CC Rota Mobilis

Kalevipoja Maratoni eel oli Eesti spordirahval huulil kolm põletavat küsimust:
Kas Shveitsi mägedepoeg Sauser vannub alla Eesti maanteehuntidele nagu pidid seda alandlikult tegema sama klassi staarid EM-il maratonis eelmisel aastal?
Kas CCRM tõuseb tuhast ja lööb pauguga lahti Elioni tiimide esikümne?
Ja muidugi – kuidas on taastunud Jaanus Audova eelmise päeva ränkraskest katsumusest Tallinna GP rajal.
Sellele kõigele leiame vastused. Sõna sõjas käinutele:

Andre:
Eelmine aasta ma lubasin, et ilma mõjuva põhjuseta ma seda üritust enam ei külasta. Aga kohal ma taas olin. Selle taga oli hirmus Elioni tiimipunktikogumine ja Anti ettekuulutus sellest, kuidas me esmakorselt esimese 10 tiimi sisse platseerume. Lisaks ka võimalus onu Sauseriga koos rajale paiskuda. Õnneks oli keegi sauna ukse lahti jätnud ja saun oli Jõgeva sektoris pea 30 kraadise leitsaku üles kerinud. Rõuge tuur oli mind nagu lihahaamriga tümaks teinud ning temperatuuri koosmõjul ei lubanud algandmed võistluse tulemuse kohapealt midagi erakordselt.


Stardisagin oli ainuke koht, kus kaamera Andret püüda suutis

Stardikoridoris higi voolas ja kui liikuma saime tsementeerus higi poole sendimeetrise tolmukihiga. Algas Criterium de Jõgeva ehk Kalevipoja maratoni esimene pool. Õnneks oli korraldaja sinna vahele pikkinud ka paar singlijuppi. Sellel rajal oli kõike palju, aga see-eest pikalt. Ühte jõge oli ka vaja 100 m sees kaks korda ületada. Mingil hetkel jõudsime Rauliga järgi Järva Janekile, kes nagu korralik baigimees ikka lammutas ees ja lõikas tuult. Hüüdsin mehele, et “Sõida kiiremini, su tuules läheb pulss jube alla!” ja mees sõitsiki ja siis kui oli vaja kiirendada, et eesolevale grupile järgi saada, siis oli mees süsi. Olin minagi.


Vana rattateadlane Kuldar jagamas algaja Janekile hüva nõu

Sest kui algas selle raja teine väga tähtis element – rabasirge hakkas grupiga vahe suurenema. Raul lammutas kõigist mööda ja läks omateed. Ka Kaido libises eest. Siis saabus raja kolmas osa – minu “lemmik” 15 min rappuvat kraaviäärset jama. Päike lajatas, higi voolas, parmud sõid, kõrvaklappidest hüüdis mulle AC/DC Highway to Hell!! Nagu filmis. Kaugelt hakkas hirmuäratavalt paistma tohutu mäemassiiv. Jaa – see oli Laiuse – raja oluline neljas element. Alla sõitmiseks on seal täisa viisakad singlilaskumised tehtud. Õnneks pidi sinna Laiuse otsa 4x ronima. Siis sai jook otsa. Viimased 15 km sõitsin ainult selle pealt, et ma teadsin, et lähen kohe kohalikku poodi ja ostan ühe suure ja hästi külma kalja ja joon selle ära. Etteruttavalt öeldes, see plaan ka õnnestus. Finishis ootasid ees rõõmsad Kaido ja Raul. Aga mis peamine – tiimide arvestuses õnnestuski saada 10-s koht.

Anti:
Sel aastal viies Elion, minu jaoks esimene Kalevipoja maraton oli umbes kolmas katse sel aastal teadlikult Elioni esisajasse pressida. 
Eelmisel õhtul otsustasin esimese ratta kummi RR Furius Fredi vastu vahetada, sest pidi kuiv ja kiire rada tulema. Ikka kiiruse huvides!
Transport Vooremaale perega kulges viperusteta ja õigeaegselt.

Kauk Junior oli küll napilt kõhuviirusest paranenud, aga täis võistlustahet. Ta sõit õnnestus hästi ja koht oma vanuseklassis umbes keskosas.
Minul väike rajaga tutvumine ja starti. Esimesed 5km hoidsin end kuumuses pisut tagasi, meeletus tolmus kihutamine ei tundunud just turvaline. Kahjuks maksis see kätte ühel sillal, kus tuli ca minut aega oodata seistes… Vahepeal sain klubi särgi, ilmselt  Andre selga näha….

Pärast seda hakkasin ettepoole pressima ja tunne oli hea. Meeldetuletus  herilaselt õlga  ja tühjenenud joogipudel ehmatasid natukeseks.  Liikusin targu ent tõusvas joones, enam-vähem 10-se grupi peas ja endiselt kõik kontrolli all. 40 km läbides sain Marikalt 2-se pudeli ja asi sujus, kuni sõitsin grupis mingist heinamaal olevast august täiega läbi ning Furius Fred purunes või lõi maha…..Uskumatult tühi tunne tekkis, vaht ka ei aidanud. VC Kuldaril täpselt samas kohas sama seis. Jooksin vastassuunas umbes 500m tagasi nii kuis jõudsin ja karjusin, et Teami järgmisse punkti ei lastaks. Õnneks jõudsingi autoni. See on ikka uskumatu, et  Teami auto polnud lahkunud ja just seal seisis. Ega muud kui kähku uus Killer Bee väliskumm peale ning edasi. 


