Karujärve VI Rattamaraton
Keset kuldset sügist toimuv Karujärve rattamaraton on alati meelitanud kohale sadu ja sadu rattasõpru. Seekord tahtis kaikaid kodarasse loopida metsikuks keeranud ilm ja Leedo režiimi lõppemine. Õnneks ikkagi suurem osa, kes kodust tulema hakkasid, jõudsid ka stardi ajaks kohale.
Tarmo:
Laupäeva hommikul kell 8.40 olime Virtsu sadamas, et minna 9.05 väljuvale praamile, aga mida polnud oli praam. Jõudis vaeseke veidi enne kümmet, see paat oli ikka täitsa omast klassist. Pettumus tundus olevat enamuse reisijate nägudel, ainult postimehe reporter jooksis nägu nalja täis oma mikrofoniga ringi. Tegelikult tuligi kogu seda jama naljaga võtta.
Kell 11.30 saime kõne, et start on 45 min võrra edasi lükatud, kiirelt tuli otsus, et teeme Kuressaare Olerexis kohvipeatuse ja proovime ära nende kuulsad kohupiima pirukad (need on tõesti head). Kohale jõudsime 12.15.
Start anti 13.15. Kordus juba vist 10 korda järjest toimunud stsenaarium: 1km jõuan sõita ja siis on kõik mingiks ajaks. Punt sõitis eest ära, tagant tuli järgmine punt, ka nemad sõitsid eest ära ja siis tuli hirmsa kiirusega veel Elling tagant. Ise veel üle õla vaadates, et ega ma tuulde ei võtnud (väga inetu temast), lisas veel gaasi juurde. Hakkasin juba ootama, et millal Greete Steinburg mööda kihutab, aga õnneks hakkas mootor vaikselt tuure üles saama.
8km sõidetud, sain ühel tõusunukil ikaldunud Harri Sügise kätte. Järgneval kruusalõigul tegime korralikult tööd ja jõudsime järgmistele singlitele jõudes suuremale pundile järele, kahjuks juhtus Harril midagi ketiga ja maha ta jäi. Liikusime kuuese pundiga edasi Aivar Veri, Marko Tikku, Jüri Suluste ja veel keegi Siplastest ja üks pühaloom Pärnust. Järgnevad 5km mööda kruusa arendati päris korraliku tempot ja mul tekkis juba lootus, et saame ka Mihkli kätte, kes ühe paarlilisega ca 100m eespool liikusid, aga esialgu see unistuseks vaid jäi.
Jõudes uuesti veidi tehnilisemale osale kiirendasin grupi ette ja proovisin kas ka turbo ka töötab, töötas, sain pundil eest minema. Veidi hiljem lageda peal tuule kätte sattudes juba kahetsesin seda, aga tempos järgi ei andnud. Õnneks hakkas eest paistma Peeter Poopuu selg, kes põhimõtteliselt päästis päeva. Järgmised 10km kütsime kahekesi edasi.
Kahjuks saadi meid uuesti kätte, kui keerasime ranna osale. Mulle on see mereäärne osa alati sobinud ja ka nüüd ei andnud tempos järele ja puhus ka sobilikult küljetuul. Tagasi normaalse tee peale jõudes olid 2 meest maha jäänud, vist oli meid 5. Edasi ei viitsinud keegi enam vedama minna, nii kui eest ära tulin kohe langes ka tempo, proovisin paar korda hoogu üles saada, aga ei miskit.
Nii möödus veel 5km. Saime kätte ennast päris tühjaks sõtnud Petrovitši. Nüüd ärkas Aivar Veri ja ka Poopuu oli vist taastunud. Hakkasime kolmekesi ilusti tööle, Tikku ja Suluste passisid niisama taga. 10 km ennem lõppu jõudsime Mihklile järele, sain temast täpselt ennem singlit (mis algas päris terava tõusupõksuga) mööda ja panin ka hoogu kohe juurde. 100m hiljem pilk üle õla tõestas, et sain vahe sisse, otsustasin tikutopsi tühjaks põletada, tulgu mis tuleb.
Suusaradadel sain vahe suuremaks ja uuesti kruusale jõudes jälitajaid enam ei paistnud. 4km lõpuni, jõudsin järele Vähile, kes ennast ilusti mulle tuulde sättis. Viimane km, Vähi ilusti tuules, ületame viimase asfalttee. Kohe tuleb pööre paremale järve äärde ja siis otsustas ta mulle särgi püksi tõmmata. Minu õnneks ei arveastanud ta , et kurv on suht järsk, allamäge ja lahtise killustikuga, pidama ta igatahes ei saanud ja maandus võsas, päris kummuli ei käinud, aga hoo tõmbas täitsa nulli ja järgi ta mulle enam ei saanud. Kokkuvõttes 12 koht, rahul.
Kiidan korraldajat kes tegi, mis suutis, et kõik rahul oleksid, kahju et burkse ei olnud. Viis pihku, järgmine aasta olen tõenäoliselt jälle kohal.
