HEEC 9. Kalevipoja Rattamaraton

Hawaii Express Estonian Cupi 2016 aasta finaaletapp peeti Jõgevamaal Kuremaa kruusateedel. 9.Kalevipoja Rattamaratoni rada oli teinud läbi uuenduskuuri ning stardis olid ka mitmed ässad. Meie klubist oli väljas suurem osa löögirusikast ning plaanis oli kindlustada võistkondlik 6.koht. Kuidas meil läks, loe juba edasi meeste muljetest.

Tarmo:

Päev ennem Kalevipoja maratoni oskasin kuskilt külma saada ning laup hommikul ärkasin kurguvalu ja nõmeda nohuga. Mingit maratoni sõitmise tuju küll ei olnud, aga kuna meie esimese tiimi read olid juba eelnevalt hõredaks jäänud, valasin kurku taruvaigu ja saialille segu (jube rõvedus). Peale veel miskid neo-angin tableti ja kimasin Kuremaale. Ennem starti tegin 20 min sooja, nii kui raskemalt hingama hakkasin, hakkas kurk rämedalt valutama. Arvasin et niimoodi ma küll sõita ei saa, õnneks meenus, et kotis on mõned valuvaigistid, neelasin ühe selle sisse ning starti.

tarmo_kalevipoeg16

Stardist lasin vaikselt minema, üritasin ainult silmsidet Kriisaga mitte kaotada. Vahepealsete metsadeedega sai ka väikese vahega eest ära sõidetud, kuid kruusal kus oli pidevalt kas vastutuul või küljekas, vajus suur grupp jälle kokku tagasi. Vahepeal käis ees tuult murdmas Taikki, vot see oli piin. Teist korda sellel aastal tundsin, et ees 34 hammakast jääb väheseks. Väga vähe jäi puudu, et oleksin maha jäänud, õnneks vajas ka Taikki puhkust (hull loom ikka).

tarmo2_kalevipoeg16

Pärast teist TP-d ühe kruusaka lõpus soovitas Taikki käskival kõneviisil grupi ette minna, kuna kohe peaks metsa keerama, seda ma ka tegin. Uuesti kruusale jõudes olime ühe Sportlove tiime mehega pundil eest ära saanud. Vajutasin aga juurde, tunne oli hea, kiired alustajad vajusid ka ükshaaval meile seljataha. Mingite rõvedate rööbastega mudatee peal suutsin kõigepealt niisama ikalduda ja veidi hiljem ka külili visata.

Järgnevad km-d möödusid enamvähem ühesuguselt, küll vedas Pedari, siis jälle mina, mõned korrad käsi keegi veel ees, aga siis vajus tempo nii alla, et Pedari M50 esimene koht sattus juba ohtu ja ta vajutas uuesti juurde. Niimoodi jõudsime Laiuse tõusuni, kus hakks paistma Lasse selg ja ca 5 km ennem lõppu sain ta ka kätte. Sellega võis minu päeva juba kordaläinuks lugeda. Liikusime kuni lõpuni 5-6 mehelise pundina, viimasel kruusalõigul vajutati juurde, minul oli kahjuks selleks hetkeks padrunid otsas, tagant ka keegi ei ohustanud ning veeresin rahulikult 65. lõpuni.

tarmo3_kalevipoeg16

Lõpetuseks tahaks öelda, et ei nõustu Rein Taaramäe arvamusega raja suhtes, kogu sarja eelnevate etappidega võrreldes oli see rada kohtav, kas kihutad mööda kruusa või tassid ratast põlvini mudas/rabas. Kõik sektorid, mis eelnevatel aastatel selle raja põnevaks tegid oli välja jäetud, igatahes on Kalevipoega korralikult kastreeritud. Eelnev on ainult minu arvamus ja ei pretendeeri absoluutsele tõele.

Mihkel:

Kuna eelmine sõit muutis ajutiselt mu 29” FSi kasutuskõlbmatuks, siis oli aeg kurjaks ajada vana trenni Cube. 27,5 tolli ja pooljäik ratas. Õnneks oli tiimide arvestus suhteliselt kindel ja seega läksin üsna pingevabalt sõitma. Hoolimata kindlast seisust, siis lõpetama pidi kindlasti, sest Kull ja Ziil tegelesid sel päeval muude asjadega.

Peale starti oli tavapärane rõve kannatamine ning Lasse otsustas mõne kiirema grupi valida ja läks. Mingi aja möödudes olime grupis koos Taikki, Tarmo ja Kaidoga. Lisaks veel Ehrberg, Veri, Parv ja muud pedaalitallajad.

mihkel_kalevipoeg16

Põhimõtteliselt sai sõita küll, aga jalad olid ikka kanged. Sõita ei saanud siis, kui kett maha tuli. Nüüd meenus, miks ma selle ratta üldse hülgasin ja uue velo ostsin. Kuna ma olin oma tiimi 4. sel hetkel, siis spordidirektor Kaido turvas mind ja aitas mind gruppi tagasi. Suured tänud!

