CC Rota Mobilis

Hooaeg hakkab vaikselt lõpusirgele tiksuma ja võistlustel hakkavad esile kerkima mehed, kes Estoniancupi esisaja hõngu vaid põgusalt nuusutanud on. Tavaliselt hooaja lõpetava, kuid seekord augustisse pressitud Jõulumäe etapil olid kõik pilgud suunatud oma kolmandat noorust läbi elavale kondisele Kuldar Reiljanile, kes oli valmis Pärnumaa metsades orkaani üles keerutama. Samuti tuli ettevaatlik olla Lasse Nõlvikuga, kes suures hirmus Rainile jälle alla jääda oli endale 5 Turbosnacki sisse valanud ning vahustas rajal mitme mehe eest.

Lasse ei julgenud kogu võistluse ajal taha vaadata…

Kõige suurema au osaliseks sai meie klubist  seekord Kaido, kes otse ETV spordiuudiste uksest sisse kihutas. Finishis asja analüüsinud kommentaatori lihtsameelsus tuli üllatusena, kui mees hakkas rääkima mingist dzentelmenlikkusest jms. Saage ometi aru, rajal käib verine võitlus iga punkti eest ja Kaido võttis selle, mis talle kuulus ehk ühe koha eespool Grete Treierist.

Muuvistaar õu muuvistaar…..

Lisaks kõigele üritas oma elu esisaja debüüti teha Bruno. Saanud suurt innustust oma mentorilt ja sparringupartnerilt Rein Pillilt, oli mees tahtmist täis kui atleetvõimleja steroide. Kuidas tal läks? Kohe saame teada….

Bruno:
Kõik sai alguse sellest, kui VeloClubbersi-Kuldar ise kutsus mind soojendussõidule! Sealt ammutasin vajalikud tarkuseterad ja võisin julgelt rajale minna. Stardigrupp 200…250 polnud paljulubav. Eesmärk oli Kuldar (nr 177) kinni püüda ja talle sappa istuda. Juba ette öeldes, see ei õnnestunud – seekord!
 

Inimmassis läbipääsutunnelit otsimas

Stardirüsinas olin koos Antiga, kes oli vägagi aktiivne minuga koos ettepoole trügimises. Paraku seekord oli minu sees pulbitsemas suuremat sorti LOOM. Liivased ja vähegi mudasemad kohad otsustasin kiirelt enda kasuks kallutada rammides sealt läbi suure rauaga ja nagu muistne Kiili vanasõna ütleb „mehed  kukkusid nagu küpsed ploomid“!

Perutav hobune Bruno sees tahab meest külili kallutada

Esimese ringi lõpupoole sõitsin koos Kanna-Petsiga, kes oli väga hea vedur. Mingi hetk tundus, et tema tempo jääb seekord mulle lahjaks. Leidsin omale uued vedurid Hallik Marguse ja Vilums Guntise näol. Nende taga rippudes saime kätte nii kaasklubilised Raino, Rauli kui ka Raini. Hakkasid juba tekkima mõtted, et täna on minu päev ja Rain toetas seda mõtet süstides minusse positiivset emotsiooni. Ütles, et „hüppa sappa, püüame Billi kinni“! Paraku on ka minu võimetel piirid ja seekord jäi minu laeks maagiline number 100 – pole paha! Natuke jäi kripeldama, et enne lõppu pidin Kanna-Petsile ikka alla vanduma!

Hõbeniit suunurgast tilkumas. Tahhomeeter on ilmselt
tumepunases käinud.

Suured tänud Rainile toetuse eest ja Hobispordile uue raami eest!

Kaido:
Kunagi ammu, kui sealkandis võistlust korraldama hakati, siis mulle Jõulumäe rada ei meeldinud – ju ma olin siis ise nõrk. Mida aeg edasi, seda rohkem see rada mulle meeldima hakkab! Aga rada on endiselt raske, valu tuleb kõvasti kannatada ja keskmine pulss oli mul 180 löögi lähedal.

Uuno Raadio ja AT Spordi vahel kotletina sõitmas

Alguses pandi loomulikult tuhatnelja minema – seekord valisin sihtmärgiks Pilli Reinu, kes viimasel ajal head minekut on näidanud. Paar valesti valitud trajektoori liivastes kohtades ja leidsin ennast Veiko Viira ja vanameister Kuldari selja tagant. Esimese ringi lõppedes olime endiselt koos, aga kuna natuke kaugemal ees paistis ka clubbersi Kaupo, siis teadsin, et väga kehval possal polegi.

