CC Rota Mobilis

Jõgeva inferno ehk kuumahaamer Kuremaal. Selline oli Andre kokkuvõte ekskursioonist Kalevipoja Maratonile. Igal juhul oli tegemist Estonian Cup sarja pikima ja raskeima osavõistlusega, mille peale isegi maratonide spetsialist Kuldar VCE klubist oli sunnitud tõdema - “Täna polnud minu päev”. 

Paljude teiste võistlejate peas vasardasid peale seda sõitu küsimused:
“Mis on elu mõte – kas on võimalik, et see polegi enam rattasõit?”
“Kas ma jõuan kenasti koju ja suudan külma õlle võrgutusele vastu hakata või keeran kohe külapoodi?”
“Mis on korraldaja telefoninumber?”

Meie klubi oli stardis jälle kaheksa mehega ja ühe naisega, kellest enamus ka finishisse jõudsid. Meeskondlikult esinesime tipptasemel, sest teist etappi järjest olid neli esimest pikal rajal esisaja sees ja kokkuvõttes olime üheteistkümnendad. Haanja Välla meeskond, kes eelmisel etapil hõiskas oma kolmanda koha üle, oli vaid loetud meetrite kaugusel kümnendal kohal. Erilist tähelepanu pälvis uustulnuk Raino, kes oli läinud rajale eesmärgiga võtta süütus Elioni esisajalt.
 

Kommentaarid on liigsed……

Andre tööriistapood:
Imelik on see, et eelmisel kahel korral olen ma endale lubanud, et ma enam Kuremaale ei tule. Mingil põhjusel olin jälle kohal. Üks asi on kindel – tervisespordiga ei olnud siin midagi pistmist. Seiklustest trassil siis järgnevalt.

Algus oli enam vähem. Tolm kleepus kohe leemendava molli külge. Liikusin koos tegelastega nagu Sigus “Kuumalaine Stroomi rannas” Kurjam, Kaido “Mulle meeldib Narva” Oru, Ville “Ma karistan su Elionis ära” Vaikna, Meelis “Red Bull on mu lemmik” Aasla, hirmsat taset näidanud Aivar “Sööge mu tolmu” Lipp ja paljude teiste valusate vellodega. Varsti püüdsime kinni äkilise stardiga Taluka. Seejärel ka ennist plehku pannud oma klubi Raini ja Kaupo Clubbersist.

Kohe stardist torsole õhutust andmas – tark tegu

Alatasa tänasin ennast, et olin mingil uitmõtte ajel endale veedruvoodi kokkku klopsinud. Raputavat materjali leidus küllaga ja seal tundsin ennast päris mõnusalt. Kuumus andis tunda ja siis saabus haamer. See lajatas sajaga pähe, kui laekusime nö esimeselt ringilt taas stardi finishi sektori lähedusse. Kõik sõitsid minema, jättes mind üksi kõrbema. Sõita oli veel 25 km – umbes 1 h. Korraks tekkis mõte, et keeraks boksi ära. Ma ei ole katkestaja tüüp – rassisin edasi. Võitlus iseendaga.

Pikal kraaviäärsel singlil mõtlesin sügavalt, et miks ma sellega tegelen? Tagant jõudis korraks järgi Clubbersi Kaupo. Paraku lendas Kaupo termomeeter kiiresti kolmandale ringile ja ventika rihm läks vist ka katki – mehe hoog rauges veel drastilisemalt, kui minu oma. Kõigis järelejäänud TP-s peatusin, valasin enda pudeli täis. Pudelist pool krae vahele, teine pool kurgust alla. Ma ei ole TP-s seisma jäänud umbes aastast 2002. Nüüd tegin seda lühikese aja jooksul kolm korda.
 

