CC Rota Mobilis

Meie klubil on traditsiooniks käia korra aastas ühiselt lähinaabruses, et võtta ette mõni huvitavam ja veidi rohkem väljakutset pakkuvam võistlus. Selle aasta projektiks oli Himos Epic. Nagu nimi ütleb, on oodata eepilist puristamist kesksoome kivisel/mägisel maastikul.

Mis see siis täpsemalt on? Enduro stiilis kiirukatsete ja ülesõitudega kahe-päevane maastikuratta võistlus. Leidsime selle suht juhuslikult tänu internetile ja korraldajate poolt onu Zuckerbergile makstud reklaamirahadele. Sellel aastal pea 70% osavõtjaid juurde meelitanud ürituse (nimekrijas ~400 sõitjat) start anti 16.08. (ehk reede) õhtul kell 18.

Starditakse 5-6 liikmelistes gruppides, minutiliste intervallidega. Startida sai individuaalklassis, paaridena või tiimidena. Võimalik sõita ka ainult pool sõitu, ehk ainult laupäeval. Kiiruskatsete pikkused on 1,5 – 12 km, osad väga tehnilised ja nõudlikud, mõned jälle lihtsamad. Ülesõidud paarist kuni ligi 8-9 km (ja need ei ole ka kohati profiililt liiga kerged).

Reede oli jaotatud kaheks. Pool sõideti valges, peale hoolduspausi aga juba hämaras ja pimedas. Tuled peale! Pimedas sõidetavate kiiruskatsete tehnilisuses allahidlust ei tehtud, pigem vastupidi. Eelnenud vihmad ja kõrge õhuniiskus ei teinud sõitu just lihtsamaks.

Teise päeva start kell 11 ja sama moodi poolitas päeva hoolduspaus koos söögi, joogiga. Kokku sai kahe päeva jooksul ratta seljas läbitud 100 km ja üle 6 ja poole tunni. Kõik see kokku maksis inimese kohta…..40 EUR.

Järgnevad mõned mõttevälgatused ja meenutused

Tarmo:

Himos Epic on minu jaoks üks raskemaid võistlusi mida olen sõitnud. Kõik 14 katset olid tehniliselt keerulised ja vajasid kuhjaga oskusi, et püsti jääda. Kahjuks iga kord see ei õnnestunud ja paar maokat sai ikkagi tehtud ning olid ka mõningad kohad mida ei suutnud sõites läbida. Sellest on ka üks eredamaid mälestusi kus Andre võttis ratta õlale ja lihtsalt jooksis eest ära 🙂 samal ajal kui mina üritasin sõita.  Veel tooks esile eelviimase etapi mis ainukene selline mõnusa rütmiga rada mida nautisime täiega, kahjuks oli see liiga lühike. Pärast viimast 10km etappi ööbimisse jõudes saabus ka sepikoda. Istusin laua ääres, värisesin ja mugisin võileiba, hea et see kõik läbi oli. Järgmine aasta veel tagasi vist minna ei tahaks.

 

Raino:

Suvi käes ja klubi jälle Soomes suusamäel. Selline ‘sirtsutamise’ formaat just eriti vaimustustust ei tekitanud, aga sõidusoov oli ikkagi. Esimese päeva downhillid said kõik kriimudeta tehtud, aga pea ainukesel laugel võistlussirgel saabus nippel … 200 m stardist sukeldusin pehmesse samblasse, õnneks polnud ühtki kivi ootel. Toibumine ja kähku püsti, joogipudeli kadumise avastasin alles poole kilomeetri pärast, üles otsisin järgmisel hommikul. Teine päev sobis juba palju paremini + kogunes ka tõusumeetreid.

Kui korraldaja teeks lisaformaadi – samad 2 päeva, aga arvesse läheb järjest kogu raja läbimine, siis tuleks tagasi

 

Raiko:

Minu kõige meeldejäävam hetk oli kindlasti see, kuidas ma viimasel 11km etapil sellise rõveda kangi sain, et ainult põrkasin iga juurika otsas nii, et kann ja käed juba valusaks jäid ja iga 500m tagant garmini pealt meetreid finishini lugesin.

