CC Rota Mobilis

Terve nädal on nüüd Alvarol siin maakera kuklapoolel Costa Ricas mööda saadetud. Esimene rendirataski tagasi antud. Mis siis pihku jäänud? Palju higi kahtlemata 🙂 Samas on tekkinud arusaam, et maastikurattasport pole siin just eriti heal järjel ja eelkõige just radade puudumise tõttu. On olemas kohalik rattaföderatsioon ja kalendergi. Kui aga sain ühel päeval sabast kinni kahel kohalikul harrastusratturil, siis kurtsid nad küll selle üle, et pole kuskil sõita. Nagu Soomeski! Kui seal on maapind täis graniiti ja kõike muid kive, mida Väinämöinen laiali loopinud on, siis siin on kõikjal üks suur dzungel ja autoteed kitsamast kitsamad.

Üks näide suurepärastest kohalikest teeoludest. Kaardi peal on tegemist sama  klassi teega, kui Maardu-Ülgase, aga välja näeb selline:

Pisike mudalaviin on puhta töö teinud

Võis siis sama klassi tee, mis oleks samuti pidanud olema autoga läbitav!

Mina küll ei näe midagi, mis neid lippe kinni hoiaks….

Ruta De Los Conquistadores võistluse kohta arvasid nad, et nende jaoks liiga raske. Mida? Mul polnud igal juhul neile mingit vastust olemas, kui väikse tõusu peal härra perset kergitas ja minekut tegi. Polnud tal küll mingit erihyper ratast, aga oma 16 kilose peletisega jäin ikka maha. Muide Specializedi varustus oli mõlemal kasutuses, nii et omad joped. Kui juba tema arvas, et liiga raske, siis see 4500 tõusumeetrit etapi kohta on ikka palju.

Mina ja minu peletis……

Mis veel põnevat? Oma 14 aastase karjääri jooksul pole ma kunagi autoga ühtegi looma alla ajanud. Vähemalt nii suurt mitte, kes põrkerauani ulatuks. Nüüd on see siis tehtud – RATTAGA! Täiesti segane värk, aga üks oravasarnane tüüp oskas teeäärsest järsakust alla hüpata ja põmpsti ma tast üle ajasin. Seekord ei jõudnud kaamera järele haarata, aga hea asi oli see, et tegelane jäi ellu ja silkas edasi.

Suutsin ennast sisse smugeldada ka ühele dzunglirajale, kus muidu on rangelt keelatud ratastega liiklusvahendid. Sealne maastik nägi välja selline:

Mõnusad juurikamäärdega varustatud takistused

Ja tegelased rajal

Lõpp-punkt sellel rajal oli idülliline kosk keset ei midagit.

Looduse rüpes

Igal juhul tekkis küsimus, et kuhu Virgo Neeme koos Jaan Kirsipuuga meid plaanis viia? Hetkel küll ei ole enam üleval seda reisi, aga ju ikka olid plaanid detailselt tehtud. Tõsisemat sorti rattalaagrit siia ei tasu küll teha. Niisama ringi uidata ja matkata – igal juhul. Samas peavad alles jääma klassikud, nagu Mallorca ja muud kevadised Eesti inimese pühad nädalad Hispaanias ning Itaalias.

Sa küsid treeningpäeviku kohta? Kesine. Iga päev ca 2h. Kuuendal päeval oli jalg ikka juba väsinud. Samas ei tekkinud kordagi tunnet, et põrutaks nüüd ühe neljatunnise. Edasised plaanid sõltuvad sellest, kas kuskilt võlub välja ühe korraliku ratta või ei. Uus peatuspaik on Coco rannas ja siin ei tehta peale smuutide ning külmade õllede suurt midagi. Täna auto katusel nähtud Team Scalpeli omanik ütles vaid ühe suuna – pealinn San Jose. Sinna on aga ligi 4 tunni tee. Nädala pärast on siin tulemas 42km maraton ja kui mingi ime läbi peaks kuskilt ratta välja imema, siis tuld! Saame Elva talikrossiks sooja sisse 🙂