Mihkel:
Nädala keskel sain korda enda Silverbacki ja kõva tahtmine oli näidata milleks me koos võimelised oleme. Eelmisest aastast olid head mälestused ja kannatas võidu sõita küll. Laupäeva hommikul tulin tunnike varem enne piletile märgitud aega Virtsu sadamasse. Piirkond oli umbe pargitud eelmise päeva ootamisest väsinud saarlaste autodest ning hulganisti siblis ringi esimest päeva tööl olevaid TS praamide töötajaid. Kohal oli ka meedia ja kõik muud jutud.
Kuna sain praamile enne algset aega, siis tekkis ka puhver, et ei peaks Karujärve poole väljaspool kehtivaid liikluseeskirju sõitma. Aega hakkas ülegi jääma kui selgus, et start lükati 13.15 peale. Kuna geelisalv oli ootamatult tühjaks saanud, siis ostsin kohapealt enne mitte läbiproovitud geele. See oli täpselt vastupidine käik Kullionu rattasõidu reeglile nr 2.
Stardidkoridoris jagasid Sügis ja Veri M50 poodiumikohad ära ning sai stardipauku oodatud. Savisikku kohal küll polnud, aga loodus tühja kohta ei salli. Margus Vähi pani peale teist sirget minema nii nagu homset ei oleks. Hästi mõistlik liigutus 20 m/s puhuva tuule korral. Kuna ma olin teisel kohal ja taha ei vaadanud, siis järgnesin talle. Õnneks mingi aja pärast taipasin taha vaadata ja sain aru, et oleme kuidagi väikse vahe sisse saanud ning ootasin teised järgi.
Üsna alguses läks cyclokaga sõitval Ainssalul rehv ning Räim läks tempot dikteerima. Väga palju sõita ei jõudnud, kui tempo hakkas üle jõu käima. Sepp, Rebane, Erikson läksid. Veidi hiljem ka Pajur, Nook, Jermakov ja muud. Olin vajunud kuhugile teise kümne keskele ja sõitsin üksi.
Vähemalt sai üksi omas tempos esimest metsa ja raketibaasi singleid sõita. Seejärel oli üks rõvedam kruusalõik, kus praame seisanud tuul vastu puhus. Minu üksi sõitmise kiiruse numbrid hakkasid ühega. Õnneks tuli tagant appi Villu Vakra, kes viis kiiruse üle 30 km/h ja noppisime ükshaaval eest pudenevaid sõitjaid.
Asi läks nii heaks, et saime suure grupi kätte, kus hakkasid kohad alates neljandast. Ühel terava tagasipöördega põllul sõitsin üle aasta taas Reimo Noogi mugavustsooni sisse. Sel hetkel arvasin, et vana niisama aasib ja teeb nalja, et mõned meetrid kurvi sirgeks lõikasin.
Mere äärde jõudes hakkas alguses Vähi jubedalt peale keerama, aga õnneks pani pea lenksu all natukene valesti. Kahjuks võttis Jermakov järje üle ning tempo läks valusaks. Küljetuul peksis sama valusalt nagu need inimesed seda ERMi Neitsi Maarja eksponaati jalaga taovad ja jäin maha.
Otsustasin paaki lasta värskelt soetatud geeli ja kaua ei pidanud ootama kuni kõhus biokeemilised reaktsioonid toimuma hakkasid. Õnneks ei pidanud tee ääres suusahüppe asendit proovima hakkama ja kannatasin ära.
Järgmised 10km pingutasin üksi ja selg hakkas valutama pea lenksu all hoidmisest. Lisaks andis kõvasti tunda parema jala sääremari, mis Haanja100’l kõvasti vatti sai. Enne suusaradu tuli tagant järgi Ennok, kes pikalt passima ei jäänud ja raju hooga edasi pani. Petrovitš küsis minu käest, et pole parim päev vist? Mees rääkis tõtt.
Vegeteerisin finiši suunas, sääremari oli päris kange juba ning lihase kiud purunesid nagu kitarrikeeled Metsatölli laivil. Lootsin rahulikult üksi finišeerida, aga õnneks saabus tagant rehvi lõhkunud nimekaim Räim. Kasutasin juhust mitte kaotada Eesti meistrile ja hoidsin ära. Finišis läks tagumine rehv tühjaks, sest üks kodar va lingam oli pöiapaelast läbi hammustanud ennast.
Nook, kes tegi enda kohta hea sõidu, ei olnud unustanud intsidenti põllul ja võttis uuesti mölina üles. Päris kõva butthurt pidi olema ikka. Supi jaoks aega ei jäänud, sest kiirustasin praamile ja sain ilusti mandrile tagasi enne piletile märgitud aega. Hea korraldus ning näidati kuidas on võimalik rada märgistada ilma lintideta.
Selle sõiduga lugesin ka hooaja lõppenuks, sest siit ei pigista enam midagi välja. Jõelähtme Singlil ei maksa ärevusse sattuda, sinna ikka tulen 🙂
1.Meelis Rebane
…
12. Tarmo Ennok
…
19. Mihkel Laine
…
42. Raino Einroos
…
65. Raul Talumaa