CC Rota Mobilis

 

Kätte on jõudnud sügis ja koos otsustavate mängudega FIFA jalgpalli maailmameistrivõistluste valikuturniiril leiab aset ka fantoomjalgrattaklubideklubide (tervitame siinkohal ühiselt Kaido Laasi CFC´st   ) CC Rota Mobilis ja Velo Clubbers finaalkohtumine koduseks muutunud Pirita Majandusgümnaasiumi platsil. Kuna tegu ei olnud ametliku mängupäevaga, ei näinud pealtvaatajad (keda oli kokku vist kohale tulnud kuus, või koguni seitse) väljakule jooksmas Ronaldot ega Ribéryd, isegi mitte Kristen Viikmäed vaid hoopis 18 täisjõus mehepoega, kellest enamik seisavad jalgpallis oskuste poolepeal sama kaugel kui Abu Simbeli tempel Paluküla Hiiemäest. Osad mehed aga oskavad palliga paremini ringi käia.

 

Paraku on ajalugu näidanud, et Velo Clubbersi mehed on meile 2 korda (küll läbi raskuste) särgi püksi pannud. Sellest teadmisest tulenevalt oli meil enne otsustavat heitlust kavas paar trenni. Trennid olid effektiivsed – seda kinnitasid rebenenud kubemelihased ja Roundy pilbasteks roided. Meie peatreener Hr Peeter küsis nõu isegi Janno Kivisillalt endalt – et, kuidas karud tantsima panna. Nagu hiljem selgus, ei suutnud paraku isegi tema meid aidata. Formatsioon ja taktika olid paigas ja mäng ennast PEAMISELT RATTAKLUBIKS (nagu neile ise rõhutada meeldib) pidava pundi vastu võis alata.

 

Kõigepeal kuiv statistika ja siis treeneri ja mängijate kommentaarid:

 

Mängupaik:         Pirita

Ilm:                      +4, päike

Pealtvaatajad:   6 või 7

Velo Clubbers – CC Rota Mobilis 4:2 (2:1)

20., 43. Rommi, 75., 85. Rivo – 35. Marek, 60. Andre

 

Velo Clubbers: Kristjan, Rainer, Veiko, Taikki, Rommi; ees – Rivo, Margus, Raul, Kaupo.

Rota Mobilis: Marek, Madis, Kaido, Bruno, Andrus, Tõnu; ees – Alvar, Andre, Asse, Ergo, Art, Anti. 

 

Ergo, GK:

Legendaarse sõpruskohtumise eesmärk juba kevadel oli kindlalt sügisel võita, tegime ennem 2 trenni ka ja tundus et pall liigub hästi. Seekord otsustasin väravavahi rolli endale võtta ja tegin selle nimel iga päev erinevaid hüppeid igasse suunda. Algus oli igati ok, ilusad söödud, triblamised, kõik teadsid oma kohti mängus jne. Meie pluss oli tugev keskkaitse Kaido näol, mis tagas tõsise paneelseina vastastele.

 

Vastaste Ronaldot tuli töödelda igal võimalikul hetkel

 

Aga ikkagi oli nendel üks mees, kes suutis rohkem, kui meie kokku. Esimene värav oli minu poolt valearvestus, ma ei uskunud, et ründaja vasakult poolt sellise nurga alt otse peale lööb, seega olin valmis  söötu värava ette ära võtma. Kahjuks löödi otse peale ja  kõvasti ning mu käe rikosetist läks sisse. Ideaalis oleks ehk möödagi läinud. Teine värav oli tõsine pommlöök vasakusse nurka mööda maad. Tajusin ära küll palli suuna, kuid minu hüppe kiirus ja palli oma olid piisavalt erinevad, et meie oleksime kokku saanud enne väravat. Siin vist ei oleks ka Poom midagi teha saanud.

 

Kolmas värav oli ebaõnn kui nii võib öelda. Karistusalas oli mingi segadus ja mingil moel ei saanud keegi pallile õieti pihta. Käis ilge nügimine ja siis keegi lõi lõpuks otse Kaido jalge vahelt mulle värava keskele ja läks ka minul  jalgevahelt sisse. Olin rohkem valmis hüppama ja selline löök oli tõsine üllatus. Pigem siis jääb see olukod kaitse ämbrisse. Neljas värav oli küll nõrk pealelöök, jõudsin juba genereerida vektoriaalse pallilennu graafiku oma mälupildis ja liikusin selles suunas, aga ebaõnn tabas ka siin, nimelt tuli teel mängu Anti parem külg ja pall muutis suunda ning asi lõppes jälle nagu eelmisel korral.

 

Mis mulle ei meeldinud   – see väljak on vilets, seal võiks kivipalli mängida, aga mitte jalkat.

