Hawaii Express EC Põleva Kivi Rattamaraton 2017
Kaugel Ida-Virumaal toimus juba kolmas Põleva Kivi rattamaraton. Eelmise kahe versiooniga on saavutatud kõva respect, et tegemist on suurepärase rajaga ja ega ka seekord pettuma ei pidanud. Õnneks oli ka kauaoodatud kevad kohale tulnud ning stardijoonel oli suurem osa meie klubi ratturitest.
Taikki:
Sõit nagu sõit ikka. Rada superb (super B). Üks tüdruk võiks oma suhtumist parandada, läbi võsa joostes, et võita üks koht, mille 100m pärast nagunii kaotad, pole kena.
Väga meeldiv üllatus oli toitlustus. Üle prahi värk, supinõudlejad võivad kööki võileibu minna tegema. Liha maitses nämma, tatar oli suts üle keenud aga ok. Saiake ka. Aga täielik ämber minu poolt, oli pakutava õlle mitte märkamine 🙁
Kaido:
Seekordne küsimus kõlas – kas saab rattariietega starti või peab suusariided selga tõmbama? Paljud ratturid olidki liiga tummiselt riides nagu pildigaleriidest näha võib. Stardi eel oma sõidu osas väga kõrgeid ootusi polnud, aga tehnika poole pealt olin paremini valmis, sest seekord oli rattal üks amort rohkem.
Soojenduseks liiga palju aega ei kulutanud ja seega oli plaanis algus rahulikumalt võtta. Stardikoridoris nr.2 oli CCRM kokkutulek, kus 6 meie klubi meest üheskoos asju arutasid.
Stardist minek, mööda värskelt hööveldatud kruusateed oli minu üllatuseks suht rahulik, st ma polnud hetkega võlas. Kui rada metsa ära keeras, siis jäin Mihkli tagarattasse vaatama. Lootsin, et Mihkel on vahepeal midagi õppinud, sõidab targalt ja alguses väga ei torma.
Küll aga tormasid Greete Steinburg ja Mari-Liis Mõttus, kes juba algusest peale naisteklassi võidu peale tõsist võitlust pidasid. Üritasin sõita ökonoomselt, et jätkuks jõudu ka sõidu teiseks pooleks, aga peale esimese turbasingli läbimist, kui rada sisenes vanasse Narva põlevkivikärjääri, kerge pööre paremale, laskumine koos lahtiste kividega ja esiratas lahkus minu kontrolli alt. Lendasin parema küljega mingite muhedate kivide otsa ja sain väga haiget. Kui püsti tõusin, siis esimene mõte oli oma ratas rajalt ära korjata, et teised sellest üle ei peaks sõitma. Oigasin/kogusin seal ennast ja jalutasin järgneva tõusu ülesse. Sain aru, et siia mu hea sõit lõppes (möödusid hirmuäratavad ratturite massid), aga kuidagi ronisin tagasi ratta selga ja hakkasin vaikselt kerima.
Olin kukkunud u 130.koha piirimaile. Tundsin ära Harry Grünbergi ja Siim Hiio selja, kelle järel järgneva sinku kulgesin. Enne Põleva Kivi 2 singlile jõudmist tegin vähe kiiremad vändapöörded ja jõudsin järele Arvi Romandi ja Jaanus Adusoo tandemile. See tempo tundus juba parem ja sättisin end nende tuulde. Esialgu vedama ei kippunud, aga tuules tundsin ennast päris hästi ja järgemööda püüdsime kinni tuttavaid nägusid- Raino “jälitantervesõiduEvertit” Einroos ja Riho “puksidegaBMC” Ever.
Parooda ei tundunud sel aastal nii õudne ja lõputu, aga tempo oli hea ja saime ühe suurema grupi Adusoo vedamisel kätte. Ega me sealgi kaua ei passinud ja vedur Adusoo pressis ikka edasi. Kuremäele jõudes oli grupp juba päris suureks paisunud ja eespool paistis „üksindust nautiv“ Mihkel, kelle me natukese aja pärast alla neelasime.
Kui 10km enne lõppu uuesti kruusale jõudsime, siis olime Adusooga kahekesi, sest vahepealsed singlid ja tõusud olid grupi ära lõhkunud ja nüüd pidin ka ise veduri ülesandeid täitma asuma. Kaugelt hakkas paistma Bruno “FatBoy” Tamme kolmik ja „Raudi“ singlil jõudsime neile järele. Utsitasin Brunot talveunest üles ärkama, sest tagant on suur punt selga tulemas – kui aus olla, siis oli nende tempo päris rahulik, aga möödumisvõimalust ka polnud.