Andre pole proff ning võib lubada finishis ka lahtist särgilukku

Õnneks oli surijaid veel ja Laiuse sektoris möödusin mõnest veel valusamalt alustanud sepikust. Laiuse uphillil sooritas möödumismanöövri Kaido – no ei olnud hetkekski tunnet,et võiks tuulde haakida. Nagu ka eelmisel aastal, oli silme ees ainult suur külm kali. Finishis suundusin otse järve ja sealt edasi kalja järgi. Sõidu ajal jõin ma 3 l vedelikku. Peale finishit veel 2,5 l. Kui kuju jõudsin, siis veel 1,5 l. Esimest korda käisin kusel kell kümme õhtul.

Üks asi veel – kui võimalik, ärge ostke Farmi Küüslaugu – Sibula Punkjogurtit – see ei kõlba kuhugi.

Raino kangutused:
Külm üldse ei olnud. Ja mulle palavus sobib, vaja vaid jooki regulaarselt sisse kallata. Meeldis ka see, et punt tõmmati alguses kruusal kihutavate gruppide asemel hoopis hanereaks. Sain sedaviisi rahulikult mootori tööle. Vanast kogemusest oli eesmärgiks esimese poole kruusa peal mitte liiga kaugele ära vajuda, et siis huvitavamas pooles vaikselt kohta parandada.

Ühel alguse kiirteel jalad uljalt väitsid, et jaksavad grupist gruppi sõita. Aga kui neid uskuma jäin ja sõiduks läks, siis ajasid kiirelt mootori hoopis punasesse. Edasi nägin tükk aega kaduvaid selgasid vaid. Billi oma jäi eriti kripeldama. Kokkuvõttes üks paremaid kohti ja sõiduga ise ka rahul. Magic’100 ennast paraku kätte ei anna.

Anti koolnukangestus:
Kalevipoja kuumahulluses olin lootusrikas. Esimesed 10 km olidki head, aga siis palavus hakkas tapma, keha ei jõudnud taastuda kuidagi. Umbes poolel maal otsustasin trenni mõttes lõpuni tiksuda. Hakkasid mööduma kõik, kes minna said, tuttavad ja võõrad. All oli uus süsinikust vedruvanker, mille geomeetria polnud vana rattaga identne.

Eestis nimetatakse vedruvankriks juba esiamordiga ratast!

Kaupo Kuhlapiga olime samas seisus, kui vahepeal kohalikust ristusu hoonest möödudes õnnistasime eksklubi Cosmos. Mingil hetkel väljus tagaratas komplektist, kui tagumine eksentrik lahti põrus- uue ratta võlud. Kannatasin kõik turbasinglid ja kasejuurikasinglid kui 10 km enne lõppu Laiuse esimesel langusel tegin sõiduvea ja viskas esirehvi pöialt maha. Jalutasin mõned kilomeetrid, kui märkasin smurffide Age´t, kes mind finisisse sõidutas- suured tänud talle!

Kogume end ja teeme järgmine kord paremini! Rõõm on CCRM kaaslastest, kes esinesid ennastületavalt ja tegid super tulemusi 🙂

Bruno ragistamised:
Kalevipoja sõit tundus aukartustäratav. Kuum ilm ja turbaraba olid eelmisest aastast selgelt meeles! Alla sai kruvitud süsinikkahvel ja vana hea „fast fred“.

Kuumus on Brunni juba kummuli vedama hakanud….

Stardirüsinas õnnestus korra külg maha panna. Edasi kulges kõik juba tõusvas joones. Minu lahingukaaslaseks kujunes Hr Tõnis Kristal, kellega koos sai kinni püütud nii clubbersi-Kuldar, kui ka väsinud omaklubi-Anti. Tundsin, et täna on minu päev!!! Siis hakkas juhtuma – peale jõgede läbimist, vahetasin vähe valesti käiku ja kett purunes. Õnneks sai Tõnis mulle kohe ka ketivõtme visata, SUUR TÄNU TALLE! See läks suht-kiiresti. Kahjuks asi sellega ei piirdunud. Olles väge täis, suutsin esikummi 200 meetrit ketiparanduskohast, ära vägistada. Kerjasin endale pumba ja õhukummi aga see võttis juba tunduvalt rohkem aega. Siis läks sõiduks – vaheajapunktis olin 340-s, turbarabas lendasin paremalt ja finiseerisin 241-na.