Igausugused põhjatud mülkad ja pehmed põllud võtsid jalgadest päris viimase välja ja jäime Kaidoga maha. Vahepeal oli selgeks saanud, et rada oli minu jaoks suur pettumus ja ei kiida neid rajamuutuseid heaks.

mihkel2_kalevipoeg16

Lõpuosas sõitsime koos Kaido, Raagi ja Andre Pukiga, nägime ka Savisikku. Laiuse tõusust sain isegi üles oma 36-36 ülekandega ja lõpuosas oli päeva parim minek isegi. Viimasel kilomeetril tuli tagant punt eesotsas Sõptshenkoga. Vahetasime paar viisakust ja tervitust ning läksime finiši suunas.

Nii palju jõudu ja motti leidsin, et Dimaga lõppu teha. Sain näpilt pähe, aga sellega viisin oma pulsi rekordi 188bpmi peale. Protokollis koht 82, paraku on sellised kohad tavaks saanud viimastel kuudel. Ratta taha väga ei poe, pigem on enda jalgades asi. Max kiirus oli 62,3km/h.

mihkel3_kalevipoeg16

Kas trennide paradigma on paigast ära või töö juures liiga palju kõndimist, ei oska öelda. Värskust pole ammu enam jalgades tundnud. Teistel meestel ei olnud ka parim päev ning TOP50 jäi kõigile kättesaamatuks. Õnneks kindlustasime meeskondliku 6.koha, mis on vägev saavutus.

Kaido:

Etteruttavalt võin öelda, et selleaastase maratoni märksõnadeks minujaoks olid: kummipael, eraldistart ning „nii lähedal ja samas nii kaugel“.

Stardist sain hästi minema ja hoidsin alguses Grisha tuulde. Kruusale jõudes oli meie ees vahe tekkinud, aga sellest polnud midagi, sest pikk sõit ootas ees. Meie grupis olid veel Tarmo, Taikki, Aimar Pedari jpt. Mingil hetkel saime kätte Mihkli ja nii oli CCRM meestest päris tummine osa grupist. Tarmol jõudu oli ja tema püsis pundi peas, kui meie Mihkliga olime jäänud grupi lõppu ja metsa keerates jäime Aivar Veri taha kinni – see pole just parim viis kitsaste metsalõikude läbimiseks, sest Veri ees kipub alati vahe tekkima.

kaido_kalevipoeg16

Mihkel seal vist üritas mööduda ka, aga järgnenud sopaaugus jooksis Veri tal lihtsalt eest ära. Järjekordset, poolde säärde ulatunud, sopaauku läbides ja eestpoolt kostvat kirumist kuuldes jõudsime metsateele, kus Mihkli rattal keti maha viskas. Jäin teda ootama, et koos eesolevat nelikut püüdma hakata. Üritus tundus paljulubav niikaua, kuni Taikki otsustas vedama minna ja kõik oma watid maasse vajutas – grupp hakkas kaugenema ja meie Mihkliga kirusime klubikaaslast. Õnneks on Taikki nii tugev, et sõitis neil natukese aja pärast eest ära ja meil tekkis jälle väike lootusekiir.

Kuna Mihklil polnud ka kõige parem päev, siis pidin ise ees vedurit mängima ja käeulatuses olevat kolmikut Martin Parv, Alar Kupp ja Liisa Ehrberg püüdma. Viimaks see õnnestus ja sain Miku gruppi tagasi veetud. Ise jäin pundi lõppu kummipaela otsa rippuma kuni ühe järjekordse märja ja imeva põllulõiguni, kus kerged ja tugevad mul lihtsalt eest ära sõitsid. Mihklil polnud ka pikka pidu, sest varsti oli olukord, kus Miku oli maha jäänud ja sõitis üksi. Mina temast ca 200m maas, ka üksi tuult murdmas.

kaido2_kalevipoeg16

Vahepeal tulid tagant Madis Sildvee ja Kaidar Hussar, kes minust nagu postist mööda sõitsid. Lõpuks tuli tagant päästev nelik: Alar Sala, Andre Pukk, Kaupo Raag ja Harri Sügis – nendele sain saba peale. Koos püüdsime kinni väsimust mittetunnistava (väsimus läheb üle) Mihkli, kes ühines meiega. Ja siis veel Kristjan Savisikk, kes oli eestpoolt punti vajunud ja nüüd uuele elule ärkas.

