CC Rota Mobilis

Kui meie Lõunalaager välja jätta, siis oli Jõelähtme Maraton klubi selle aasta avavõistlus. Raskekahurväelasi oli trassil kolm, lisaks oli metsas kohatud ka Asset. Karu õnneks või kahjuks keegi meist ei näinud.

Otsa tegi lahti kergekahurvägi, kui just 10 aastaseks saanud Grete-Liis tegi kuni 14.a tüdrukute konkurentsis vanematele tuule alla ja võttis väärtusliku 3. koha. Hea töö!

Karikad, burgerid, kommid, möllud – kõike mida hind ihkab

Andre treeninglaager:
Kuna kalender pajatab, et käsil on alles aprillikuu, siis ei ole just normaalne end Põhja-Eesti parimatel radadel kooma keevitada. Sellest tulenevalt oli plaanis teha selline tugevam (loe: väga tugev) treening. Esimesed 30 km hoidsin ennast jõuga tagasi ja stardist minnes vaatasin, allasurutud egot trotsides, kõikide konkurentide vahvat minekut. Vajusin suht mahlakasse seltskonda, kus oli ikka igasugust kaadrit. Kaader aga ei tahtnud väga kiiresti sõita ja hakkasin vaikselt pulsiga ~150 l/min üldpingereas ette poole liikuma.

Mingi hetk paistis ees tandem Alvaro – Riho Ever. Kui ma neile järgi jõudsin, väsis Riho jubedalt ära. Järgmised ~20 km möödusid Alvaro ja Talukaga tuhisedes.  Siis väsis ära Sussa, kes kurtis vaatamata +17 kraadisele soojale külmavärinate üle. Korra peale ühte mõnusamat laskumist lajatas mees mulle veel järgi, aga peale seda oli vaikus. Siis sekkus tagant ootamatult ekipaaž  29-tolliseid võitlejaid Aivar Lipp – Talukas . Sai siis nendega mingi aeg koos singleid mõõdetud, rästikuga võideldud ja loodust nauditud. Kõigepealt väsis Talukas, veidi hiljem murdus Lipp.

Sealt edasi (umbes 25 km lõpuni) proovisin veidi kõvemini vajutada. Möödusin Tiimo Tõnissonist ja Kaido Kampusest.  Jägala jõge ületades paistis ees Sulev Lipu selg koos eelmisel päeval maanteetrennis Lasse jooksudelt maha niitnud Kristo Sepaga. Nendega sai ka lõpuni tuldud. Sepp tegi vahetult enne lõppu asfaldisinglil küll mingeid imelikke ratta ABC alla mitte kuuluvaid manöövreid, aga päris segaseid manöövreid hakkasin tegema hoopis mina. Arvasin, et hops üle Jõelähtme silla ja finiš. Sellest tulenevalt lajatasin Seppast ja Lipust mööda ja olin valmis juba käsi taeva poole tõstma, kuid siis signaliseeris Alvaro naine Kaidi, et tuleb hoopis 90 kraadi vasakule mudasele maastikule sukelduda. Hoog oli hea ja kurvi läbimine oli mõneski mõttes põnev. Järgnevas mudaaugus näitas Sulev, miks on just tema Liivimaa parim ratsutaja. Kui mina pool krampis jalgadega ennast mudaauku kinni sõitsin, tuhises härra oma 29-tollisega sealt otse läbi ja asi oli otsustatud.

Sellise irvega veereb Andre finishis ringis – kohatu peale
nelja tundi mägede ja metsade vahel

Kokkuvõttes korralik ettevõtmine. Selg jäi tänu vedruvankrile terveks, tehnika pidas vastu, veekindlate talvepapude kasuks otsustamine oli väga õige otsus – jalalabad olid kuivad. Tänud Jõelähtme Singlile toreda ürituse eest!

Alvaro seiklused:
Uskuge või mitte, aga enne tänavust aastat polnud ma kordagi sõitnud Jõelähtme Maratoni. Suuresti on selle põhjuseks olnud maratoniraja pikkus, mis hooaja alguseks pole just kontimööda tundunud. Lisaks olen ka külma- ja mudafoob ning kevadised soparallid jätan tavaliselt teistele.

Õhkkond maratoni stardis oli nagu Haanja100-l, kus kõik suutsid ennast õigele positsioonile seada ja avakilomeetrid möödusid ilma tõmblemiseta. Esimeste poriste heinamaadega tõmmati kaelad pikaks ja algas gruppidesse lagunemine. Vaikselt piilusin konkurente lootuses, et keegi läheb Estoniancupi sõitma ja lõpu poole, kuvalda taskus, rajal ette jääb. Peale sirgete hirmu Riho Everi kahjuks ühtegi sellist ei silmanud…..

Tipp ja Täpp Tallinna Prügilat väisamas

Õigeks sõiduks läks kolmandal tunnil pärast teist teeninduspunkti, kui kokku sai paras punt Andre – Talukas – Tammsoo – Kand ja mõned veel. Üks teenekam ja härram, kui teine. Panin metsa vahel natuke gaasi juurde ja õige varsti olid sabas vaid omad ning üks Jõelähtme poiss. Möödusid Kopraonu jms hullud singlid, mis sajatama panid. Õige maiuspala aga saabus kriips enne toitlustuspunkti kuskil asulas. Kaks matkajat turnisid järjekordse kolme hüüumärgiga sildi juures. Hoidsin meeles Haanja rajameistrite käekirja – kõik rajaelemendid alla kuue hüüumärgi ei nõua erilist tähelepanu. Andsin julgelt minna üle järsaku serva ja hopsti – ees oli tõeline shedööver! Oli küll suhteliselt lühike, aga sellist laskumist ei meenu hetkel mujalt, kui ehk Poola radadelt. Viis pihku rajameistrile sellise leidmise eest!

Parandan Andre jutuvada niipalju, et mitte mina ei väsinud seal sektoris ära, vaid ta naturaalselt keeras segukruvi lahti. Keeras ja läks ja tagasi ei vaadanud. Viimased 25km olid suhteliselt nutused seetõttu, et viimane konkurent, Crafti termopesu testija ja sajataja Peeter Kand suutis vehkat teha. Ainukesteks kaaslasteks jäid aupaklikult põõsastesse hüppavad ning täiesti loodis põldudel jalutavad matkasõitjad. Vabandusi laekus ette ja taha, kui ma neid sadulasse tagasi utsitasin. Kuvalda olid raja pealt üles leidnud nii Talukas kui Costa Bicicleta esinumber Piilma. Tempo oli mõlemal nii nutune, et oli paras tegemine finishisse laekumisega.

Tehtud esimene Jõelähtme

Meenutus ka kolmandast raskekahurväelasest Talukast

Tulemused:
RK Singel kodulehel

Fotomaterjal:
RK Singel kodulehel
Ahto Reinman