Keila 2012
Keila 2012 – just sellise lühikese nimega on ametlikus juhendis iseloomustatud uudset maastiku- ja maanteeratta sümbioosi, mis toimus juuni kolmandal nädalavahetusel Keilas. Meie klubi kohalik rakuke Anti oli nädalapäevad kraaminud ja poleerinud oma Sopsutooma elamist, et kogu mansaft kenasti vastu võetud saaks. Nagu näha, ega keegi klubilistest seda võimalust kasutamata ei jätnud! Vaid Ethel oli suurest teadmatusest oma saunalina koju unustanud ning põdes seda Keilasse sõidu ajal raskelt. Hilisemaid kommentaare temalt saada ei õnnestunudki….
No kellel ei löö nunnumeetrit põhja?!
Vanameister Anti:
16.juunil 2012. korraldasid Spordipartner, Kliima Center OÜ ja S.A. Keila Terviserajad suurepärase võistluse Keilas. Võistlustrass koosnes 4 x 5,5 km maastikurajal ja 2 x2,5 km asfaldil sõidust ning kasutati cyclo-krossi reegleid. Rattaklass oli vaba, mis tähendas, et lubatud oli rattavahetus. Tagasiulatuvalt pean tunnistama, et rattavahetus õigustas, kuna pärjatud said need, kes seda tegid.
Ilm oli superhea, päikesepaisteline ja 20 kraadi sooja. Junior Andre kahjuks ei osalenud, sest haigestus peale Rõuge võistlustsüklit. Ilmselgelt oleks ta olnud sisseharjutatud kodurajal poodiuminõudleja. Minu kolmapäevane vormikõvera forsseerimine ja kukkumine Humalas finishisirgel vigastas käe, jala, õla ja roided. Enesetunne oli kaunis sant. Katsetasin hommikul söömata rajale minekut ja see oli hea otsus.
CCRM sai 4 stardikohta meeste ja 1,5 naiste eliitklassis. Olenemata vaid 100 liikmelisest stardipundist koguneti ca 25 min varem paremaid stardikohti hõivama, sest stardijärgne rada oli künklik ja kitsas. Stardi andis ja võistlust kommenteeris Cosmose asutajaliige Evald Pärni. Mul start kõige paremini ei õnnestunud, langesin teise kümne lõppu, Raino hakkas eest libisema. Kui paar km sõidetud ja mulle lähenesid juba tuttavad ja uued singlid, kus tõstsin tempot ja möödusin Rainost ning veel mõnest konkurendist. Ootasin endamisi Marekit, et koos veereda, aga teda ei tulnud. Eest paistsid Martma Articust ja veel üks noor kihutaja ning ma otsustasin kiirendada ja neile järele sõita. Põõsast paistis Rego Tohvrel, kes oli kellegagi kokku põrganud ja kukkunud.
Esimese ringi lõpuks moodustasime kolmese grupi ja liikusime heas tempos, kuni jõudsime äsja ehitatud tankimäe suuruse lahmaka künkani, millele järgnes laskumine ning kus ma pillasin joogipudeli, mille mulle 2 ringi hiljem Jüri Savitski tagasi ulatas. Tänud talle! Teise ringi poole peal jõudis meile järele Rego ja kui ta mööda tuhises, otsustasin talle järgneda. Saimegi eest ära ja mul enesetunne paranes, motivatsioon tõusis. Teise ringi lõpus otsustas mu päevinäinud Kona iseloomu näidata ja viskas kaks või kolm korda eest keti maha, sellega oligi Rego läinud. Jäime taas kolmekesi. Olles mõnda aega tiksunud, otsustasin kolmandal ringil metsasinglitel kiirendada ja neljandale ringile läksin turvalises üksinduses. Sellel ringil suurendasin vahet veelgi, nii et ei tagant ega ka eest ei paistnud kedagi. Kui krossiringid sõidetud, siirdusin asfaldirajale. Mina ratast ei vahetanud.
Esimese 2, 5 km asfaldiringi keskosas saabus tagant Sigvard, kellele pooleks ringiks tuulde hüppasin, kuid rammu selleks eriti polnud. Teisele asfaldiringile läksin juba väsinuna ja hüppasin ringiga kaotanute tuulde ning taha ei vaadanud. Viimasel tankimäe asfalditõusul kasutas mu tempolanguse ära Martma ja pani vähemalt kolmekordse treeningkilometraazhi vahe maksma. Lõppkokkuvõttes mulle 8. koht ning masinaklassis Sigvard Kuke ja Rego Tohvreli järel auhinnaline 3. koht. Seni 2012.aasta õnnestunuim sõit, mille edu pandiks ei oska muud pidada, kui Furious Fredi nimelisi balloone, mis said nädal varem alla kruvitud. Rõõmu tegi Marika Tamme edukas esinemine, naiste absoluutklassis teine koht, Signe “mina ei võta tilkagi” Parm´i järel. Samuti Etheli katsetused Cyclo-krossi rattaga. Üllatuseks oli Rauno Neuhausi südikas sõit ja kõige napimalt Lassele allavandumine lõpumeetriltel.
Anti näeb välja nagu äsja baarikakluselt naasnu
Järgnes grill- chill ja saun Marika, Mareki, Raino ja Madise seltsis. Õhtupoole saabus juba eelpool mainitud torm ja vihm ning jalkaõhtu võis alata.
