CC Rota Mobilis

Hooaja lõpus ajavad kõik sepikud ennast tavaliselt alati Saaremaale, kus toimub Karujärve rattamaraton, nii ka see aasta. 

ANDRE:

Kunagi hooaja keskel oli klubikaaslastega jutt et kui kusagil mujal ei tule, siis Karujärvel paneme kindlasti ilge paugu ja lööme platsi puhtaks. Ma ei saanud täpselt aru, kas paugu all oli mõeldud õhtust klubi/alko pauku või pauku maratoni rajal. Igal juhul minu enda pauk oli plaanitust veidi teistsugune, kuna relvade valik, millega paugutada oli: maanteeratas, eraldistardiratas ja tsüklokas. Vahetasin reedel viimasel hetkel enne Virtsu poole minekut ikkagi TT ratta tsükloka vastu ära – äkki ei hakka mudane ketas raami vahel läbi käima. Laupäeval oli õnneks päris sõidetav ilm – jahe, aga päike paistis. Korra käis eelnevalt mõte läbi, et ehk peaks ikka lühikesele rajale minema, õnneks see mõte läks kiiresti peast ära ja kell 12.30 olin stardiks valmis. Koridoris kuulsin kommentaare, et “tsüklokaga ma siia rajale , küll ei läheks”. Paljud vangutasid lihtsalt- kes tunnustavalt, kes kaastundest, pead. Klubikaaslastest oli GP rajal veel Tarmo, Raino, Imre ja Brunn. Tundus, et kindel laks, et saame 4 meest kirja ja EC hooajale joone alla. Kohale oli tulnud isegi Mihkel, kes proovis väljaspool arvestust klubile punkte tuua.

Stardist minnes lasin kohe mõnuga kiirema otsa minema ja proovisin mingit optimaalset tempot leida. Järsku paiskus mööda Brunn, kes aero asendis, käed stemmil fätbikega pasarahe saatel mööda lendas. See oli märguandeks, et nüüd võiks ikka sõitma ka hakata.

Sõitmine ise oli päris piinarikas, sest mu nihkkaliibri järgi 35 mm suht siledad rehvid ja jäik ratta setup ei andnud palju eksimise ruumi. Pundis metsa teel sõites oli põhi probleem selles, et eessõitja sõitis oma baigiga tursa näoga üle juurika, mis talle oli olematu takistus, minu jaoks aga nagu tänava äärekivi, mis tahtis lenksu käest lüüa. Varsti avastasin, et olin naistes neljas , kui Janelle Uibokand minust mööda sahises. Alguse metsateele ja kruusale järgnenud pikem singel pani ilmselt nii mõnegi minu taga sõitnud sepiku ropendama. Pakkusin, et kas sõidate mööda või kannatate ära ja vean kruusal ees olevale pundile järgi. Keegi mööda ei läinud. Mihkel oli raja ääres ja mõnitas mind, mis oli tore. Õnneks saabus päästev kruus ja hakkasin puristama. Kohe oli selge, et minu valitud masinaklassis oli siin üks mees veel Toomas Kirsipuu, ehk siis ka tsüklokaga. Pundis oli veel hetke naiste kolmas Uibokand, Harand, Peets jne.

Korra sõitsin koos Ennokiga, kelle enne metsa mööda lasin, ja käskisin ära sõita, kuni ma teisi juurikatel põrgates kinni hoian. Ennok läks, aga jäi siiski pidevalt nägemise kaugusesse.

