CC Rota Mobilis

 

Poola tuuridest väsinud meel? Miinused painavad lumelabidalihast? Ühel just sellisel koledal päeval vaatas Alvaro Tootsi maakerale otsa ning avastas, et üks maailma kuulsamaid mitmepäevasõite toimub just seal, kuhu lennuki tiivad kanda tahavad. Esimene etapp ja tühised 4500 tõusumeetrit! See ei ole Haanja 100 miili edasi ja tagurpidi. Ei see ei ole sõit Kuldari ja Oliveriga Paldiski rongi pealt tagasi Rannamõisa. See on La Ruta De Los Conquistadores Costa Rica vihmametsades ja rahvusparkides.

Stabiilne 30 kraadi jaanuari kuus oli paljulubav ja kogu lahvka (naised-lapsed) pandi Tallinn-Frankfurt lennu peale ning kihutati kohale. Kahju oli ainult sellest, et ratast ei saanud peale. Lufthansa tariifide eest sai siin osta kaks uut ratast. Kahjuks ei lubanud graafik maanduda päris sinna, kus La Ruta trajektoor jookseb, aga selle asenduseks valisin Costa kõige kuulsama maamärgi – 1200m kõrgusele taevasse kerkiva endiselt ektiivse Arenal vulkaani. Rattalaenutusi ja radasid pidi siin jaguma vastupidiselt eelmisele aastale. Sain kohaliku tähtsusega putkast endale ühe Orbea alla. Päris Andre Talve-Sarda mõõte ei andnud välja, aga palju puudu ka polnud. Raske oli, vedruamort oli. Aga vähemalt rendikasse mahtus sisse.

Baas asus mul 4km kaugusel vulkaani jalamilt mingi üüratu mäe otsas. Ilma igasuguse kaardi ja eelteadmisteta kukkusin kütma ühele ja teisele poole. Kurb uudis oli muidugi see, et päris tippu ei lastagi. Eks keha tänab veel selle eest, sest need mõned 100 meetrised tõusupõksud vaatamisväärsuste juurde tõmbasid haigusest väsinud torsu ikka täita kapsaks. Esimese päeva nael saabus suvalisel külavaheteel keset paksu dzunglit, kui üks suur suur kass mul tee sulges.

 
Kiisu kiisu kiisu……..

Kiire kõne Mati Kaalule ja selgus oli majas – tegemist on kohaliku pesukaru teisendiga, millel sada nime. Muuhulgas Crackoon. Heroiinipilves pesukaru? Kaasas mul muidugi muuhulgas müslibatoon. Mõtlesin katsetada. Tüüp loivas ligi ja nõudis matti. Tahtsin siis lähivõtet saada ja asusin kaamerat sihtima, kui järsku käis kõik välgukiirusel. Tüüp rabas ennast jala peale püsti küüntega ja ampsti.

Seakärss tegi kiiret tööd

Läinud mu lõuna oligi. Paharett maiustas sellega rahulikult tee ääres edasi.

Pätt ja kaabakas selline

Hetkel on kõik alles uus ja tipud ootavad alistamist. Materjali peaks jaguma ja loodetavasti ei söö puumad ning leopardid mind siin elusalt ära. Hoiame kätt pulsil!