Hawaii Express EC Jõulumäe maraton
Alati raske Jõulumäe Rattamaraton peeti see aasta Hawaii Express Estonian Cup eelviimase etapina augustikuu viimasel laupäeval. Rada oli jällegi kerget iluravi saanud ning samblasse oli uusi ja uusi sõidujooni sisse tõmmatud.
Andre:
Kuna elus on muid asju ka, oli mu viimaseks üle 2 h maratoniks Juuli alguses toimunud eestikad Raplamaal. Selles valguses paistis Jõulumäe suht hägustes värvides.
Aga see selleks. Startisime Tallinnas koos Lasse ja Ziiliga, kes oli enda sõnul eelmisel õhtul/ööl/hommikul konsumeerinud 6 õlut ja palju konjakit. Näost oli näha, et mees räägib tõtt.
Sõit Jõulumäele oli meeleolukas, mis päädis tiimi parklasse sisenemisega. Kui parkimiskorraldaja küsis, et mis tiim (meil on Hawaii tiimi kleeps, kuna häbematul kombel meile oma klubi kleepsu hooaja alguses ei antud)? Vastasime rõõmsalt , et Hawaii – hea, et kohe molli ei saanud. Tüübil oli Hawaii poest oma välja kujunenud arvamus – ju oli rohkem Rademari mees. Järgmine kord ütleme, et Vabajooks ja vaatame, mis siis saab (ilmselt tuleb siis fullface kiivriga minna). Ei tea, ühesõnaga saime ikka ilusti lõpuks sisse ja hakkasime sättima.
Stardikoridoris tundsin ennast taas väikese ja nõrgana, kui Läti ja Eesti parimad pojad oma rattad vaikselt joonele lükkasid. Vanameister Kannel arvas, et äkki peaks alguses natuke tagasi hoidma, kuna teadupärast jõulud võivad tulla Tahkuranna kandis varem kui tavaliselt…
OK – nii tegingi. Sõitsin algust gramm nõrgemalt. Leidsin ennast Estonian „Malsroos“ Monsteri tuulest. Tunne oli hea ja tundus, et peaks ikka natuke kiiremini liikuma. Kohtadeks loeti 30 sektoris ja ees paistis suurem punt. Kui umbes 6 km sõidetud, liitusin eesolevatega. Seal liikusid sellised tüübid , nagu Maanurm, Niit, Neemela, Saarnits, Ojavee, Neemela jne. Peale esimest TP-d sain korra Mihkli võlga tasuda ja lükkasin Ojaveele hoogu, et ta punti tagasi saaks.
Siis saabus raja uus ja äge osa – turba- ja pasaaugud. Seal pandi üle lenksu ja joosti ja üldse oli täiesti arusaamatu, miks see raja lõik sisse oli võetud. Selles sektoris läks meil punt ribadeks ja saime ära koos Maanurme, Niidu, Neemela, Saarniitsaga ja ühe lätlasega. Teisele ringile minnes hakkas Välja raja äärest meile teatama, et Maasikmetsa punt on 20 sek ees. See ei tõotanud head ja silme ees oli juba Rapla deja vu.
Kui sõidetud oli 33 km oligi korras. Ees paistis suur loksuv punt. Vaatasin siis, et kes siin siis on – Valvas, Pütsep, Sorokin, Maasikmets, Ottender…. Hetke kohad alates kuuendast… Selged pildid. Teadsin, et kohe kohe, kui nüüd sõitma hakatakse lendan tagant uksest välja, nii, et ei jõua lipsu ka kohendada. See nali kestis täpselt Hansgrohe alguseni (43 km). Siis võeti hoog üles. Sättisin ennast teoorias minu masti mehe, ehk Neemela tuulde ja lootsin, et ta jääks maha ja ehk mõni veel. Õnneks jäigi ja teine masinaklass sõitis valusal tempol eest ära.
Selle punnimisega olin ma oma tikud kõik ära põletanud ja siis tuli mõnus seinamägi – kõndimine ei ole minu leib – ja sealt alates oli agoonia. Neemela läks. Tagant paistis Rebane, kes oli targalt sõitnud. Ees paistis veel tehnikaga maadlev Maasikmets. Korra olime koos – mina Massa ja Rebane, aga Rebane läks oma teed ja Massa proovis Häädemeeste mändide all telesilla kaudu oma DI2 software updati teha, aga vist oli liiga väikese mahuga andmeside paketi valinud ja minust ta sinna maha jäi. Küsisin ka eelnevalt paar korda, et kas kõik on ok, kas saab aidata – aga ta ju ei räägi midagi. OK. Kulgesin edasi. 5 km enne lõppu hakkas tagant paistma Margo Tamm. Selle peale pidin veel viimased reservid kasutusele võtma. Õnneks tuli finiš lõpus kiirelt ja 19. koht läks kirja.
Imekombel saime klubide arvestuses 4.koha, mis on väikest viisi ulme.
Taikki:
Jõulumäe EC mandrossimeeterile pandi hääled sisse väga varakult, juba esmaspäeval laekus klubikaaslaste poolt info eesootavate kõrvadeni mudamülgaste ja pilvedeni kõrguvate mäetippude kohta. Mul lõi põhja alt. Võistluspäeva ilm oli soe ja päikeseline, umbe tuul ainult, kuid metsas see väga ei morjendanud. Stardikoridori laekusin umbes 11.42. Päris viimases reas ei pidanud olema, aga ega väga palju puudu ka ei jäänud. Hullumaja ma ütlen. Suhteliselt igav oli ca 20 min niisama passida, aeg venis nagu kõige aeglasem tigu.
Peale starti esimestel kilomeetritel, kukkusin vist oma „kiire“ algusega Kõrgõstani punti. 3-4km algusest, siis vist enam ei läinud väga palju minust mööda, koivad hakkasid oma elutervet suhtumist näitama ning watte tuli juurde. Kuskil künkaotsas luges Margus Välja kohaks 124 vms, ossa pekk. Eesmärk sai võetud, et proovin ikka maagilise 100 sisse mahtuda. Samas teadsin, et kiire algus sellel rajal on väga raske andestama ning paanikanuppu veel sisse ei lülitanud.
Enne esimese poole lõppemist, hakkasid vastu tulema kiiremad alustajad. Enekas oli ka täitsa pandav ja võis vajutada küll, keerasingi raudasid vähe paremale. Teisele osale minnes, loeti kohaks juba 87, hoopis parem või mis? Olin kindel, et selle kestan ära ja kui tehnika ei pehmota, saan ülesandega hakkama. Kuskil metsavahel nägin kaugemalt tuttavat vormi mustikates istumas, meenus kohe Anti, kes Syötes mõnuga marjakesi nosis. Aga hoopis Mihkel nahistas, endal põsed punnis kui Tootsi maakera ning vähemalt 2 atti sealt välja puhumas oli. Abi ta ei vajanud, kahjuks ta minust enne lõpujoont ka ei möödunud.
See vahejuhtum pani aga veel rohkem keskenduma ja punnitama, kuna olin esindusmeeskonna neljas liige. Täiesti ei kuskilt paistis järsku Kaido punti vedamas, sabas 4-5 ahnet mäkra. Jõudsin järgi neile, oli üks järsem (oi neid pöördeid oli sellel rajal palju) vasak tagasipööre kus sain oksa käikarisse. Nii kiiresti pole ma pidureid vist küll kunagi näppinud, jäin seisma ja eemaldasin potentsiaalse killeri. Natuke punnitamist ja sain tegelastele jälle sabale. Kaua ei puhanud, panin edasi.
Ühel liivalaskumisel, kus all järsk vasakpööre, proovisin kohaliku liiva pehmust, täitsa pehme oli. Vaikselt hakkas sees keerama, mitte palju, aga segas ja häiris. Umbes 10km enne lõppu jõudsin järgi pundile, kus 3 meest rattaid veeretasid. Kulgesin nende sabas, sõime veel mõned nahad. Lubasin endale, et kui 5km lõpuni, panen säraküünla põlema ja tõmban minema sellest pundist. Hähh, muhvigi. Teised ka keerasid peale, maha ei jäänud aga minema ei saanud. Kõhus ikka keeras. Pigem võtsin seisukoha, või noh sadulas istumise koha, et hoian possat. Nii ka läks, selle hooaja parim koht. Samas jääb kripeldama, jalga oli, tahet ka, ära ei kustunud kuid see kõhujama segas. Raisk. Supp oli hea.