Mõtlesin, siis, et viimane pikem võistlus see aasta ja nii pikka trenni nagunii ei viitsi selliste ilmadega enam teha ning hakkasin ees kühveldama. Kruusal, metsateel hoidsin korralikult peal ja singlil sõitsin nii nagu välja tuli. Tundus, et suuremale osale pundist see sobis, sest kruusal jaksasid nad tuules ära istuda, metsas said nad minu taga veidi puhata. Püüdsime aina uusi punte kinni. Kui rannikuäärne killustiku kivi ikaldus ilma rehvi lõhkumata läbitud, oli tunne, et võib ehk isegi lõpuni jõuda. Ootamatult möödusime Mari Liis Mõttusest, kes aga tagant kohe ära kukkus, Uibokand oli ikka pundis ja tema nägu tundus aina rõõmsamaks minevat. Saime taas kätte Ennoki ja temaga koos kultiveerinud Imre, kes samuti pundiga liitusid. Vahepeal kostus metsas liivastel tõusudel pundis tagant poolt rõvedat sõimu, kus Ennok lubas Kirispuul kõik asjad kinni lüüa ja ratta Angla tuuliku labadesse visata. Ilmselt oleks sellel juhtumisel olnud veel suurem antropoloogiline jälg, kui Kaali meteoriidi kukkumisel Saaremaale 2500 aastat tagasi. Umbes 20 km enne lõppu sikutasin pundi järgi Grete Steinburgile. Ja siis hakkas trassi lõpus suusaradadel minu selja taga korralik ragin naiste esikohale. Saime kätte veel ühe ära külmunud Epneri, kes vegeteeris metsas ja mõtles eksistentsiaalseid mõtteid, aga leidis piisavalt jõudu, et samuti pundiga liituda. Keegi enam vedada peale minu ei soovinud (ma ka ei soovinud, aga ilmselt polnud midagi teha). Lõpus olin ikka ees puristamisest suht koomas ja torso oli pidevast rappumisest valus. 500 m enne finishit hammustas ette Kirsipuu, kellele oli ennast külge kleepinud Janelle. Steinbrurg oli mõne rattapikkusega maha jäänud. Imelik oli sinna võitlusesse sekkuda ja vaatasin, kas Grete tuleb järgi esikoha peale finsihit tegema, aga ilmselt oli tal kumm tühi. Nii segasin ma omapärasel moel naiste esikoha kaarte ja rappusin ise üle joone 37 koha peal, mis oli algselt plaanitust suurusjärgu võrra parem tulemus, kui ma oodata julgesin. Lõpus tagusime Kirsipuuga nukke ja läksin ära laste ja naisega spasse mulistama. Õhtul oli hea klubikaaslastega mõned dringid teha ja oligi ma ei tea mitmendale EC sarjale joon alla tõmmata. Tore oli ka see, et Janelle Uibokand võttis ühendust ja tänas. Õnnitlused ka talle esikoha puhul.

JANEK:

Päev algas üllatustega, kui varustuse pakkimiseks ja stardiks Virtsu poole oli kõigest 20 minutit. Auto kuvas hoiatava lumehelbekese “libe tee” ja temperatuuri +4 kraadi. Õnneks jõudsin ilusti laevale, isegi 10 min varem ja praamiliiklus töötab nagu kellavärk. Sõidad väravatest läbi, otse laeva ja laevalt sujuvalt maha, ilma peatusteta.
Saaremaale oli tellitud ilus ilm, päike paistis ja temp oli ka juba +8 kraadi. Ratast välja tõstes avastasin, et tagarehv on tühjemaks läinud ja uus piim ei suutnud auku rehvis ära paigata. Tegin otsuse, et kasutan õhukummi kohe ära ja ei hakka rajal seda tööd tegema. Õnneks toimis ja rajal rehvidega jamamist ei olnud.

