CC Rota Mobilis

Kuna juuni esimesel nädalavahetus oli tühi “suurtest” rattavõistlustest, siis olid end sinna möllinud hulk alternatiivseid üritusi. Üks pikem ja porisem kui teine. Reportaazhi rajalt saame pakkuda neist kahelt, aga juurde olgu lisatud, et perekond Tamm tegi pühapäevasel Team Rattapood Cupil Kohtla-Nõmmel hõbedasi triple-double'i – kõiki värvi medalid erinevatest vanuseklassidest. Tulemused.

Marimetsa Kapp – Ruila Rattakross

Püstolreporter Marion oli kohal ja vahendab toimunut.

Et Ruila oli Tallinnale ootamatult lähedal, jõudsin stardipaika liiga vara. Kõrval oli hobuste takistussõit, seega vaatasin esimene tund aega seda. Pooltel juunioridel hobused tõrkusid (või ei osanud nad ise neid juhtida) ja ma olin kole rahul, et meil seda probleemi ei ole. Nad omavahel veel arutasid, et peaksid meie starti ka tulema. Oleks lõpuks selgeks saanud, kumb kumba, aga kahjuks mõtlesid ümber.

Mõtlik Marion stardisaginas

Hirmus tuul ja etteteada kruusakihutamine olid päevakorras. Esimene kolmveerand oligi ainult kruusateid ja tuul koguaeg vastu, tsipake õlitatud pori oli ka. Elukolelibe pori oli, esi- ja tagaratas eelistasid koguaeg erinevates suundades sõita, aga kahjuks ei olnud seda mõnu kauaks. Istusin kruusal meeste sabas, kaks naisterahvast nägemisulatuses. Viimasel veerandil enne metsateed sättis üks naistest ennast grupi ette. Tagantjärele tarkusena  ma oleks pidanud sama moodi tegema. Kruusajalaga mehed sattusid metsatee ees paanikasse ja tõmbasid pidurid peale. Kui metsatukast välja saime, oli see naine eest kadunud ja mina ei jäänud ka enam unistama.

Kuni Laitse krossirajani kütsin üksinda ja seal tuli teine eelpoolnimetatud naisterahvas järele ning ma üritasin siis hambad ristis tema tagumendis kinni istuda. Nii kuni lõpuni välja, kus ma ta ära rottisin ja viimasel meetril enne finišit mööda vajutasin. Inetu lugu küll, aga kokkuvõttes kolmas koht ja päev kirjas. Loodetavasti ei pea Pajurid väga pikka viha!

Millega ma nüüd siis hakkama sain?!

Lisaks Marioni suurepärasele esitusele saime veel saagiks ka ühe teise koha. N12 klassis korjas Grete-Liis ära teise koha napi kahesekundilise kaotusega võitjale. Tubli töö!

Poistega maid jagamas

Tulemused
Lastesõitude tulemused

KOMO Cup – Paluküla 100

Raskekahurvägi oli väljas tõelisel katsumusel Palukülas, kus tuli võidelda pori, VeloClubbersi Kuldari ja muude üliinimlike loodusjõududega. Raul “Talukas” Talumaa tõmbas mütsi pähe päris mitmelegi ning alistas maagilise 100km distantsi tulles kokkuvõttes väärilisele kuuendale kohale.

Raul:
Minu mälu järgi olen seda sõitu kõik toimunud aastad vuranud ning võib nentida, et iga aastaga võetakse trassilt törts kruusa vähemaks ja pannakse asemele mätas, mets, põld rada. Täitsa meeldis, selline H100 ja Saku100 segu. Kuna tiba sel aastal juba võisteldud ning oma seis suhtkoht teada, siis oli eesmärgiks kaheringilisel võistlusel jõudu ühtlaselt jagada ja igasugused jõuprovokatsioonid esimesel ringil ära jätta. Olen tubli, plaan õnnestus – kui oli raske, andsin järgi; kui oli kerge, ei pannud juurde; kui mägedes või suusaradadel tõusunurk väga järsuks muutus- ei punnitamisele ja tipa-tapa rahulikult üles kõndida.

Õnneks oli ka tuule suund ja trass sellised, mis soosisid sellist omaette nokitsemist ja nii jõudsingi täitsa  selge olekuga finišisse. Veel võiks mainida, et üritusel oli veel lisaväärtuseks metsea pere, jänes, pori, keskendunud murutrimmija, kes tegi mulle suht napika, pudel õlut, kiivrile kinnituv kiip ja palju veel muudki. Oli seega kvaliteetaeg.

Kaido:
Ilmaennustus midagi head ei lubanud ja nii ka läks – terve öö kallas vihma, stardis oli alla 10 kraadi sooja ning suht tugev tuul. Õnneks suurt sadu enam ei tulnud, kuid stardikäsklust oodates käis ikkagi värskendav vihmasabin veel korra üle. Uudne oli minu jaoks ajavõtusüsteem – kiibid (plastikkaardid) kinnitati kiivri külge ja nendega nägime välja nagu kaevurid otsmikulampidega.

Kuna hindasin oma kehalist valmisolekut reaalselt, siis ei hakanud ennast pikale distantsile regama ja valisin 50 km ehk poolmaratoni. Seal olid stardis „kolm vaala“ – Toomas Erikson, Kristjan Randma ja Lasse Nõlvik. Nende peale minu hammas ei hakka ja seega lasin neil üsna ruttu juba sõidu alguses minna. Jäin kahekesi ühe KJK noorega, kes sõitis nagu 10km distantsi – tegi mingeid kiirendusi ja vahtis pidevalt taha, kas ma olen juba maha jäänud. Ma ei jäänud, sest ei tahtnud kogu ülejäänud distantsi päris üksi sõita – lootsin, et ehk rahuneb maha. Õnneks või kahjuks vajus tal õige varsti esikumm tühjaks ja minust ta jäi.

Sõitsin siis üksi, aeg-ajalt üle õla piiludes, kas on kedagi tulemas. Üks rattur paistis lähenevat ja enne raudteeäärset lõiku lajatas vend sajaga mööda. Oli KoMo värvides rattur, keda ma pidasin ekslikult Peeter Tarvis juunioriks. Alguses tekkis vahe, aga järgnenud kruusalõigul jõudsin tuulde. Siis rääkisime natuke juttu ka ja selgus, et tegemist pole Peetriga, vaid Silveriga ja et ta oli starti hiljaks jäänud. Kuna noor mees oli tahtmist täis, siis ei hakanud ise tempot kruvima ja lasin tal rahulikult vedada. Püüdsime ükshaaval 15min varem startinud 100km sõitjaid. Sõitsime Silveriga üksmeeles kuni lõpuni ja kirusime porimülkaid, pasaaugu dzungleid jt mõnusaid kohti.

Kui nägin silti 10km lõpuni, siis tundsin kergendust, et varsti saab läbi, aga kus sa sellega – järgmised 5km tundusid lõputud. Võibolla ka sellepärast, et viimasel 20km oli meie liikumiskiiruseks ca 16km/h. Päris lõpus veel Paluküla suusaradade kergemad ja raskemad tõusud. Selline sõit jääb meelde!

Teen sügava kummarduse nende tugevate ees, kes läbisid 2 ringi ehk 100km. Mina poleks seda sel päeval suutnud – vaimujõudu nappis. Eraldi tahaks kiita meie oma klubi Talukat ja tema südit sõitu, mis päädis auhinnalise 6.kohaga. Vägev!