Mis mulle meeldis         – meie klubi on nagu Eesti koondis, jätkub seda võitlusvaimu. Siinkohal  tuletan meelde Heinz Valgu kuldseid sõnasid „Ükskord me võidame niikuinii.“ (toimet. – kas kivipallis või piljardis; kas selles või järgmises elus….)

Kaitse alustala Kaido lõi jälle olukorra puhtaks

 

Kaido,  CB:

Mäng oli päris tasavägine lõppseisust hoolimata. Otsisime rohkem söötu ja proovisime palli hoida. Kohati isegi õnnestus päris hästi. Clubbersi kolmas värav (seisuks 3:2) lõi mängurütmi sassi ja tuli üsna ootamatult. Oma osa selles väravas oli minulgi – mina olin viimane kaitsja, kellel pall üle jala veeres ja Rivo väravavahiga silmitsi seistes palli õnnega pooleks(Ergo jalge vahelt) väravasse toimetas.

 

Rommit jätkus igale poole nagu alati ja kogu mäng käiski selle ümber, kas Rommi saab palli või mitte. Kuna seekord pani treener mind keskkaitsesse ja vastaste tipuründaja Rainer ahistas lisaks Rommile oma kohalolekuga pidevalt, siis rünnakule väga lülituda ei julgenud. Paar pealelööki sain teha, aga väravale pihta ei saanud. Vaatamata sellele, et meie olime mänguliselt paremaks läinud, tundus vastastel kõik veel paremini õnnestuvat – iga mees väljakul täitis oma koha. Ei tea, kas oli Cubbersil lihtsalt hea päev või ongi nad nii osavad? See selgub juba järgmine aasta, kui toimub loodetavasti järgmine mõõduvõtt jalgpalliväljakul.

 

Andre on lennuasendi sisse võtnud ja pall saab koslepit

 

Andre RM:

Oli hea ja võitluskik mäng. Pidime küll taaskord tunnistama sõprade veloclubberslaste paremust, kuid saime taas kinnitust, et võit on tegelikult käega katsutav. Rommi on muidugi omast klassist mees. Teda jätkus kõikjale. Võttis kaitsest palli ja juba paari sekundi pärast oli ta teises otsas peale löömas, halvemal juhul skoorimas. Endale jäid mängust meelde kolm hetke.

1. Rommi teine pommlöök, mida õnnestus päris lähedalt imetleda

2. Enda löödud teine värav, mis jääb samuti mõneks ajaks meelde.

3. Mati antud keskmisest jõhkram koss, mille tulemusena paistes vasak hüppeliiges, parem randmeliige, lõhki küünarnukk.

Tänud  talle selle eest. Kohtunik oli võrreldes eelmise aasta omaga 5+. Jooksis kaasa ja kahtlaseid asju ära ei vilistanud. Võib teinekordki kutsuda. Järgmine aasta mehed, järgmine aasta….

 

Kohe sahiseb sinine väravavõrk

 

Peeter Coach:

Väike kokkuvõte siis. Läks taas nagu läks.

Kuni seisuni 3-2 ehk siis kuni u 70nda minutini oli mäng täiesti kontrolli all. Hoidsime palli, vajadusel lõime teravusi, kuigi vastastel oli paar venda kes ikka tehnika ja kiiruse poolest olid roosasärkidest üle.  Vastaste esimene värav jääb ehk natuke Ergo kapsaaeda, kuid oli keeruline pall väravavahi jaoks, teise pommi puhul polnud midagi teha, ilus löök vastaste staarmängija poolt. Kolmas värav oli muidugi kaitse räme eksimus, sellised karistataksegi ära. See lõi sassi ka kogu mänguskeemi, sest pidime kõik jõud ründesse tõstma, neljass värav ei olnud selles mõttes enam vahet, kuna kaitsest olid kõik rünnakule liikunud. Hea on see, et ise lõime 2 väga ilusat väravat.  Aga kahjuks võit või ka viik jäi taas tulemata, kuigi tunne oli, et see oleks vägagi võimalik.

 

Selleks, et järgmine aasta ikkagi võita, oleks vaja järgmised asjad:

1. Alates nov alustada 3 x nädalas trennidega saalis, tehnika, mängutaktika, kangitrennid jne.

2. Kevadel unustada ära rattasõit, ning teha terve suvi ainult pallitrenne murul. Lisaks kontrollmängud. 

3. Hea oleks ka paar täiendust neegermängijate näol Lõuna-Ameerikast. Ning kindlasti välistreener palgata.

 

Mõned mehed tegelesid hoopis ballettiga jalgpalli asemel

 

Sinine kaitse on kui puujalgadel, kui Marek neist mööda rühib