Kuna mind suunati 3-sse koridori siis pidin alustama rahulikumalt ja otsima võimalusi möödumisteks. Parimad kohad olid selleks laiad kruusateed ja loomulikult sobis selline vedur paljudele, kellest möödusin. Mõne kilomeetriga jõudsin järele kahele tublile naisele – Kadri Kangurile ja Liis Grünbergile. Nendega koos oli veel meie klubist noor Kauk – Andre, kes liikus 26” rattal üllatavalt osavalt. Priit Grünberg kontrollis selle grupi tempot ja singlitel liikusin grupi eest minema.
Minuga kaasa tuli noor ja agressiivne Pärnu Kalev SP võistleja Ken Post. Tõusudel ja kitsastes kohtades oli valmis ründama aga sirgetel ei olnud temast palju abi. Jõudsime järgi teisele üksikule vedurile Martin Kullile ja koos õnnestus hea tempo saavutada. Positiivne, et noor Ken käis eest läbi ja pingutas lõpuni, kuid viimastel kilomeetritel maksis trügimine kätte ning sõitis teise ratturiga rattad sõlme. Tulemuseks mõlemad laiuti keset rada maas.
Paar kilomeetrit hiljem oli järgmine paar olukorras, kus tuli rattad lahti harutada, et eraldi lõpuni sõita.
Viimased viis kilomeetrit olid väga rasked ja jõuvarud olid otsas. Liikusin vaikselt eesolevale pundile lähemale ja tänu abikaasa kaasaelamisele õnnestus enne finishit veel mõnest mööduda.
Õhtu oli helge ning pakkus mõnusaid SPA hetki ja maitsvaid naudinguid koos lõbusa seltskonnaga.
Kas teate mis juhtub siis, kui süüa kiivisid koos koorega? Natuke ebameeldiv pidi olema ja nägu pidi kärna minema.

TARMO:

Laupäeva hommikul kell 7.03 kodu juurest startides näitas auto termomeeter +1 kraadi, midagi head see ei ennustanud. Autosõit läks ludinal, praam oli täis tuttavaid nägusid.

Kella 11.00 paiku Karujärve äärde jõudes oli Imre juba sooja läinud tegema. Kreemitamine, riietumine, pumpamine tehtud oli aeg minna esimeste km –ga tutvuma. Järsku tekkis külje alla Andre, kes füüsiliselt näitas ära kuidas CX võistlustel positsiooni eest võideldakse. See oli nii ootamatu, et panin peaaegu maoli. Õnneks Andre ise aitas tasakaalu säilitada. Läksime koos vaatama esimesi kilomeetreid. Tagasi tulles oli kohati tunne, et start on juba antud, sellise hooga anti minna. Stardis oli läbi hooaja tuttav tunne, täna ma küll sõita ei jõua. Üks hetk avastasin ennast Andre selja taga ja sinna otsustasin ka pidama jääda. Umbes 8km-l sain kohas, mis cx rattale väga ei sobinud, Andrest mööda ja singlitel vajusin pundil veidi eest ära. Järgneval kruusalõigul ootasin Andre jälle ära ja istusin talle tuulde. Seal ma siis inisesin kuidagi järgnevad 5km ära. Uuesti singlite peale keerates pakkus Andre, et läheksin mööda (ta vist singlitel ennast selle rattaga kõige paremini ei tundnud). Paningi minema ja sain ka pundil eest ära, mõned km hiljem sain Marko Pohli kätte ja vajutasime tandemina edasi järgnevad 10km-t. Mere äärne enam Markole nii hästi ei meeldinud ja jäi veidi maha. Uuesti kruusal avastasin ennast täitsa üksi, mõni km hiljem sain kätte meie klubi Imre ja Mari-Liis Mõttuse.