Staadionilt läbi sõites tegin tõsise spurdi ja jõudsin kerge vaevaga tõusust ülesse ja eesolevale grupile järgi. Seal oli ka Rain ja kihutuskõne lõppedes sain teada, et Rainil pole hetkel kõige teravam minek. Ponnistasin siis edasi ja sattusin sõitma koos Marko “maikamees” Siguse ja veel 5-6 tegelasega. Umbes 15 km enne lõppu mõtlesin endamisi, et sai Gretest (sini-must-valge meistrisärk seljas) alguses mööda sõidetud, aga hiljem pole näha olnud… ja paar minutit hiljem tuiskab Grete meist mööda. Tempomuutus oli sedavõrd tõsine, et mina ja Sigus jõudsimegi reageerida, ülejäänud seltsimehed jäid.

Staadionitõusul hinge vaakuvast Aimur Uukist mööda pressimas

Edasine sõit käis nii, et rippusime korraliku paela otsas ja kord saime lähemale ning siis jälle jäime. Mulle endale tundus, et Gretel on hetkel baigisõiduga vähe kokkupuudet olnud, sest tehnilistes kohtades saime järele, aga siledal ja tõusudel kippusime maha jääma. Kordamööda Markoga vedades saime Gretele 5km enne lõppu järgi ja Grete pakkus isegi vedamise võimalust, aga sedagi ainult korraks – nimelt vanale rullirajale jõudes läks Grete ette ja kiirendas tõusul nii, et sai väikese vahe sisse.

Peale seda sain aru, et meil käib siin ikkagi võidusõit, mitte niisama finishi poole kulgemine. Ja sealtmaalt sai mulle selgeks, et kui võimalus tekib, siis tuleb ka minul rünnata. Kuigi mõlemad jalad olid krampis ja sadulast püsti tõusta oli väga valus, siis kuskilt ma selle jõu leidsin, et Sigusest mööda saada, Sarve Jaanus alla neelata ja viimaseks laskumiseks Grete tuulde jõuda ning siis lõpusirgel juba naisteklassi esikoha nimel võidelda 🙂 Saan aru, et see pole härrasmehelik käitumine, aga minu jaoks oli tegemist ainulaadse võimalusega naisprofiga finishit teha (tõenäoliselt ei juhtu seda enam kunagi) ja sellest ka võitjana väljuda 🙂

Siit algab Kaido võidukas manööver


Ja nii viiakse see manööver lõpuni

Öelgu teised, mis tahavad… 

Marek Raudmees:
Kui keegi tahab teada, kuidas maratonil korralikku haamrit saada, siis ma võin nüüd õpetada. 16 päeva ära tee ühtegi tundi sporti ja vahetult enne võistluspäeva võta ette seitsmetunnine rattamatk. See toimib, võin kinnitada, proovisin omal nahal järgi.

Ega ma siis stardis tagasi ei hoidnud, panin minema, nagu tavaliselt. Isegi Brunot nägin teisel kilomeetril. Esimesel paunal sujus kõik hästi, püsisin vabalt pundis. Ja siis ta tuli, kolmekümnendal kilomeetril. Tunne oli selline, et keegi osavnäpp oli mul sõidupealt mõlemad kummid tühjaks lasknud. Lasin siis jala sirgu, tiksusin omas tempos, sõin, jõin ja nautisin loodust kuni tuli viimane joogipunkt. Seal tegin korraliku tankimise peatuse ja hakkasin edasi kulgema.

Umbes 10 kilomeetrit enne lõppu tundsin, et suudan minust möödujatel sabas püsida ja ei jäänud enam üksi uitama. Mõne aja pärast oli juba tunne, et tahaks neist mööda sõita ja nii saingi uue hingamise. Lõpus tegin jälle enam-vähem oma sõitu ja nii see 243. koht tuli. Oli väga õpetlik võistlus. 

Tulemused:
Kaido   51.
Rain     71.
Bruno  100.
Raino   120.
Raul     135.
Anti      152.
Marek  243.
Madis   695.

Ethel    4. (poolmaraton Naised)

Pildimaterjal:
Alvaro erakogu