Rajast. Jõulumäe rada on kaval, peab oskama ja suutma ennast alguses tagasi hoida. Teisele poolele väsinuna minnes, on keeruline või peaaegu võimatu taastuda. Äge oli roosade juurikate peal sõita, vist kõik juurikad, mis vähegi näha, olid saanud roosa värvi. Nummi. Pehme liiv ja loendamatu arv järske pööramisi-kiirendusi on selle raja märksõnad. Äge rada. Aga siiski, asi mis häirib. Need esimese poole mudamülkad ja kraavid, täiesti mõttetud jupid. Õnneks oli kuiv, aga märjaga ei taha mõeldagi mis oleks võinud olla. Sellised asjad, loe – mülkad, ei anna ühelegi rajale mitte midagi juurde. Viige rada kasvõi mustikatesse, see on vähemalt huvitav. Ja enamasti sõidetav.
PS! Ei ole küll seotud Jõulumäega, aga üks pood või klubi, Keskjooks vms, kuulutas näoraamatus, et nemad tegid 2015a otsad lahti roosade riiete „maaniaga“. Härrad – prouad, CC Rota Mobilis saab järgmine nädal 10a ning klubi tuntakse kui roosasid. Olen mõned aastad nüüdseks selle ägeda seltskonna liige ja väike seibike olnud, õiglus peab jalule seatud saama!
Kaido:
Rajaluurel käinud klubikaaslased rääkisid muudetud trassist ja uutest lõikudest selliseid lugusid, et – üks mees tunnistas ausalt üles, et tegi püksi. Võistluspäeva hommikul oli ilm natuke parem, kui eelmisel etapil ja see oli päevale juba hea algus.
Varakult kohal ja korralik soojendus. Anti võis soojenduse lõpus isegi „üleliigse jõu“ kehast väljutada ja oligi aeg stardikoridori siseneda. Mihkel ja Lasse olid meie koridori esireas ja mina koos Tarmoga jälgisime mängu distantsilt.
Tarmoga rääkimise tulemusel sain teada, et tal on hull väss peal ja läheb rada lihtsalt ilma ootusteta läbima. No teadagi – vana rattameest juba sellise jutuga ei uinuta. Minu plaan nägi ette ennast Tarmo tagarattas hoida ja esimesel ringil liigselt mitte kulutada. See mul enam-vähem ka õnnestus, sest Tarmo, erinevalt konkurentidest, üleliigseid spurte ja kiirendusi ei teinud ning nii püsis tempo ühtlasena.
Ei läinud väga kaua, kui juba hakkasidki esimesed kiired alustajad selg ees vastu tulema. Vahepeal tekitas elevust Karel Kruuser, kes meie pundist sellise hooga mööda pani nagu oleks herilase käest nõelata saanud. Tarmo sellest häirida ei lasknud ja vedas grupi ühtlase tempoga talle järgi. Mudaaugud ja kraavid ei tundunudki väga hirmsad – jooksukaid oli, aga mitte midagi üle mõistuse.
Ühe mudaaugu ületuse järel jõudsime järele Mihklile, kes oli rehvi ära lõhkunud, viskas ratta mustikatesse ja avas oma remondiboksi. Esimese ringi lõpupoole hakkas juhtuma – kõigepealt tuli tagant hooga Onnineni Sala (hiljem selgus, et see oli kiirem vend Raivo) ja siis Viimsi RK Kristjan Laanemaa, kes tegid sellise tempomuutuse, et nendega suutis kaasa minna ainult Tarmo. Mina jäin Mihhail Lukertsenko selja taha hingeldama. Meie punti jäid veel Viimsi RK Andre Pukk ja MAN Sport Team Rainer Pungar. Neid mehi oli seal tagapool veelgi, aga keegi nendest vedamas ei käinud.