35km-l püüdis meid kinni suurem grupp Andre eestvedamisel. Haakisin selle pundi sappa, aga tundsin, et hakkab juba raske. Umbes 40km, liivane järsk jooksukas, liigume kahel real ja siis lendab tagant üks tuntud rattamees(toimetusel nimi ja klubi teada) cx rattaga korraliku hooga punti sisse, ise maoli ja mina ka pikali. Avaldasin valjuhäälselt arvamust nii tema kui tema teguviisi üle. Sellepeale soovitas olukorra tekitaja mul mitte nutma hakata (eks ma siis üritasin oma pisaraid tagasi hoida). Mõni km hiljem, singel koos tõusuga, sama mees võtab ühest peenemast puust kinni ja jääb seisma(kogu punt liigub eest ära). Minu taga Allan Harand avaldab selle mehe kohta põhimõtteliselt sama arvamust mida mina veidi aega ennem. Vastuseks tuli, et ta ootab kui kõik on ära läinud ja siis saab rahulikult ülesse sõita. Õnneks ma temaga väga palju rohkem kokku ei puutunud(ta sõitis lihtsalt eest ära). 52km sain aru, et selle tempoga ma koju ei jõua, lasin jala veidikeseks sirgu. Geel, jook ja omas tempos edasi. Tagant tuli uuesti järgi Harand oma üle viskava esimese hammakaga. Liikusin temaga veel 5km ning siis sai energia ikka täitsa otsa. Korraks käis peast läbi ka otse mööda asfalti koju minna, aga eneseuhkus ei lubanud. Põhimõtteliselt veeresin vaikselt viimased kümme km lõpuni. Nii tühjaks ei ole ma ennast ammu enam sõitnud. Selleks aastaks sai siis hooajale punkt pandud, uuel aastal uue hooga.

Parem hilja kui mitte kunagi aga Ahto on lõpuks Haanja 100st ära taastunud ja tegi ka väikese kirjutise :

AHTO:

Kui 2017 H100 lõpetasin, siis olin kindel, et olen selle “haiguse” seljatanud. Isegi kolm kuud tagasi olin täiesti normaalne (vist). Ükshetk aga hakkasid puhuma meelitavad H100 tuuled. Tuulte pööritajateks olid omad kärsad Taikki ja Ennok. Esimene kulme kergitav emotsioon oli järgmine: “no ma tõesti ei tea kas seda on jälle vaja?”. Mõne päeva porisesin omaette ja millegipärast ei olnud seda tunnet. Lasin naisel kaarte laduda, et kas ikka tasub minna? Lisaks tegin kõikvõimalikud terviseuuringud, mis näitasid ka ainult ühte, et loll on ikka loll ja seda päästab ainult “Highway To Hell” signatuur…
Reedeks oli selge, et ilmaennustajad ei tea ise ka mis stardipäeval juhtuma hakkab. Osades ennustusportaalides läks vihmakoef ikka väga alla. Kohati räägiti lausa troopilisest kuumusest jne.
Reede varahommikul kruttisin rattal esimese 34-se hammaka maha ja asemele läks leebem 30-ne , 30/42 setup tundus igati jõukohane 1600+ tõusumeetri läbimiseks. See oli ka ainus asi mida rattal näppisin välja arvatud rehvirõhk enne starti.
Reede päeval konvertisin Ennoki oma Superbi ja pühkisime linnatolmu oma pöidadelt. Kui reede õhtul Kubijale jõudsime oli õues sama soe kui südasuvel. Üüber kaiff. Tervitasime doktorit ja nõudsime oma neljanda osaluskorra numbreid. Lisaks haarasime kaasa paar kangi kohaliku megahead suitsuvorsti. Seda soovitame kohe kindlalt isegi neile, kes muidu pole suured vorstisõbrad
Laupäeva hommik oli nagu iga teine, ainult, et õues hakkas minema hoopis pimedamaks mitte valgemaks. Polegi nii sürri ilma kaua näinud, et päike nagu taamal tõuseb, aga tegelt ei tõuse ka. Temp hakkas +20 pealt vaikselt alla tulema ja tundus, et “dark side is coming”…
Stardialale jõudes viskas nagu ikka mandrossi täpselt sinna kuhu vaja ja joppas, et põhja alt ära ei löönud.
START. Veits asfalti nagu ikka ja nagu metsa keerasime hakkas vihma lödistama. Rada muutus pasteediks ja Saskia madallendurite kiiruisukool oli avatud. Järgnev on veits ähmane ja kronoloogia olematu. Vist pärast esimest TP-d oli raja ääres vihma käes lõdisemas katkise rehviga sell kes nuias rahvalt pumpa. Kõik vuhasid mööda ja mul polnud südant tuima panna ja jäin sinna temaga pusima. Maitea kas see oli karma võlg mida tasusin vanade pattude eest, aga fakt oli see, et veidi arusaamatu olukorra lahendus minupoolt oli. Esimene pumpamine läks mehel nii hästi, et keeras rehvil ventiili sisu välja ja kogu pumbatud õhk purises mutta. Kuna hakkas räme külm, siis järgmise litaka pumpasin ise. Läks aega mis ta läks, aga lõpuks sai liikuma. Kõik see paigal pusimine külmutas kogu keha ja üsna pea viskasin end ühel lägasel rööpas laskumisel kena kaarega võssa. Mott maas ja jalad nii lukus, et kohe üldse ei liikunud pärast viimaseid seikluseid. Oma 3-4km võttis aega kui uuesti sooja sisse sain ja järgmise 3-4km peal jalad kuidagi käima.