Rain tõusvates õhuvooludes:
Kalevipoja etappi ootasin põnevusega- pole ma ju kunagi varem sealkandis võistelnud (1986  aasta Kristjan Palusalu nimeline mälestusvõistlus kreeka-rooma maadluses, kus rangluu murdsin, ei lähe arvesse). Põnevust tõstis ka asjaolu, et ülejäänud Elionidega võrreldes oli Kalevipoja etapil väike maratoni maik juures – pikkust ja raskust oli suts rohkem. Stardinumbri sain napilt saja hulka, see on hea koht alustamiseks.

Stardisaginas veel Karla tolmu neelamas

Esimest korda sel aastal plaanisin kohe stardist alates võidu sõitmist alustada ja sel korral mitte kohti loovutada nagu varasemal kahel etapil. Sättisin end ühte punti selliste tüüpidega, kes tihti 50 hulka mahuvad (Grisha, Mõttus, Rivo) ja kellega sel aastal pole veel olnud au koos sõita, kuna nad on vastikult kiiresti sõitnud. Esimesele singlile jõudes hakkas ratas hirmsasti perutama ja üldse ei olnud koostööaldis. Hoidsin teda jõuga enda jalgevahel nagu grusiin lammast ja põrkasime koos edasi. Seepeale meenus parima rattamehanni meeldetuletus, et enne starti peaksin rõhku kõvasti madalamaks laskma. Ma muidugi olin selle stardisaginas unustanud ja nüüd pidin lihtsalt kannatama.

Asjad läksid veel halvemaks peale seda kui punti jõudis Karla – hoog tõmmati korralikult üles ja mul läks järjest raskemaks. Üha tihedamini juhtus, et hakkasin vahet sisse jätma ja üha selgemalt vasardas peas mõte, et see lugu ei saa hästi lõppeda kuna see pole minu rong ja mul ei ole piletit, et sellega sõita. Peale seda, kui Rivo oli tagant manitsenud mitte pundiga vahet sisse laskma, tuli mõistus koju ja tegin otsuse seisma jääda. Peatselt lasin jala sirgu ja vaatasin kuidas punt läbi kuuma õhu kaugusesse haihtus. Jäin seisma, lasin kummidest paraja portsu rõhku välja, söötsin ära 2 pesakonda sääski ja 8 parmu, kuivastasin ära silmanurka tekkinud pisarad ja juba kuulsin meeldivat ketikõlinat, mis teatas järgmise ekspressrongi saabumisest. Hüppasin peale.

Kohtunikud pidid tagumikku kergitama, et tuvastada Stroomi ranna
Kuumalaine ülinappi edu meie esinumbri ees

Tegemist polnud küll Pariis-Strasbourg liinil 575 km/h sõitev TGV V150, kuid parema puudumisel sobis hästi. Rongil olid kõik tuttavad näod eesotsas Kulli ja Lipuga. Tempo oli täpselt paras, piisav et järgi jõuda Karla rongil piletita reisinud tüüpidele, näiteks siniste smurfide Kaupole. Vahefinishi tõusu all tuli tagant hullu hooga Ahti Suppi ja kuna sattusin tema poolt tekitatud tõusvatesse õhuvooludesse, siis lendasin hooga pundist minema ja sain hoo maha alles enne Laiuse mäge. Enne seda noppisin tüünel kraavikaldal umbes kümme higist skalpi. Teisel, suhteliselt raskel ringil, pikalt üksi sõites nautisin ma võistlust ja kannatamist 110%. Kuigi enesetunne polnud veel päris selline nagu eelmise aasta augustis-septembris, siis kurtmiseks pole põhjust, asjad liiguvad õiges suunas. 

Kaido meistriklass:
Nagu selgus, siis aastaga pole minu jaoks Kuremaal mitte midagi muutunud  – sama palav ilm ja koht lõpuprotokollis samuti. Aga võistlusele eelnes kõva hirmujuttude laviin – küll pidi rada hirmsasti raputama, küll muidu pikk ja raske olema. Hilisem võitja Kodar oli paar päeva varem rajaga tutvudes selle läbimiseks kulutanud 3h20min. Aga õnneks olin selliseks katsumuseks hästi valmistunud – nädal varem läbisin Paluküla100 raja ja seal “mõnulesin” lausa 5,5h. Kes käisid, need teavad, mis rada seal oli.

Aga stardist minnes võtsin rahulikult ja enne suusaradadele pööramist nägin kaugel ees Antit ja natuke lähemal Rainot. Suusaradadel silmasin Raivo Laanemetsa ja vana konkurenti Allan Harandit ja nendega otsustasin kaasa minna. Kruusa peal tõmmati kõvasti ja mul oli põhjust tuulest nina välja pista ainult mõned korrad, et tugevatele(Anti Arak jt) hetkeks puhkust anda. Ühe metsalõigu läbimisel purunes Harandil kumm ja read hõrenesid. Korraks õnnestus mul pikali ka visata, kui eessõitev Harri Sügis sügavat kraavi nähes ära ehmatas ja minu ees ootamatult seisma jäi – ma ei jõudnud midagi teha ja kukkusin üle tema tagaratta kraavi selili. Osaliselt olid selles süüdi ka uued pedaalid, millega ma polnud veel sõbraks jõudnud saada ja nad aru ei saanud, kui kiiresti jalad vabastada tuleb.

Kuskil vahepeal möödusin Raulist, kes oli traditsiooniliselt kiiresti alustanud. Esimest korda läks mul raskeks Laiuse vahefinishi punkti jõudval tõusul – seal lasin minna Laanemetsal ja Sügisel, kes vaikselt eest ära vajusid. Jäin ühe Viikingi vormis mehega kahekesi – lõputuna näival turbasel kraavisinglil imesin tema tuules ja üritasin iga hinna eest mitte maha jääda, sest siis oleksin veel praegugi seal. Ühel hetkel möödus meist suurte ratastega Arak, kes püsti peal olles turvast laiali lennutas. Uuesti kruusale jõudes nägin ees vaevaliselt liikuvat Kaupot, kellega pikemalt vestlusesse ei langenud ja panin edasi.

Laiuse uphillile eelneval tõusul jõudis meie 4-meheline grupp(2 Amservi + Ivar Pilv + mina) järgi Andrele ja näha oli, et mees polnud enam kõige värskem. Samas järgnenud Laiuse uphilli vedas mees nii, et mul tuli kogu oma jõunatuke mängu panna, et mitte maha jääda. Mäe otsas sain kõrvale, paar ergutust ja edasi. Peale laskumist ootas kruusal mind päikese käes küpsenud Rivo, keda pole Elionil enam ammu olnud au kohata. Edasi tulid selg ees vastu väsinud Meelis Aasla ja mõned teised, kes varem suure hooga möödunud olid. Lõpp oli muidugi raske ja krambipoisid sähvisid siin-seal, aga tundus, et ka teistel polnud kergem. Viimased jõuraasud jätsin finishitõusule, kui sadulast ennast püsti ajasin, sest taganttulevad konkurendid tahtsid hammustada. Peale lõpujoont oli väike kosmos ja pildivirvendus, mis möödus arstipunktis küünarnukki tohterdades.

Õiged krambid saabusid alles Kuremaa järves, kui vees olles jalgu üritasin kõverdada, et natuke tolmu maha lükata. Aga muidu oli tore 🙂
 

Tulemused:
http://estoniancup.ee/tulemused/kalevipoja-2011/
Rain     47.
Kaido   76.
Andre   83.
Raul     87.
Raino   111.
Marek  131.
Bruno  241.
Anti     DNF

Ethel   166.

Pilte:
https://picasaweb.google.com/110176459102616462138/KalevipojaRattamaraton#