Vahepealsel kruusalõigul, 5km enne lõppu, aitas tempo üles tõmmata jälle Adusoo – see mees on küll väsimatu töömees! Ja siis viimasel raskel tõusul (el. liinide all) ergutas ta mind edasi pingutama, sest ees paistis üks KJK riietes noor. Viimased 2 singlit tulid vaevaliselt, aga püüdsin hoogu üleval hoida ja vigu vältida, sest ees kedagi rohkem ei paistnud ja tagant oli ka vahe sees. Viimasele kruusale jõudes ei pidanud enam viimast välja panema ja veeresin rahulikult üle joone. Tasuks 85.koht, millega tuleb võistluse kulgu arvestades rahule jääda.
Rada oli SUPER, toidulauas üllatati korraliku praega ja ilma üle oleks ka patt nuriseda! Arstipunktis pandi haavadele „joodi“ peale ning sõitsime Taikki ja Lassega koju tagasi. Sellist rada sõidaks niisama ja oma lõbukski, kui see ainult kodust nii kaugel ei oleks …
Bruno:
Kuusalu kangelastegu seljataga, olin natuke kahtleval seisukohal?!? Ei mitte selles, kas fatt toimib või mitte! Pigem ikka selles, kas I etapp oli hea juhuste kokkulangevus või on minu vorm paremaks läinud.
Ilm oli kindlast seekord parem ja rada oli ka, vist üks minu lemmikuid. Julgen väita, et korralikud „fätikohad“ olid sees! Turbaraba, liiv, kivide otsas turnimine ja minu lemmik – rusikasuuruste kividega tee :).
Sõidu käigust ka natuke. Estonian Cup omas mahlas- alguses pannakse ikka korralik „litter“ ja peale seda vaadatakse, kes kuidas jõuab. Nii oligi, kruusal vajutati ikka korralikult. Õnneks oli tee enne võistlust korralikult hööveldatud ja see piiras teiste tavaratturite kiirust. Inisesin vaikselt grupi tuules, kuni tuli tagant Riho-Veloclubbers-Ever ja Juri-uvidemsjanatreke-Molev. Eks oli vaja ju „paksukesele“ koht kätte näidata :)!
Mehi lendas mööda nii paremalt, kui vasakult. Lõpuks tuli Janek-tuttussBMCga-Leer, kes mind uuesti liikvele ajas. Saime Ever-Molev pundi uuesti kätte. Kaugelt hakkasid paistma rabapõllud. Tegin väikese „atrõõvi“ ja keegi vist eriti ei soovinud järgneda.
Peale raba, kivikarjääri laskumisel nägin oma klubi Kaido-ScottSparkUltimate2017-Kriisat, kes oli risu pannud. Õnneks ratas ja luud kondid terved aga pilt veits hägune, kogus ennast seal. Abi ta ei vajanud ja sain edasi panna.
Eest hakkas paistma vana tuttav Andres-kruusavedur-Maarits. Temaga koostöös, saime jälle ühest pundist koos minema. Nägime Massat tee ääres rehvi parandamas. Vanameister jõudis veel küsida, et „kas mul pole rehvidega problemeeme?“ No ei olnud, kusjuures mu JumboJimid on LiteSkinid, kui see kellegile midagi ütleb :).
No ja siis varsti olimegi raudteetammi peal väljas. Janek, kes vahepeal oli jälle järgi jõudnud, asus kohe usinalt vedama. Tagant hakkasid mehed pudenema. Mul oli pulss juba suht-alla vajunud ja otsustasin, et sellel „minu lõigul“ võiks veel peale vajutada! Ja keda ma näen – Mihkel-droon-Laine. See on juba teist korda sellel aastal! Oi see oli magus, kiirus kasvas kohe hetkega 5 km/h võrra 🙂 !
Veel aitas mul head tulemust vormistada Harri Sügis, kes oli nõus kruusal veduriks hakkama. Lõpp hakkas juba paistma, tagant tuli Massa. Mul oleks olnud ainulaadne võimalus, temaga finišit teha 🙂 ! Paraku oli veel finišini veel 1km minna ja ta pääses putku 🙂 . Ise olen rahul. Loodan, et 100 sisse saab reegliks:) !
Mihkel:
Peale 3,5h muhedat autosõitu mööda B ja C kategooria maanteid parkisin auto ära Kurtna noortekeskuse parklas. Ilm oli kena ja eelmisest etapist karastanud kere nõudis lühikestega peale minemist. Teises stardikoridoris tegime poistega oma nurgakese ja julgustasime Ziili, et termotagiga on „hea mõte“ sõitma minna.
Esimesed kilomeetrid olid rõvedad. Tundus, et höövlimees oli päris agressiivselt minna andnud ja üritanud Maa tuumani end nühkida. 128-256 fraktsioonise killustiku peal alati päris täielikku kontrolli ratta üle ei olnud.