Enne Laiusele jõudmist on üks vastik lahtise pinnasega tuultele avatud tõus ja just seal tulid mulle külla krambipoisid. Savisikk oli punti vedamas ja keeras natuke peale ka, sest minema ta sai. Mina jäin (jälle!) üksi maha, aga õnneks suutsin kuidagi veel püütava vahe grupi lõpus rippuva Mihkliga säilitada ja Laiuse tõusu all peaaegu tagarattasse talle jõudsin. Sel tõusul oli jalg muidugi täiesti kangis ja kartsin jalastumist, aga suutsin kulmude peal kuidagi ära kerida – vahe Mikuga jälle kärises.

Laiuse laskumise järgsel asfaldil oli kolmik Kaupo, Andre Pukk ja Mihkel jälle koos ja hakkasid usinasti koostööd tegema, mina üksi jälitamas. Vaatan, et Mihkel veab punti ja sikutab kõvasti – krt , jälle oma mees karistab. Punnisin edasi ega andnud alla, sest vahe polnud suur ja lõpuks saingi nad kätte. Olin jälle kummipeala otsas!

Aga see polnud veel pääsemine, sest ca 1km enne lõppu sai juba pikemat aega jälitav „hundikari“ meid kätte, kelle eesotsas oli Dmitri Sõptshenko. Lisaks veel Armin Pilv ja Marek Pani. Viimasel kruusatõusul pandi täiega, sest kõik tahtsid mõisapargis olevale laskumisele võimalikult heal possal pääseda ja märkasin, et Mihkel surus seal kõvasti. Kui asfaldi lõputõus hakkas, siis panid härjad, püsti peal, kõik minema. Mina jäin Marek Pani tagarattasse oma krampis jalgadega kerima ja pärast kurvi sundisin ennast sadulast püsti ning sain konkurendist napilt mööda – väike võit seegi. Kokkuvõtteks – rada polnud minu lemmik, aga vähemalt ilmaga vedas. Ei kujuta ettegi, mis oleks vihma ja märjaga sel rajal toimunud.

Ahto:

Kaks kuud võistluspausi. Hoidsin Kiilis puruks kukutud nimmenäppu. Sõidu aja andis korralikult paindumatu näpp viimasel 10km endast veidi märku, aga pidurdada sai ja muu polegi oluline.

Jõgevamaale sõites sai Rainoga autos erinevate põnevate teemadega mandrossi hajutada. Kõikide asjaolude kooslusena oli stardikoridoris pulss 20 lööki kõrgem kui tavaliselt. Bruno manitses, et ära ohi “PANNA ON VAJA”!

Start! Võistlusjanusena rsk paningi. Pmst kohe kui suusaradadele jõudsime läks raskeks. Bruno lendas eest minema. Kui Alvari kätt seljal tundsin, siis see patsutus ütles rohkem kui 1000 sõna. Kõik selle hooaja tembud saavad nüüd mõnusa karistuse. Hüüdsin, et jajaaa sain aru… Suusaradadelt väljudes oli veidi raputavam koht kus viskas keti maha. Läksid Sussa, Kauk ja kõik meie sektori vurrid.

ahto4_kalevipoeg16

Olin nagu lõbumaja uks mida paugatati mõnuga igatpidi. Selgus, et see võistuls saab olema ainult iseendaga kuna teistele must vastast ei olnud. Tagant laekusid Clubbersi Ailar Kiristaja vedasmisel Talukas ja kohe ka Kaschan. Jäin üksi uut TRMi kloonrada “nautima”.

ahto2_kalevipoeg16

Ühte asja ma selle raja juures lõpuni läbi ei hammustanudki. Miks on vaja kiiret rada rikkuda mülgastega mis on läbimatud? Mõistan kui mitmed päevad enne on vihma kallanud, aga seda ju ei olnud. Kas tõesti seal raadiuses ei leia lustlike singelid mis kruusahoogu maha võtab? Keegi ei naudi seda mudas sumpamist! 2010 võtsime Laiuse mäge kolm korda. Laupäeval tegime seda ÜKS kord. Pigem sõidan seda mäge kasvõi viis korda kui nendes mülgastes ratast tassin.

Muidu oli orgunn ju hea. Lõpus live bänd mängis ja nii maitsvat tummist suppi pole kaua saanud.

ahto_kalevipoeg16

Lõpetuseks. Kahju, et EC viimasel etapil tegin oma viimase kahe aasta kehveima sõidu. Hea, et hooaeg pole veel täitsa läbi ja ehk õnnestub mõnda protokolli veidi rõõmsam noot juurde kirjutada.

Tänud Rainole küüdi eest 🙂

TULEMUSED:

1.Peeter Pruus

…

64. Lasse Nõlvik

65. Tarmo Ennok

…

67. Taikki Tillemann

…

82. Mihkel Laine

…

86. Kaido Kriisa