CC Rota Mobilis

Haanja 100, ehk sõit mida ülivõrdes kiidetakse ja mis on paljudele hooaja tippsündmus. Seekord käis seda väisamas klubist Raino, Tarmo, Maidla ja esimest korda ka Raiko.

RAIKO:

15.september, 6 päeva enne starti – hommikul oli kurk kergelt kahtlane, kuid otsustasin siiski Kosele EMV rajale 3h trenni minna tegema, mis lõppes sellega, et esmaspäeval tööle jõudes oli kurk valus, köha ja nina tatine. Võtsin päeva lõpus haiguslehe ja tundus, et vist tuleb Haanja100 seekord maha kanda.
Terve nädal möödus ilma rattasõiduta ja kõiksugu erinevaid õudsaid ja veel õudsamaid “tervislikke” asju manustades ning enamus päevast  logelesime koeraga rõdul tuulevarjus päikse käes ja tegime 30min jalutuskäike – peaaegu nagu puhkus 🙂

Nädala lõpus läks juba olek natuke paremaks ja reedel puutusin esimest korda ratast ja otsustasin, et lähen proovin ikkagi sõita, kasvõi trenni tempos lihtsalt läbida.
Hommikul sooja tehes olid jalad kahtlaselt head aga otsustasin ikkagi stardist võtta suht rahulikult ja esimene 1-1.5h vaadata mis seis on.
Enne starti oli inimeste meeleolu kuidagi chillim/mõnusam kui tavaliselt Bosch sarjal ja õhus ei tundunud nii palju “pinget”, või siis oli lihtsalt endal nii pingevaba olek 🙂
Esimesel tõusul ununes mu “plaan” rahulikult võtta kõik muidugi ära ja võtsin Lepikule ja Cycling-Tartu kutile kohe sappa, õnneks tuli paar km hiljem see meelde ja lasin gaasi maha.
Edasi sõitsime ca 5 liikmelise pundiga ca 30km-ni Vällamäeni, pundis oli päris mitu nägu, keda ma esimest korda võistlustel nägin, seal lasin laskumisel pidurid lahti ja kui taha vaatasin siis oli tagant tühjus ning avastasin ennast järsku 3.ndal kohal. Võtsin otsuse vastu, et enam kedagi järgi ei oota ja kindlustan 3nda koha ära ja hakkan sõitma. Toidupunkti jõudes öeldi, et eest Lepikuga on vahe ca 2.5min, olin oma 3nda kohaga tegelt mõtetes juba ülirahul, aga mõtlesin mis ma mõtlesin kui järsku oli selge, et “mugavustsoonis” sõitmisest ei tule vist välja midagi ja “GAME ON” ning vähemalt proovin endast kõik anda ja Lepikuga vahet vähendada.Järgmises TPs oli vahe ikka sama ja edaspidi hakkas vahe koguaeg väiksemaks minema, see andis veel omakorda motti juurde ja lükkasin rauad paremale.
Rada oli kergelt niiske, mis  tegi sinkud vähe tehnilisemaks – nautisin täiega 🙂
“Liinide” peale jōudes nägin juba ka Lepiku selga esimest korda, 70km peal oli vahe juba 50sek ja ca 85km peal saingi ta kätte, Lepik pakkus kohe vahetust, mille peale vastasin,et ma olen sind 80km taga ajanud ja puhkan natuke, Lepik  vastas “Kas sa arvad,et ma olen kellegi tuules sõita saanud?“, mis ajas päris muigama 😀 Sōitsime kuni viimase TPni koos, tunne oli väga hea ja pidasin plaani kus rünnata, kui järsku Lepik tõmbas kõrvale ja hakkas lahti tulnud shifterit kinni keerama, teda ma ootama ei jäänud ja panin lapatsit, rohkem teda ōnneks ei näinud 🙂

Kokkuvõttes oli oleku poolest selle hooaja üks parimaid sõite, mis oli endale korralikuks üllatuseks, arvestades, et nädal aega olin tõbine ja ratast ei puutunud 🙂
Ilmaga joppas, rada oli väga lahe ja korraldus/melu oli vägev! Ainuke mille üle nuriseks on olematud auhinnad, mis arvestades seda, et tegemist on Eesti kõige kallima jalgratta võistlusega, on väheke nadi.
NB! Suured tänud Marko Pohla kaasale, kes rajaääres pudeleid andis, sellest oli ääretult palju abi 🙂

 

TARMO:

Katkine ratta taga kiige pani minu osalemise H100-l väga suure küsimärgi alla, aga tänu Andre Kulli abile ja Kristjan Sepa osavatele näppudele oli neljapäeva õhtuks minu ratas täiesti töökorras. Reede kell 14:30 startisime koos Janek Maidla ja Piretiga Võru poole. Kubijalt läbi, numbrid kätte, poest läbi ja ratastele viimane lihv. Janekil tuli halb üllatus, esialgu avastas, et taga pidurit ei ole, heebel pumpab tühja. Veidi uurimist, heebli juures mingi klamber lahti, pani selle kinni, aga siis jäi pidur peale, igatahes paras jama. See kõik teda ei heidutanud ja lubas, et sõidab pidur peal ka selle H100 ära (ikkagi 20 kord ja seda ta tegigi).

