Lähte Premium7 Rattamaraton ning Elva Rattamaraton

Hawaii Express Estonian Cupi V etapp korraldati Tartu ligidal Lähtel. Võistlejad ootasid ärevalt mida uus rada pakub ning kui head suppi hiljem pakutakse. Seekordse maratoni tulud annetati TÜ Kliinikumi Lastefondi kampaania “Katkised hinged” tarbeks.

Pühapäeval toimus MTBest Elva Rattamaraton all-new rajal. Rajal andsid kuuma Bruno ja Raino.

Mihkel:

Enne Lähtet oli päris pikk paus võistluskiirusel maratoni läbimises, seega ei osanud midagi oodata. Ometigi panin jälle eesmärgiks 50 sisse sõita. Lähtes ootas korralik suveilm ja suhteliselt rõve „parkla“ keset põldu, läksin jälle vara stardikoridori, et alguses hea koht saada.

Alguse keerutamine suusaradadel möödus hästi, olin möödunud Pajurist ja sõitsin Krusemanni selja taga, eespool vedas gruppi Lasse. Kohe kui suusaradadelt asfaltile keerati, oli pikk lauge tõus. Läks väga raskeks ning jalad andsid alla.

Tagant tulid järgi samad näod, kellega iga etapp on koos sõidetud: Veiko Viira; Tiit Lehto, kes sõidab 5 vändapööret minutis, aga liigub võimsalt; Maritn Parv; Mihkel Einblau, Ahti Suppi, Reimo Nook, kes alati teisi vedama kamandab; Toomas Elling, kelle tagapidur tegi muhedat häält ja kedagi üldse närvi ei ajanud sellega ja teised. Lisaks ka Tauri Selder fattyga.

Paras kruusaralli oli, kuna mul maanteejalga pole, siis käisin vedamas minimaalselt. Enne huvitavamat karjääri osa liitus meiega ka Alari Kannel. Suhteliselt lõpuosas nägin, et rada hakkab metsa keerama ning läksin grupi ette, paraku ootas ees ainult mäefiniš mitte põnev singel. Tõusul ikaldusin, vajusin ette Kristjan Randmale, kes võttis asja ühe sõnaga kokku- kõrval seisvad lapsed küsisid vanemate käest, mis see sõna tähendab.

Kuidagimoodi saime seal tõusul korraks Randma ja Viiraga eest ära, aga hiljem tuli suur punt ikkagi järgi. Lõpp oli alguse suusaradadel keerutamine tagurpidi, parajalt rõve ettevõtmine minu jaoks. Olemine läks päris palavaks ja tekkis soov jalg sirgeks lasta. Alla ei andnud ja sain mõnedest ka mööda isegi. Finišis koht 47, käib kah 🙂

Rada: tulles otse XCO eestikatelt oli paras kultruurišokk ja tegemist hoopis teise spordialaga. Kindlasti polnud minu teetass. Sama meelt oli ka üks konkurent, kes peale finišit ütles: “Täisp**k”, aga mis teha, masse on vaja spordiala juures hoida jne jne.

Bruno:

Hommikul kodus naine käskis mannaputru teha. Tegin, aga kukkus välja mannasupp! Paar vorsti-võikut ja kohvi ning 8:30 asusime teele. Duubel-kruuusarallinädalavahetus algas laupäeval Tartu lähedal Lähtes. Minu jaoks täiesti uus rada ja räägiti midagi kiirest rajast. Tundus, et võiks isegi mulle sobida.

Olles 2 nädalat fatbikega võistelnud-treeninud, oli oma MTB peale minnes, tunne nagu oleks maanteeratta selga sattunud. Veeremine ja kiirendus on ikka veits teistsugune.