Marek:
Viimasel ajal on kujunenud nii, et kui Keilas mõni võistlus toimub, mis mingilgi määral on seotud rattasõiduga, siis põhimõtteliselt ei ole sellest võimalik kõrvale hiilida. Anti teeb enda poolt kõik, et võimalikult palju klubilisi kohale meelitada, pakub sauna, pakub süüa, isegi öömaja on nõus pakkuma?!
Samas peab tõdema, et mulle sellised „pingevabad“ võistlused meeldivad. Kuigi stardikoridoris oli vaba kohtade valik, ei hakanud ma rapsima ja jäin suht tagasihoidlikult võistlejatehulga keskele. Stardist läksin minema mitte eriti kiire hooga ja plaan oli selline, et vaadata, mis grupid kujunevad ja mõnega endale sobiva pundiga liituda. Kuna võistlus koosnes 4-st maastikuringist ja 2-st asfaltiringist, siis põhimõtteliselt terve esimene maastikuring läks aega oma koha leidmiseks.
Esimese ringi lõpus jõudsin järgi Rainole, kellega koos sõitma jäingi, kuna tema tempo seekord mulle suurepäraselt sobis. Neljandal ringil sööstis meist mööda üks Rõuge vormis võistleja ja üritas meiega vahet sisse sõita, kuid see tal kahjuks ei õnnestunud. Umbes pool ringi hiljem ründas hoopis Raino, et jõuda esimesena rattavahetusalasse. Raino nimelt oli üks neist vähestest, kes vahetas ka ratast ja läbis need kaks maanteeringi juba jäigema pilliga. Vahetus käis tal suht kiiresti ja ega ma eriti suurt edu sellega tema suhtes sisse ei saanud. Esimese asfaltiringi lõpuks oli ta mul juba tuules ja tiksus seal vaikselt kuni finishitõusuni. Mina muidugi ei teadnud sellest midagi ja kohe tõusu all Raino ründas ka. Mul ei olnud tema vastu midagi välja panna ja lisaks jäin veel kuidagi halvasti karpi ringiga mahajääjate taha. Seekord pidin siis Rainole alla vanduma.
Tubli sõidu tegi seekord Anti, nagu ikka Keila radadel.
Raino:
Juba mõnda aega oli kiusatus lähemalt uurida Keila salapäraseid tankiradasid. Oli tekkinud arusaamine, et Antil on need rajad nii hästi kodustatud, et tema vastu saamiseks peab mujal juba eliitklassis sõitmas. Ette rutates – see arusaamine leidis paraku ka kinnitust..
Kunagi üks pryccelcup seal sektoris küll toimus, aga pilt siiski selge polnud.
Kutses oli vihje antud – võta ühes cyclovokk või kaalu rattavahetust. Esimene mulje parklast – olen teksadega tulnud ooperisse. Ethel kiiskava cyclorattaga ja sarnaseid rattaid oli rohkemgi. Tundus, et tavapärased karvajala tööriistad on vähemuses. Stardijoonel see asi siiski nii hull enam polnud.
Olin otsustanud uut kogemust otsida ja kui-juba-siis-juba ka ratast vahetada. Pumpasin maanteerattal kummid kõvaks ja talutasin alasse ootama. Ise ikka silmanurgast piilusin. Numbrilauast ju hoiatati, et keegi peaks kindlasti valvama kuni sõidan. Ja veel parem, kui keegi vahetuse ajal assisteerib. Mul aga polnud kedagi kaasas. Väike närv oli sees ja igalt metsaringilt tulles rõõmustasin, et mnt ikka paistab.
Metsasõit ise üsna kiire, väikeste toredate trikkidega. Stardist järjekordselt edukalt minema. Isegi Anti jäi kuskile toppama, aga tuli peagi ja kadus. Ei mina jaksanud isegi tuules kaasa minna. Keila kodustatud rajad. Sõitsime siis Mareki ja veel 4-5 seltsilisega metsaringid ära. Viimasel ringil tekkis arusaamine, et rattavahetusse oleks tore jõuda grupi esimeses otsas. Saigi siis vähe kiirem käik pandud ja Marekiga koos ära libisetud. Rattavahetusega tekkinud 25m kaotust sai asfaldil peagi tasa tehtud ja lõpus oli selgelt kergem oinasarvedega lõpetada.
Tervitused traksidega kaameramehele meie grupist – on veel arenemisruumi teiste sõitjatega arvestamisel. Anti residents, saun ja grill panid toreda punkti võistlusele. Kokku – tore uus kogemus. Järgmine kord vahetan ka ratast.
Aga laupäev jätkus. Keilast liikusin pea otse S-seltskonna testimisüritusele. Kõige kallim 29HT tekitas naeratuse. Võib-olla tõesti paari aasta pärast selline. Aga ei saanud ka proovimata jätta, et mis loom cyclo-ratas siis ikkagi on. Tegin metsas pool ringi ja tõin talli tagasi. Ei saanud veel taltsutamisega hakkama. Oleks sellisega Keilasse võistlema läinud, siis oleks päris hädas olnud. Küllap harjutamise asi.
Madis:
Nii kiiret-lühikest sõitu mul sel hooajal veel pole olnud ehk olen alustanud sel aastal maratonidega. Päris punasesse sõidu alguses ei kruvinud tahhomeetrit ja tegin oma hea sõidu ära. Omamoodi mõnus rada, metsaaluste singlitega, kahe tankimäe ja paari asfaldiringiga. Tänud Antile hea after-ride grilli eest, väga kosutav ja hea emotsioon sellest päevast.
Marika!!!