Selle aasta H100-ks olin valmistunud nii hästi kui töö lubas ja otsus oli minna panema ja sõita oma vanustes poodiumile. „Highway to Hell“ saatel ja Josten Vaidemi juhtimisel panime kell 8:30 minema. Alguses kohe tõmmati hoog ülesse ja 8 km sain aru, et panin veidi algusega üle ja võtsin hoogu maha, tagant tulijad hakkasid aina mööda vuhisema, mul peas mõtted kas tõesti ainult 8 km saingi panna . Sergei Johanson küsis kas mul kõik korras, vastasin midagi pomisedes ja endalegi arusaamatut, aga kui möödusid minu masinaklassi Roland Toome ja Kaido Pesor, siis tuli elu sisse jälle tagasi.

Kütiorust lahkusime pundiga Reiska, Toome, Kanne, Pesor, Steinburg, mina ja Johanson. See koosseis püsis enam-vähem Munamäeni koos ja Grete lükkas asfaldi tõusul hoopis teise käigu sisse ja pani minema, minul samal ajal tekkis jalgades mitte kõige julgustavam tunne. Ja siis nad tulid, täpselt 50km peal, krambid. Õnneks oli palju allamäge ja jalad said taastuda. Kõrgemäel väsis Toome ja jäi maha, mina krampide äärel vegeteerides litsusin edasi. Karni TP-s jäin seisma ja võtsin Pireti käest uue joogi ja kaks Mg ampull, kohe tarbida ei olnud mahti kuna sõbrad panid kohe edasi. Õnneks tankis ka Reiska ja temaga hakkasime vanu kamraade jälitama. Õnneks nad väga ei kiirustanud. Ennem Rämedat Mõnglit tõmbasin ühe mg ampulli sisse, vist isegi mõjus. Mõnglil vajutas Johanson juurde, Reiska pani järgi, mina oma krampidega selle tempoga ei julenud järele minna ja samas konkurent Pesor oli mul ju seljataga. Kaugele nad ei jõudnud, Johanson tahtis Mõnglilt võtta 100% ja viskas ennast sinna pikali püherdama, sinna see nende väike edu läks. Uskumatul kombel mulle seekord Räme Mõngel täitsa meeldis (püherdama küll ei kippunud, aga täitsa mõnus oli). Panime Reiska vedamisel edasi. Tõusudel pidasin koguaeg läbirääkimisi krampidega, aga muus osas kannatas täitsa võidu sõita. Tsiamäe tõus oli tempel mällu igaveseks, lihtsalt öeldes, RÕVE RASKE ja krambid olid ka kohe hammustamas. Õnneks sain kohe uue joogi ja laskuma. Taevatrepil jälle krambid ja läbirääkimistele ei tahtnud enam alluda, siis veel sattus Reiska ees nõmedasse rööpasse ja viskas korraliku hoo pealt rajale siruli, mul oli kaks võimalust kas Reiskale sisse sõita või üle tema ratta sõita. Valisin viimase ja panin üle Reiska ratta, õnneks kuulsin kohe ka tema häält, et kõik korras. Olin veidi aega tagasi mõelnud, et isegi ratast ei pea pesema lõpus, aga ei, Ivar oli leidnud ühe mudaravi koha ülesse. Mina muidugi oskasin valida valesti ja panin rummuni mutta sisse. Ratas tegi pärast seda väga rõvedat häält. Ühel järgneval tõusul hammustasid krambid nii, et pidin jalastuma. Siim Padosepp ja Johanson panid minema, Reiska ja Pesor jooksid ka mööda, kuid mingil eriti “mõnusal“ sinkul sain nad veel kätte, aga mitte kauaks. Järgneval kruusatõusul krambid keeldusid igasugustest läbirääkimistest ning olin sunnitud sõbrad minema laskma. Valasin kurgust alla teise mg ampulli (vist veidi toimis).

Downkill – oskasin otse ristist mööda panna, räme vandumine ja koperdasin rajale tagasi. Kuradimäel vandusin nagu alati, aga sain sõites ülesse. Viimased sinkud, krambid hammustasid väga valusalt. 500m märk “nüüd võib nutta“, väike pisar tuli, õnneks lõpp paistis. 100m ennem lõppu Piret veel ehmatas, et olen 50+ klassi neljas, see võttis küll vanduma, aga lõpus öeldi, et ikkagi kolmas.

Vägev, tehtud. Kiitus korraldajatele. Veelkord tänud Andre Kull ja Kristjan Sepp. Nukid Pesorile vägeva sõidu eest ja Reiskale vedamise eest. Järgmine aasta jälle.

Pildid Võrumaa spordiliit

Tulemused: 21. Haanja100 MTB 2024 (racetecresults.com)

 

Tarmo M50 poodium on tõsiasi.

Raiko üldi 2.koht on tõsiasi.