CC Rota Mobilis

Kui korra sain vedama, siis enam ei saa pidama. Selline moto on hetkel Alvarol vägagi aktuaalne. Kui eelmisel nädalal sai väisatud esimest korda Marimetsa Kapi osavõistlust, siis jaaninädal sai lõpetatud järgmise veel avastamata soodusrattavõistluse Komo KV etapiga. Tundub, et minu 11 aastat Prükkel Cupi võistlusi on jäädavalt seljataga, sest sarnase formaadiga lühikesi rattakrosse korraldatakse uutel jahimaadel aina rohkem ja mitu korda soodsama osavõtutasu eest. Jaanidest toibununa oli ennast kohale vedanud arvestatav hulk lapsi ja noori, kuid mitte eriti palju meesteklassi osalejaid.

Võistlusest sain teada vaid kaks ja pool tundi enne starti ning kell 10 hommikul alles tuli otsus, et nüüd on minek. Küll hakkas kiire söömise ja ratta pakkimisega, aga õnneks oli Varbolasse suhteliselt lühike maa ja juba 11.15 olin linnuse juures parklas kohal. Kohapeal avanes kõigepealt vaade ilusale kivitrepile, mis meenutas kunagi ammu nähtud pilte ilusatest kukkumistest. Minu teema! Rohkem ei osanud rajast midagi arvata, sest eelinfo puudus täielikult. Õhkkond oli korraldustiimis väga rahulik ja sõbralik, selline lahe külavõistluse atmosfäär hõljus. Stardimaks 4 eurot ei vaja rohkem kommentaare. Lastesõidud olid alguses ära ja Grete-Liis korjas selle ära, mis võtta oli ehk teise koha N10 klassis. Viimasel neljandal ringil oli tige heitlus poodiumikohtade eest, mille ta kahe sekundiga enda kasuks ära realiseeris.
 

Meesteklassis oli seis sama, mis Marimetsas. Mõned tugevad on kohal ja siis on suurem tühimik nende taga. Peeter Pruusi, Ravshan Balgabajevit ja Elioni sarjas end juba kümne piirimaile sõitnud Peeter Tarvist polnud mul lootustki rajal näha, ülejäänud sõitjate tasemest ülevaade puudus. Eelmisel õhtul sai tehtud kahe ja poole tunni pikkune korralik tühjendustreening Tallinna GP ja Nõmme suusaraja tõusudel Tahkot silmas pidades ning seetõttu oli Varbola võistlus täielik ootamatus minu torsole.

Rada koosnes viiest 3,3km ringist, millest enamus aega tuli veeta tõsiselt raputaval ja aeglasel metsasinglil. Igatsesin taga Andret ja tema vesivoodit nimega No Saint. Tegelikult Andret niiväga ei igatsenudki :-)  Stardipaugu järel sain kenasti possa sisse viiendale kohale, kui ootamatult algajaliku vea tegi Ravshan, kui sirge peal sõitis kurvi otseks lõigates üle väikse mäekünka. Mees katapulteeriti hetkega õhku kajakaid vaatlema ja rattad maas S-Works kimas temast mööda. Kohe järgnes trepilaskumine, mille liidrid väga ettevaatlikult võtsid.

Sõidu edenedes selgus üllatav tõsiasi, et jalgades on särtsu rohkem, kui Sämmi grillis suitsu. Peale paarinädalast mõõna suutsin edukalt juba Erik Tammsooga Vestman & Piibelehte mängida. Sirgetel küpsetas mees mind korralikult, aga treppidel ning tõusudel näitasin, mida 8 aastat Tallinna vanalinna sõidukooli tähendab. Pealtvaatajate hordid olid igal juhul vaimustuses sellisest riskeerivast stiilist. Andsin alla alles viimasel poolel kilomeetril, kui lõpuks meie tandemile järgi jõudnud Peeter Tarvis sirgel sellise tuulepöörise üles keerutas, millele mul mingit vastust enam ei olnud. Üldarvestuses kuues koht ei ütle suurt midagi, samas kaotussekundeid liidritele ei kogunenud liiast.

Kokkuvõttes väga rahulik ja mõnus võistlus. Rada oli omamoodi raske, aga minu jaoks tehniliselt natuke liiga kerge. Soovitame igati treeningvõistluseks ja lastega osalemiseks! Pole niipalju inimesi ja stressi nagu Elioni sarjas…..

Parimad palad videol:
http://www.youtube.com/watch?v=dZJlmm806vw