Hansgrohe km-l sõitis grupist hooga läbi Taikki, kes oli oma masuudiküttel töötava diisli soojaks saanud ja möödus nii kiiresti, et ma ei jõudnud silmigi pilgutada. Kuskil 15km enne lõppu hakkas mul raskeks minema ja jalad polnud enam päris need. Tagant tulid punti uued mehed Marek Pani ja Janek Resev, kes hakkasid punti vedama ja ma olin jäänud korraliku kummipaela otsa rippuma. Kuskil 10km enne lõppu kuulsin tagant Ziili häält ja käskisin tal kohe endast mööduda. Viimase naela minu kirstukaande lõigi see, kui Ziil meie gruppi vedama läks – väikenegi tempomuutus oli minu jaoks liiast ja tsau/pakaa sellele seltskonnale.
Kuigi liikusin vaevaliselt, siis nägin kuidas teisedki väsinud mehed selg ees vastu tulevad – nii möödusin Krusemannist ja sain uuesti kätte Laanemaa, kes oli sel rajal endale kiire algusega liiga teinud. 3km enne lõppu möödus Marko Pohl ja suutsin korraks tema tuuldegi hüpata, aga seda pidu ei jätkunud kauaks, sest tõusudel hakkasid krambipoisid kollitama ja nii jäin oma kannatustega jälle üksi. Viimased kilomeetrid pigistasin endast veel viimast, et tagant paistvad Andres Peets ja Laanemaa ikkagi seljataga hoida ja seekord ka õnnestus. Tulemuseks igati korralik 69.koht ja ise jäin rahule!
Andre oli ülikõva ja tegi sel aastal normiks saanud esikahekümne tulemuse. Väsimust kurtnud Tarmo tegi selles sarjas elu sõidu, kui saavutas oma parima ehk 44.koha – väga tubli! Lasse hakkab ka hooaja lõpuks hoogu ülesse saama. Taikki oma tuntud headuses – stabiilne vend iga ilmaga! Ziil üllatas oma tubli sõiduga ja suured õnnesoovid Rainole, kes vist esmakordselt (sel hooajal kindlasti) esisaja ukse lahti murdis! Klubi esivõistkond uskumatuna tunduval 4.kohal tiimide arvestuses! Suured tänud veel Tarmo Mõttusele, kes raja ääres mind vähemalt kümnes kohas nimeliselt ergutas – Sind märgati ja jäeti meelde 🙂
Raino:
Jõulumäe oli jälle huvitavamaks saanud. On küll kiire kihutamise tunne, aga samas väsitavad ja salakavalad 60+ km.
Sooja 15 min ja starti. Kihutamine ja grupid hakkasid varsti minema ära. Ilma minuta. Peagi oli selja taga Kuldari hääl, kes soovis nüüd ka minna. Kulus mitu omavahel risti rajavahetust, enne kui õnnestus teed anda. Edasi sai pöördeid vähe tagasi tõmmatud. Kuni Allan Harandi vedamisel tuldi ja seekord ei tõmmatudki kohe täpiks, vaid sain selle väiksema seltskonna saba peale ja hoidsin nüüd lausa hammastega kinni. Ja nii pea pool edasist sõitu. Pikalt vedas ca kümmet meest ka Janelle Uibokand. Keegi mööda ei trüginud, kõik hoidsid tal viisakalt sabas. Tüdrukud ikka ees.
Nüüd hakkasid ka esimeses rajapooles kihutanud sõitjad taas nähtavale ilmuma, mõni oli päris ära väsinud vahepeal. Mul sisemine hääl arvas, et päris hästi läheb – pulss püsib normaalselt punases, juua piisab, jalad ka ei virise.
5 km enne lõppu loeti raja kõrvalt numbreid, natuke segaselt, aga hüüdmine lõppes neljaga. Motivatsiooni hoidmiseks oli tore pähe võtta, et 104 ja korralikult peal hoida.
Ja umbes nii oligi. Lõpptulemuseks koht saja sees ja põhjust õhtul klaas veini võtta. Läks selle peale 12 aastat aega 🙂 Kuldari kommentaar oli lihtne – tema oli ka umbes sama vanalt sellest piirist üle saanud.