Kiiremad klubikaaslased olid läinud ja avastasime end Kaidoga naiste arvestuse võiduheitlusest. Kui kauaoodatud karjääriosa kätte jõudis, otsustas Kaido lähemalt põlevkiviga tutvust teha ja pani maoli. Kui singlid ärevamaks läksid, sain rahulikumalt hingata ja tirri lastes näha kuidas maastikurattasõit inimestele nii raske on.
Singli lõpus oli Taikki end metsavahele ära parkinud ja tagus rusikaga sadulat- noor mees, huvi on, miks mitte. Enne teist singlit ma korra mõtlesin, et spurdiks grupist mööda, et vabas vees sõita, aga kuna järgnev singel ei ole nii ärev, siis otsustasin end säästa.
Viimane otsus ei jäänud karistamata ning singlile suunduv ärev 2-meetrine kruusatõus käis inimestel üle jõu ja pidi kingad pedaalist lahti võtma jälle. Turbarabas lendasid Nestor ja hiljem ka Taikki mööda sellise hooga, et sai jälle liitreid turbatolmu kopsudesse hingata.
Liivasel sirgel vedasin alguses ise ja väikese mõttepausi järel võttis vedamise üle üks Püha Loomaaia mees. Tempo oli valus ja lõpuks jäin maha. Peale järgmist TP’d oligi kõik otsas ning Mõttused, Steinburgid, Lipud ja teised läksid. Läksid ka paar järgmist punti.
Parooda oli täis agooniat. Jälle oli hetk, kus tagant tuli Brunn ja 1 minutiga 2 minuti jagu eest ära sõitis, Ziil tema tuules väikese vahega. Kuremäe kloostri juures tõusudel lendasid mööda Kaido ja veel paarkümmend võistlejat. Kuskil sirge peal sain veel jupikest okastraati esikummi, aga õnneks lateks tegi oma tööd suurepäraselt.
Viimastel singlitel oli natukene funnim, kuigi pidi jälle eesolevate tempost sõltuma. Viimasel suurel tõusul nägin seljatagant järgmist kümnepealist jõuku Kübara eestvedamisel, mõtlesin, et nüüd aitab ja neid ma endast mööda ei lase. Õnneks sain aiaäärsele singlile pundi ees ja sai korralikult sõita. Üllatuslikult oli lõpp natukene pikem kui soojendusel ja Ever jäi karistamata.
Aasta 2017, Mihkel, ilma ühegi probleemita on minu tase EC etapil 112.koht. Kusjuures mõnusal rajal veel. Hiljuti ütlesin ka veel kellelegi, et ma võin igal päeval tühikäiguga saja sees end ära hoida…
Ahto:
Hommikul korjasin Ennoki peale haakisime Tallinna piiril end Talukale sappa ja võtsime suuna Kurtna peale. Tõdesime, et enne võistlust on hea end õige muusikaga võistluslainele buustida. Ennok ei olnud just väga õhevil ees ootavast pingutusest. Ise olin see hooaeg esimest korda vaimselt valmis kalluritäie tikutoose ära põletama.
Nagu sel hooajal tavaks ei suutnud stardieel otsutada kas säärised-varrukad peale? Kuusalu elukuradikülm on jätkuvalt meeles… Enne stardikoridori keerasin boxi tagasi ja panin ikkagi säärised peale. Stardis vahetasime Kaukiga märkide keeles paar “sõna” ja Sergei Serdjukiga meenutasime Kuusalu hullust.
START! Kohe sain aru, et säärised ja varrukad olid liiast! Brrrrr… Kui esimesed kruusapurakad olid läbi karjusid laigulises vormis sõdurid, et POSTID teel! Poleks nad karjunud oleks kindlalt sinna autode tarbeks paigaldatud postide otsa end rõngasse keeranud. Üldse oli rajal palju laigulisi regullijaid ja see tekkitas tunde nagu oleks Kevadtormil. Mis kõige olulisem regulliti nii, et kõik sujus. Well done!
Suusaradadele jõudes hakkas juba nii palav, et tuli varrukad alla lasta. Ükshetk tundsin seljal tuttavat kätt. Kes muu kui Suisalu. Kusjuures ta polnud veel racemode sisse lülitanud. Pekki mul kellad punases ja tema pole veel oma mootorit käimagi saanud? Sitsisin vaevu turbaväljadeni kuidagi sabas ära ja siis tuli võtta oma tempo.
Kuna see oli minu esimene kord sellel etapil, siis mõttes ootasin juba singleid millest olin rajakirjeldusest lugenud. Kogu see lahe singlite virr-varr meenutas Kroodi kolmapäevakut. Raudteetammisinglitele jõudsime suht arvestatava pauku täis porukaga. Hakkas tavapärane zik-zakitamine ja pusimine. Seljataga kuulsin juba enne juhiseid andvat häält a’la siit läheb kohe kitsaks, siis järsk alla, siis kohe järsk ülesse, siis vasakule puude vahele jne. Kui ma nüüd ei eksi, siis see mees oli Onnineni tiimist Janno Kasemaa. Korra tekkis tunne nagu oleks isikliku kaardilugejaga rajale sattunud. Äge ja tänud! Turbaväljade lõpus andsin kellegile oma kuuskandi mis hiljem toimetati kenasti tagasi.