 

Kaido:

1.päev: Koos Tarmoga tehtud Poola treeninglaager (Sudety MTB Challenge) mõjus mulle hästi ja seda oli Himose esimesel õhtul näha, sest suutsin sõita Andre ja Tarmoga võrdselt või kohati isegi natuke kiiremini – seda pole minuga viimase kümne aasta jooksul juhtunud. Kuidagi hästi sobis mulle sel tehnilisel rajal lühikeste kiiruskatsete sõitmine. Teine uudne asi minu jaoks oli tuledega pimedas sõitmine. Pole ma Eestis kunagi ühelgi nightridel osalenud ja nüüd pidin Soomes sõitma pimedas ja võistlema ka veel! Sain sellel nõudlikul rajal hakkama, kuna valgustus oli vägev – aitäh HS-Lights Trailhunter!

2.päev Asjad loksusid paika ja sellist lennukit enam teiseks päevaks ei jätkunud, aga suutsin omad ära teha – tulime koos Tarmoga tervetena lõpuni ja tasuks poodiumikoht! Eriti meeldis eelviimane katse (1,4km), mis oli lühike, kiire ja mõnusate kurvidega, kus sai korralikult kallutada. Viimane katse jäi tõenäoliselt kõigile meelde, sest oli kõige pikem( u 12km) ja kuni lõpuni keskendumist vajav. Minu Soomes sõidetud võistlustest on tegemist kõige tehnilisema rajaga ja siinkohal võib öelda, et meil vedas, et ilm kuiv oli, sest märjaga/vihmaga on see rada hoopis teise näoga. Soovitus: kes tunneb, et Kolmapäevakud ei paku enam piisavat väljakutset, siis see võistlus võiks hästi sobida ja lisaks pole Tallinnast väga kaugel ka.

 

Alvar:

On laupäev ja võistlus läbi. Imre korraldaja poolt pakutud buffet lauas. Suures lähkris on pruunikas läbipaistmatu vedelik. Imre kallab endale klaasikese ja uurib siis, mis jook see selline on. Vastuseks tuli “Kotikalja”. Kerge ebalusega lükkab mees klaasi Alvaro suunas ja ütleb, et ta õlut ei joo. Lõuatäis naeru, kerge soome keele kiirkursus ja mees sai ikka oma klaasi kalja ära juua.

Auhinnatseremoonia oli kiipide mahalugemise tõttu planeeritud alles laupäeva kella 7ks õhtul. Kuna poolmaratoni sõitjad alustasid oma 50km teekonda juba kell 9:00, siis kurb tõsiasi oli see, et pjedestaalile õhtul tõusis nende hulgast vaid paar üksikut. Enamus vanuse- ja rattaklasside osas laiutas poolmaratoni pjedestaalil täielik tühjus!

Andre:

Esimene päev oli nagu rattaga sõitma õppimine, treki pingutus veel boonusena jalgades. Õhtul selgus karm tõde, et olen Mastersi klassis…. Jep  sa teadsid seda juba – NELJAS. 1 min ja 20 sekki kolmandast. Krt ma tegin endale järgmiseks päevaks õlle kõrval korraliku plaani – teisel päeval pööran selle seisu vahelduseks enda kasuks. Korra tekitas kahtlusi laupäeva neljas eritäin vaadiva “rattakandmise” etappi – tekkis küsimus, et kas nüüd läks taas kerran kaikki päin persettä? Et kas nüüd see nelos mesta on taas kerran häkissä? Aga krt puristasin ikka selle teisi päeva poole sellise duhhiga, et oleks juba napilt teisi koha napsanud, mis jäi 23 seki kaugusele. Rajad – ägedad. Formaat- mulle meeldis. Value for money üritus. Soovitan.

 

Raul:

Reedel- ei olnud nagu positiivne emotsioon, suured kivid. juurikad, pimedas ei leidnud ka romantilist elementi, lisaks lambist suvalisest positsioonist nippel.

Laupäev- juba täitsa tip-top rajad, vahepeal küll nilbe kivi pealt kivi peale kuhugi ülesse jalutamine, aga vastutasuks peale seda lõpupoole rajad, kus ka eesti mees sai rattaga sõita, mitte võimelda.

 

Anti:

Seekordne klubi valik Himosele osutus ralli tüüpi ehk 15 kiiruskatsega kokku ligi 100 km ning 9 tundi rattaga kividel ja kändudel,  2 päevasele ponnistusele- minu jaoks uus ja esmakordne kogemus. Varasematest Soome kogemustest Tahkos (2x), Syötes, Lahtis ja Imatras polnud liiga palju abi. Mina nautsin ühte ehk 14. kiiruskatset 15-st, ülejäänul vandusin ja  vegeteerisin, vastavalt vormile matkatempos. Tihti tuli ratast kaasa vedada. 