Anti suur konkurent Jaanus Audova peale rasket Tallinna GP-d

Koht võis olla 250-300. Olin veendunud, et kaotsiläinud 5-10 min jooksul möödusid potentsiaalsed punktitoojad Bruno ja Marek, seni kuni suurepäraselt imeval turbasinglil Bruno – Kõvamehejooksja – parkis ja teatas et pole Marekit näinud. Lisasin tempot, kuni Laiuse mäel olin üksi ja sain aru, et raja teine pool on oluliselt raskem. Siis lõppes jook. Oli tuline kahju, et pakutud joogi suusarajal maha viskasin ning geeli kaasa ei võtnud.

Õige raskeks läks ca 11 km enne lõppu. Sõitsin uhkes üksinduses kuni tagant jõudsid kiiremad kannule ning hüppasin tuulde. Kui veel 2km lõpuni oli jäänud, kiirendasin ja lahkusin pundist ning veel finisitõusul möödusin meeleheitlikult konkurentidest. Finishis olin täitsa laip ja kõnevõimetu. Tükk aega võttis aega enne kui hääl ja pilt taastusid.


Sellisest vastuvõtust Anti unistaski trassil

Tuline kahju kummipurunemisest, sest vähemalt 3 kummipurunemishetkel pundis meest sõitsid 100 sisse. Siiski sai CCRM, ka ilma Sauserita, 10. koha (Otepää 16.) punktid tänu Rauli, Kaido ja jalkamehe Andre kuumadele õnnestumistele. Kõige suuremad tänud perele õige positsioonivaliku ja igakülgse abi eest! Takkajärele mõeldes oli rada salakaval, teine pool oli palju raskem ja lisaks ka kuumem. Päikeselised ja seisva õhuga heinamaad ja turbasinglid muutsid liikumise raskeks.


Raul:
Nädalalõpp tundus soodne, temp. üle 25º, õhk ei liikunud. Mulle sümpatiseerivad sellised olud, tuleks teha tiba võidusõitu. Egas midagi, pühapäeva hommikul Kaido ja Marekiga kila-kola autosse ja Jõgevamaile minema. Rattatrassiks pakuti seekord esimeses pooles kruusa, pikitud selliste vinta-vänta metsalõikudega ja viimane kolmandik juba ka tõusumeetritega omaette pungestamise momenti. Nagu ikka see aasta,  proovisin oma sõitu teha, et mingeid jamasid enesetundega ei tekiks. Suhteliselt normaalselt kukkus välja. Natuke võib norida ka- metsalõikudele läksin suht pundi lõpus, tekkisid vahed, mööda ei saanud. Pärast kruusa peale jõudes tuli pulss punases grupi esimest osa taga ajada päris mitmeid kordi, see väsitas asjata (sel puhul tervisi Järva Janekile Porterist- teemal Aivar Lipu sõidutehnika ja -taktika).


Lagi portree – stuudios ei saaks ka paremat

Esimesel turbasirgel sai ka üle pandud, peale seda alanud suusaradadel läks suhtkoht kriitiliseks enesetunne. Aga polnud hullu, nendest kohtadest oli mulle trass eelnevatest aastatest selge, nii et teadsin kus tagasi hoida ja kus võis punnitada. Sedapsi optimeerisin finišini, oleks mingi 5 kiltsa veel olnud, siis oleks jamaks läinud. Aga kuna polnud, siis ei läinud, vot nii.

Bruno:
Ilm oli soe ja raja algusosaga tutvudes, tundus et kõik klapib. Start ja läks selliseks andmiseks nagu igale kruusakale kohane ! Kõik toimis ja istusin ilusti pundis, seda kuni 35-da kilomeetrini, kus tundsin, et kõik pole päris korras…


Brunz üritab joodikupäevitusest vabaneda

Spekuleerin, et olin tol hetkel 140-ne hulgas. Samas pidin järjekordselt tõdema, et läksin algusega natsa liiale. Vaheajapunktis olin langenud juba 173-ks. Minu lemmiklõikudeks jutumärkides olid turbalõigud, mis imesid täiega! Lõpptulemus 247 – rahuldav. Võibolla oli ikka eelmise päeva “Kõva Mehe Jooks” liiast?

Tulemused:
1.    Susi    2:23.41
72.   Raul   2:48.49
76.   Kaido 2:49.04
81.   Andre 2:50.04
187. Anti    3:07.15
223. Marek 3:11.35
247. Bruno  3:14.29

Meeskondlik arvestus:
10. CC Rota Mobilis
11. Velo Clubers

Fotod:
www.proshop.ee/galerii