Tase on muidugi CCRM 1. tiimi esinemine. Õnne palju!
Mihkel:
Pettumus- [nimisõna] väljendab rahulolematust asjade kulgemise või tulemuse üle.
Tuttav Jõulumäe rada ning suurem soov korralik pauk ära panna. Kuna rada on päris tummine, siis oli selge plaan alguses rahulikult võtta ja sõidu teises pooles korralikult sõitma hakata. Stardis sai Ellingu ja Savisiku elutarkustest kõvasti targemaks ja võis rajale puristama minna.
Algus oli 100% plaanide järgi– ei teinud ühtegi lisa vändapööret ja korralikult ökonoomitasin. Kohaks loeti 60+ ja pulsikell näitas paariteistkümne löögilist varu. Kulgesin Reimo Noogi pundis, natukene eespool paistis Lasse seltskond. Tunne oli hea ja juba hakkasin mõtlema, et tuleb ilus päev.
Ja siis üks väike hetk, sekundi murdosa, lühike silmapilk, kus kõik läheb käest ära. Nädala jagu võistlusele sisseelamist, mitmepäevane võistluseks ettevalmistus, võistluspäeva hommikul grammi ja minuti täpsusega toitumine- kõik lendab vastu taevast, voolab potist alla või mida iganes. Miks just nüüd, siin ja niimoodi? Raske on uskuda, et tehniline probleem sellise massiivse pettumuse suudab tekitada, aga ju siis olen nii sisse elanud sellesse.
Ühesõnaga kurikuulsal kivilõigul panin konkurendi tuules sõites esijooksuga NSVL aegsesse tellisesse sisse ja vokaalsed effektid juba tõotasid halba. Tühja kummiga Kattaist ja Epnerist sain veel mööda, aga mitu kurvi hiljem saigi kinnitust asjaolu, et ka minu esirehv tühjeneb ja varsti tegin peatuse, et proovida pumpa anda rehvile. Viimane tegevus ei andnud soovitud tulemust ja avasin remondiboksi mustikate vahel. Rahvast viskas hullumoodi mööda, klubikaaslastele proovisin naeratada, et kõik on hästi ja saan hakkama. Sisemiselt põlesin täielikult ja mõtlesin, kui kaugele ma suudan metsa alla pumba visata või esijooksu või üldse terve ratta.
Lõpuks sain liikuma ja suures vihas hakkasin kihutama. Siis ma vaatasin vasakule ja paremale ning ette ja taha. Jah, olin kukkunud sügavasse Bangladeshi. Võistkonna punktide toomine tundus ebareaalne ning lülitusin matkarežiimile. Ma ei tahtnud enam üldse seal rajal olla, järjekordselt teadsin, et tuleb lõpuni tulla mittemillegi nimel. Täiesti enneolematu pettumus oli kaaslaseks, mida oli päris raske taluda.
Nagu ikka rattur selles olukorras mõtleb “Küll ma seal Hansgrohel panen nüüd”. Kohale jõudes oli Savisikk juba “stardipakkudel” ja hakkas ka panema. Kuna kilomeetrine katse oli ülerahvastatud, siis midagi sellest meil välja ei tulnud. Martin Parv oli ka meile sarnase saatusega mustikate vahel puhkamas.
Kuna ma punasesse ei lasknud ennast, siis julgesin ka üle pika aja suppi ja tšeburekki süüa, kiidame heaks. Teistelt tiimikaaslastelt ülivõimsad tulemused ja I võistkonna neljas koht on midagi uskumatut.
1.Peeter Tarvis
…
19. Andre Kull
…
43. Lasse Nõlvik
44. Tarmo Ennok
…
58. Taikki Tillemann
…
66. Janek Leer
…
69. Kaido Kriisa
…
93. Raino Einroos
…
160. Anti Kauk
…
178. Mihkel Laine
…
215. Raul Talumaa
…
227. Ergo Jair
1.Veloplus Pro Torq
…
4. CC Rota Mobilis 1
…
41. CC Rota Mobilis 2