Viimasele etapile minnes oli juba iga 10 meetrine lõik meeletu pingutus ja naudingust oli olukord üsna kaugel. Agoonia lõpetas üks kibedapoolne alkovaba käsitööõlle korraldajatelelt, mis läks nagu vesi kerisele.

Kiita tuleb rajatähistust ja üldse sujuvat orgunni korraldajatelt, ilm oli peaaegu ideaalne, tehnika pidas vastu ja eelkõige meie superklubi  osaluse korraldust- sissetöötatud wärk toimis heasti:)

 

Janek:

“Himose kivirahe” – Sõitsime Lassega paari – moto “Sõida ja naudi!”, mis enamasti ka õnnestus. Vedasime kordamööda, just sellisel maastikul, kus kellelgi sõit paremini välja tuli.

Himose mäe laskumisele jõudes, oli mu eesolev soomlane ilmselgelt aeglasem ning võtsin kõrvaljälge, et mööda lipsata. Lasin aga pidurid lahti ja hüppasin nagu kitseke kivilt kivile, rattad vaevu maad puutumas. 

Lasse nägi, et ajan tee puhtaks ning hüppas ka mulle järele, kuid hiljem tõdes, et temal kodus laps ning päris nii hullu panna ei saanud 😀 Palju elati kaasa, kisati ja kriisati, kive lendas robinal aga ühes tükis ma sealt ikka alla sain! Oli paganama hea hoog, huvitav rada ning teistsugune võistlus. Kokkuvõttes jäi mind Lassest eristama vaid 6 seki. Max pulss 197. Max speed 50

 

Ahto:

Eeldamine on kõikide perse lendamiste ema! Soomes on ennegi ratta seljas võisteldud ning eeldasin, et ju tuleb sama nagu Tahko (kergema poolsem) või noh võibolla Syöte (raskema poolsem). Ainus erinevus, siis see, et kõik toimub kiiruskatsetel. Kui öeldakse Himos, siis esimesena meenub talv ja suusamägi. Tundub, et ei midagi erilist. Esimese võistluspäeva keskel krt teab mitmendal kiiruskatsel Taluka sabas kivide vahel ukerdades sai selgeks, et sellist tüüpi rada pole ma enne kogenud. Järgmine hetk käis raks ja Talukas näitas kuidas rattaga saltosid tehakse. 10p süsteemis annaks lausa 7,5p. Oleks ta selle lennu ajal Bäkstriit Boisi mõnd laulu laulnud oleks andnud 10p. Selle viguriga sai ta oma rattaraamist ka jagu. Hakkas vaikselt meeleolu tekkima.

Edasi kulgesime enam-vähem tandemina. Bisnesplan oli järgmine. Kui ees olid kivid ja juurikad läksin mina ees ja kui oli siledam littimise koht inisesin mina vaevu taga (kohati ikka vajusin täitsa ära). Esimese päeva viimane seitsmes kiiruskatse oli nagu mustvalge dokfilm. Kitsad singlid, juurikad, kivid ja kõik see kottpimedas. Õnneks olid tuled lenksul ja see oli krdi ÄGE!

Teisele päevale vastu minnes oskasime juba aimata, et mis ees ootab, aga võta näpust. Päeva keskel visati meid sellisele katsele kus pmst 1/5 rajast liikusime rattad seljas. Mott hakkas kaduma ja korraldajale oli juba plaan aeruga munadesse anda. Õnneks tappis teise e.viimase päeva viimane 10km katse (tglt oli u.12km) nii keha kui ka vaimu ja mõtteks see jäigi.

Kui tavaliselt on meie nn lõpupeod sellised millest räägitakse lugusid isegi Guinessi rekordite raamatus, siis seekord olid õhtud väga tasased. See peaks ütlema kõik selle Himos Epic MTB kohta. Lähen nüüd lapin nii ennast kui ka ratast edasi.

1. Tervitan Rainot ja tema vaprat Passatit ning Sussat kes viimasel katsel mind rebaste käest päästis. Rota ruuulz – piiiss ✌️

Mis meil siis nädalavahetusest näpuvahele peale emotsiooni, higi ja vere jäi?

 

Raiko/Imre paaridest esimene koht.

Tarmo/Kaido paaridest teine koht.

 

Brunn  Fatbike/Läskipyörä teine koht.

 

Andre Masters kolmas koht

 

Tulemused: https://drive.google.com/drive/folders/1hhOOIP67sHFGDqKMrzLubDpM7jygCYPz