Kogu selle virr-varri keskel oli koguaeg raske, väga raske ja siis sigaraske. Mõtlesin, et hellyeah ma nii lõpuni kestan?!? Samas lohutasin, et võtame üks samm korraga ja küll läheb varsti kergemaks. Ei läinud. Pärast turbaid lendas tagant täiega laivi Veiko Mettis Veixi Rattatiimist ja kukkus lammutama nii nagu homset ei oleks. Spurtisime end tuulde ja vaatame mis edasi saab. Kannatan… ootan, et äkki see Veixi tüüp väsib? Ei väsi. Tagant hakkas Onnineni Janno ära vajuma.
Lõpuks said korraks põrkavad ja liivased sirged läbi. Ja siis tuli see kõige “ägedam” osa PAROODA. Mis see on? Metsatee mis oli kaetud rusikasuuruste lahtiste kruusakividega. Selle peal ei ole ju võimalik sõita? Kiikan ette, et kaua see porr veel kestab ja lõppu ei näe. Otsid õiget käiku, et äkki kergem või raskem, aga ükski ei sobi krt. FS või Fat oleks siin ka abiks. Samal ajal kõrvalt veelgi lahtisema lendlevate kivide saatel raius mööda Siniste Ailar Kiristaja. Vaatasin, et rauad tuleb paremale keerata, siis saab kergemini edasi. Õnneks sai see “Paris-Roubaix” läbi. Sain aru, et see rada pole ööklubis chillimine ja panin vaimu järgmisteks atraktsioonideks valmis.
Vahepeal tuhises mööda naiste kolmas Sille Puhu keda Kiristaja ei tahtnud mitte minema lasta. Pärast Kuremäe tõusude ja singlite sektsiooni läksid Sille ja Ailar oma teed. Hakkasin kilomeetreid lõpuni lugema… Ükshetk hakkasin taamalt võistluskeskus teadustaja häält kuulma. Jesss nüüd olen kohe kodus. Kuna rajakeskus oli vana pioneerilaagri alal, siis oli leitud korralik loodist väljas sinku enne päris lõppu.
Oli vist “Pioneeri singel” mis jooksis laagri traataiaga paralleelselt. Üllatuseks oli seda päris pikalt ja suht juurikane. Raino kes oli lõpetanud ja nahistas juba teiselpool aeda auto juures ja hüüdis PANE-PANE. Tundus nagu kuulsin Mihkli häält ka ja hetkeks vaatasin silmanurgast nende poole ja PA-PAHH. Ühe juurika peal lipsas esiratas alt ja korralik küljekas oli tehtud. Mihkel veel targutab, et kle nii ei saa juuuu.
Pritsisin tatti kuni Narva piirini välja ja korjasin end ruttu kokku. Maokas maokaks peamine, et keegi enam mööda ei saaks! Nagu ikka tehti see vanahea trikk tunned, et kohe on läbi, aga tglt sõidad väikese pauna veel juurde. Kuuled kuidas teadustaja hääl jälle kaugeneb. No nahka kuhu veel? Ja siis tuli raja ainus koht kus ei saanud enam aru kuhu minema peab? Keegi oli märgistusega trikitanud, aga läksin ausa molliga otse mis oligi õige tee. Üks sell kes samas kohas eksles suutis vist rukkisse panna. Finishis sain aru miks ma täna ilmtingimata pidin säärised peale panema. Kukkudes leevendasid need veidikenegi sääri kuhu ilusad rallitriibud sain.
Lõpetuseks. Vaatamata sellele, et tegin selle sõidu endale raskeks oli rada väga äge koos kõige sinnajuurde kuuluvaga. Kõik kiidusõnad on see rada igati ära teeninud. Jään ootama järgmist Põleva Kivi etappi.
Auto juures asjatades oli soov kiirelt jalga lasta, aga Ennoki kõne muutis mu meelt. Kuule siin antakse söögiks LIHA! Vohooo see on uus tase liha, tatar ja värske salat! Alutaguse Rattaklubile tänud kvaliteetse laupäeva eest.
1.Dmitri Karums
…
46. Tarmo Ennok
…
54. Lasse Nõlvik
…
57. Taikki Tillemann
…
80. Janek Leer
…
85. Kaido Kriisa
…
93. Bruno Tamm
…
104. Raino Einroos
…
112. Mihkel Laine
…
125. Raul Talumaa
…
175. Alvar Suisalu
…
231. Ahto Kruusmann
…
251. Anti Kauk
…
DNF. Janek Maidla