Edasine on kõik nagu suure vati sees, et olin kuskil ja sõitsin kuskil. Kirusin, et kuivad riided ainult kolmandasse TP-sse olin saatnud. Edasi koperdasin, puterdasin ja käkerdasin veel mitmes kohas. Vahepeal kolistas Martson mööda ja manitses, et kui nii edasi, siis ma enne pimedat finitot ei näe. Meel oli ikka täitsa mõru. Juba teist aastat järjest on kahetised tunded ühel kruusa lõigul, mis imeb nagu Amsterdami lõbunaine. Kas nüüd olen kangi saanud, et ei liigu või siin tegelt ka ratas ei liigu? Teises TP-s oli aga jutt juba veidi teine, vesi sisse-välja ja edasi. Õnneks jäi vihm järgi ja edasi oli elu lill. Rajamärgistus toimis 100% kuni jõudsin kohta kus singel läks kaheks. Hüüdsin “no nii mitäs nyt?” Kohapeal seisnud tüüp ütles, et vali ise rada. Üliäge kui saad ise valida oma singli ja trajektoori. Emotsioon tõusis sellest ja tekkis tahtmine vajutama hakata. Vajutasingi kuni seljataga jäi kõik vaikseks. Ees oli kolme noolega laskumine ja sealt alla vurades viskas esimest ja viimast korda keti maha. Mõtlesin, et siin ta siis nüüd on, mu esihammaka vahetus ja, et kas nii hakkabki olema? Õnneks rohkem sellist jama ei olnud. Mäed ja singlid vaheldusid rõõmsalt. Enamus kohti ja nimesid kokku ei suutnud panna, aga see polegi oluline. Nautisin üliägedat rada ja kogu ägedat vaibi. Pärast viimast TP-d koos Kütioru triangliga hakkasin kangi ootama. Ei saa ju normaalne olla, et krampe ja meeletut ahastust seekord ei tulegi? Tõstsin tempot, et pärast agasid ei oleks. Lõpp sai sõidetud ühes tandemis Ants Nokkuri ja Taivo Luuseppaga. Polnudki see sõit kellegiga nii pikalt koos sõitnud. Lõpus hakkas mul ikka väga kiire ja viimased kilomeetrid puristasin veits.
Aja ja kohaga rahule ei jäänud, aga enda minekuga küll. Rada ise oli minu arust parim H100 mida ever sõitnud olen. Kogu H100 tiimile nukid. Buffi järgi lähen kindlasti, aga kas see järgmine aasta on ei ole kindel.

 

TULEMUSED:

1.Gert Jõeäär
…
37.Andre Kull
…
54.Raino Einroos
…
60.Tarmo Ennok
…

TULEMUSED Maraton:

1.Kristjan Savisikk
…
24.Janek Leer
…
74.Anti Kauk
…
106.Andre Kauk