõik – jäingi üksi. Iseenda ja loodusjõududega võideldes eksisin korra ka peale Downkilli ära, õnneks leidisn pea õige tee otsa kätte ning surisesin siiski ilusti lõpuni. Koht ja aeg eriti rõõmu ei teinud. Siit siis tuleb järeldus – ära tee nalja vanade inimeste üle ja kui oled (olnud) haige, ei tasu Haanjasse pulli tegema minna. Järgmine aasta uuesti.

Protokoll