Stardist minnes oli nagu ikka korralik rüselemine. Kui selja taha sai jäetud Greete Steinburg ja silmapiiril oli Andres “kruusahunt” Maarits, siis otsustasin maha rahuneda. Ma teadsin, et see vend teeb kruusal alati häid sõite ja mõistlik oli tema tuules edasi liikuda. Ja nii oligi. Varsti oli meil täiesti arvestatav punt: Jaanus Adusoo, Meelis Pilv, Aleko Peipsi, Hanno Hansov, Reijo Peenema, Andres ja veel vist mõni rattur.

Nende meestega saigi koos lõpuni tuldud. Ütleme nii, et oli nõrgim lüli selles pundis aga rajaprofiil ja kõik mu ka klappis ja sain hakkama. Esi 100 kaan maha, koht 81, max kiirus 53,75 km/h. Sejataha jäid minu maailmas väga kuulsad mehed: Olavi “VOKKmees” Israel, Allan “Proshop” Harand, Kuido “Niner” Lemloch, Viljar “Min 1500km kuus” Varik ja Rein “Mitte-ratsutaja” Pill. Seda saab olema paganama raske ületada 🙂 ! Tõenäoliselt olin „93kg klassis“ esi kolme seas!

Muidu, korralduse poole pealt tipp-topp aga mulle ei mahu pähe, miks peab kõige väiksemate(M/N12) autasuatamine olema kõige lõpus! Seda enam, et selle algus venis 30 minutit üle lubatud tähtaja. Miks mitte nooremad ennem? Viisakas restoranis tuuakse ka lastele toit ennem, kui täiskasvanutele. Konkureerivas sarjas seda probleemi ei ole 🙂 !

Raino:

Vahepealsed kaks nädalvahetust möödusid perega metsamaasikate otsimise jm pigem velovaba tegevusega. Seega oli põhjust natuke tõsisemalt ette võtta ja tihedamat graafikut proovida – laupäevaks Lähte RM ja pühapäevaks Elva RM. Ka Bruno oli otsustanud samas rütmis tuld anda.

Stardinumbrid on paraku üsna rahulikku sektorisse vajunud. Elvas sai lausa viimasest grupist alustatud, selja taha enam linti ei tõmmatud.

Sõidud tundusid minu jala jaoks sarnased – natukeseks metsavahet nautima ja siis kümme+ km kruusa järgmise maastikulõiguni.

Lähte – nii head rajamärgistust ma ei mäletagi! Sildid, lindid, nooled, punaseks võõbatud kivid ja pakud. Tase. Aga rajale tagasi läheks alguse/lõpu mäele ja karjääri taha minitahkole.

Uus-Elva – 300- sõitjat. Rahulikult koridori, minul pulss stardis tavapärase 100+ asemel 65. Viimases stardigrupis nägin veel vaid ühte väikeste jooksudega ratast! Varsti võiks sellistele eraldi masinaklassi teha 🙂 Meelde jääb kitsas sild, kus tekkis mitmeminutine saba, sest üle pääses jala ja ükshaaval. Metsavahel sõitmist oli eelmisest päevast rohkem ja huvitavam oli ka. Grupi esiotsas metsa saades õnnestus pundist paarsada meetrit ära saada ja siis järgneval kruusal võeti see kiirelt tagasi. Ja nii rohkem kui 1 kord. No ei ole mul rallijalga.

Umbes poolel rajal pääses metsavahel keegi kuri tuvastamata lendav objekt kiivri alla ja pani litaka ära. Kohe vägagi valusalt. Natuke külmaväristamist ja ootus, et mis siis nüüd edasi? Jälgisin pulssi ja ootasin, et kas mõni vaateava paistetab kinni. 1D vaatamisega peaks vist kauguse hindamine olema keeruline. Aga õnneks paistetas pähe vaid korralik muhk ja vaikselt hakkas valutamine ka järgi andma.

Kummagi sõidu kohta ei oska ma oma sektoris eriti kommenteerida, et kes/kellega/mis kilomeetril, ei tea nägusid ja nimesid kokku panna. Küllap ongi sellel teemal esisaja meestel lihtsam, klubikaaslased – andke tuld 🙂

Alvar: