Kalevipoja Maraton 2014
Kui varasematel aastatel oli Kalevipoja Maraton tuntud on turbaste Käsnakalle ning Vannisvammi lõputute singlite poolest, siis selleks aastaks oli trassi mõnevõrre muudetud ning kruusahuntidele rohkem meelepäraseks tehtud. CCRM oli väljas oma tugevaimas rivistuses ning vaikselt vaikselt hakkab see esisada jälle lukust lahti minema.
Andre:
Elva-Otepää pausi järel oli taas paras aeg Estonian Cupi külastada. Stardi eel ütles Lasse Nõlvik, et nagu nii me jälle koos sõidame. Natuke ta eksis, aga üldjoontes ta väga mööda ei pannud. Ronisime varakult koridori, paljud käisid mu ratast vaatamas ja katsumas/kaalumas – jah, alumiinium, jah peaaegu 12 kg, jah Deore/SLX.
Kohe algusest peale oli selline muhe lennuki tunne sees ja kui suusaradadelt välja olime saanud, luges Välja raja äärest kohtadeks 30+. No tipp topp. Hea oli veel see, et ma ei rippunud pundi lõpus, vaid peas ja seda ilma eriliste probleemideta. Vasakul paremal mehed nagu Erikson, Nõlvik, Rohtmets, Balgabajev, Suppi, Tõnisson ja teised – tundus et olen heas pundis. Ja siis saabus hetk, kus tegin elu tsainiku prohmaka. Nimelt „läks mul kumm“ – tagumine. Täiesti tühi, ujus ja tahtis kurvides maha rullida ja üldse tundus kõik tuksis. No türbel küll, hoog maha, punt minema ja seisma. Õnneks oli see selline mõnus aeglane koht, kus kiirus umbes 40 km/h. Mehi muudkui lendas mööda ja tundus, et kõik on pekkis. Siis hakkasin taga rehvi inspekteerima. Mida rohkem ma seda vaatasin, seda rohkem see tervena tunduma hakkas. Rõhk oli sees , kusagilt ei mullitanud – täitsa lammas…..
Uuesti peale ja punti püüdma. Sain mingi aja pärast endale paar kaaslast ka – Sulev Lipp, Reimo Nook ja Margus Mikson. Muda sees läksime Lipuga eest (aeg ajalt ka Lipp minu eest), kruusa peal tulid Nook ja Mikson järgi. Ja nii umbes 5 korda. Punt oli pidevalt ees näha, aga ei saa lähemale. Mingi hetk kuulsin singli peal tagant kostuvat raksakat. Mõtlesin, et keegi sõitis mingi oksa puruks. Hiljem selgus, et tegu oli Hr Nõlvikuga, kes oli minu fantoomkummi ajal hoopis pundist maha jäänud ja mind meeleheitlikult peale seda püüdnud. Singli peal oli ta peaaegu mu tuules olnud, aga siis ära väsinud ja otsustanud mingi toekama kase peaga maha lüüa. Kask osutus aga liiga sitkeks tükiks ja tulemusena kiiver pilbasteks, doublevision ja küsimused, kes ma olen ja palju turul mustikad maksavad.
Lõpus saime Lipuga teistes lahti ja kuna Sulev just palju vedamas ei käinud, ütles ta, et ei hakka finishit tegema. Lasime siis vaikselt finishi suunas edasi. Kui asfaldile jõudsime (umbes 300 m enne lõppu) ütles Sull järsku, et peaks vist kiiremini liigutama, mingid raketid tagant tulevad. Siis läks kiireks ja jubedaks rapsimeseks. Mingi jorr surus kuni jooneni, aga sai kindlalt põske. Hiljem selgus, et see oli Lasse „Purustatud 5th Element“ Nõlvik, kes oli elu eest meid viimased kilomeetrid taga ajanud.
Oleksid ei loe, aga kui Madisefantoomkumm ei ole rünnanud, siis ehk oleks sõitnud sellise 25-30 sektorisse.
Bruno:
Värskelt uue ratsu (1×11+FS) tagumiku alla saanud asusin lootusrikkalt starti. FullSuspensioni kohta saan jagada vaid kiidusõnu. Heinamaa ja mätas, mis on alati olnud minu vaenlased, olid järsku kuidagi siledamaks muutunud ning eespool olevad seltsimehed tulid mulle müstilisel kombel “selg ees vastu”! See oli päris meeldiv emotsioon. Kaaluvahe ca 0,9 pole tuntav. Võibola on see lihtsalt uue ratta emotsioon, mine võta kinni…
Alustasin nagu alati – panin puraka ! Jäid kõik – Rein Pill, Janek Leer, Kaido Kriisa, Taikki. Oi see oli magus! Poolel maalel loeti kohaks 93. Pole paha! Kruusalõigul anti niimoodi kuuma, et isegi Aivar “Kruusahunt” Veri püüti kinni. Kindlasti huvitab teid, et kas 1×11 süsteemiga kiirusest puudu ei jäänud? Ei jäänud kusjuures, viimast käiku (10 hammast) kasutasin üliharva. 45km/h kruusal oli väga OK!
Arriere du Peloton
Aga siis tulid esimesed väsimuse märgid. Kohaks loeti 105. Jalg hakkas vaikselt krambiilminguid näitama. Seda jama veel vaja! Juba nad tulid – kõigepealt Taikki, kes kasutab alati teist taktikat ehk alguses tasa-ja targu 160…170 possa peal ja distantsi teisel poolel paneb juurde. Seekord temalt tagasihoidlik 88-s koht! Kui see mees veel alguses ka natuke kiiremini sõidaks….Teine kange konkurent, kes korra kuklasse hingas ja siis läks oli Rein “Vanameister” Pill. Veel Laiuse tõusu all oli ta mul käeulatuses, aga poole tõusu peal pidin jalastuma. Kuulsin veidi kriitilist märkust pealtvaatajatelt: „Esimene jalastuja!“ Klubi sai jälle reklaami. No sorry aga jalg oli nii krambis, et keeldus sirgeks minemast. Nii ma seal mäe peal vingerdasin. Möödusid ka meie klubi Janek, Kaido ja Veiko “1×10” Viira. Ma hävisin selle tõusu peal ca 2 minutit (aeg 4:14) – VALUS!
Nüüd polnud muud, kui tõusu lõpus joogid sisse ja vapralt lõpuni. Koht 143 – minu jaoks suht-„Harju keskmine“! Natuke kahju aga seekord nii. Jõulumäe HOIA ALT, esisada ootab alistamist!
Tulemused:
1. Erki Pütsep
37. Andre Kull
88. Taikki Tillemann
103. Janek Leer
122. Kaido Kriisa
143. Bruno Tamm
147. Raino Einroos
202. Raul Talumaa
300. Anti Kauk