CC Rota Mobilis

Kuidas juhtus nii, et Leilast sai hoopis rattarogaini Eesti ja Balti meistrivõistluste medalist? Kes selles süüdi on ja mis siit edasi tulla võib?

Võistlusest väga ei tahagi kirjutada, keda ikka huvitab see kuidas näiteks punktist 13 punkti 14 sain jne. Pigem kirjutaks sellest, miks Kolmapäevakud on asendunud Teisipäevakutega ja mõned  maratonid rogainidega ja nüüd siis veel osalemine rattaorienteerumise Eesti MV-l. Enne eelmise aasta sügist olin teinud mõned üksikud rogainid kaasa, üks kord pusisin kaarti lugeda aga ülejäänud korrad kimasin pea maas Marianne Palusoole ehk Mammule järgi. Meiega koos veel alati naerusuine Kadri Kangur, kes ka kaardist ei jaga muhvigi.

2021 kevad käisin klubikaaslase Alvariga XT Kevadrogainil Peetris. Seal ei olnud ka eriti aega kaarti vaadata, vaid pidin pea viltu koera rihma otsas Alvarile järgi kimama. Kui oktoobris olid kõik maratonid lõppenud siis hakkas igav ja mõtlesin, et võiks ju ikkagi ise ka kaarti natuke lugeda osata. Tegin paar Mobo rakenduse rada läbi. Aga novembris kui osalesin Libahundi viie-tunnisel rogainil Alvariga ja üritasin ka kaardis püsida siis sain ikka korralikku orienteerumise pisiku külge. Kuna pisiku nakatas lõplikult Alvar siis karistuseks sai ta õpetaja ameti. Aga talle see sobib ja ega ta ei virise vist väga selle üle.

Hea üllatuse sain Rattaorienteeruja käsiraamatut lugedes. Enamus lehtel oli Lauri Malsroosi pilt aga siis keerasin lehte ja vastu vaatas A4 suuruses ise enda pilt😊 Sellist asja küll nüüd ei oodanud. Pilt oli tehtud ühel Winter Xdreamil, kus näidati, et fatbike on talvel hea vahend orienteerumiseks. Mõtlesin, et no kui juba pilt käsiraamatus, eks see tähendab, et valisin ikka õige suuna ja jätkan õppimist.

Hilissügisel ja talvel sai mütatud kõigil rogaini radadel, mis kuskil metsas üleval olid. Talvel põlvini lumes, vahest ka nabani. Mida tihedam mets ja sügavam lumi, seda ägedam. Ja kui saab veel sildu ka ehitada kraavidele, seda lõbusam. Ühel talvisel käigul Alvar ütles, et suvel siis EMV, naersin ning ütlesin ja-ja.

Kevadel tegin selle hooaja esimese Kolmapäevaku ja viimaseks see ka jäi, Teisipäevakud võitsid mu südame.  Seal kahjuks alahinnatakse naiste võimeid kilomeetrite läbimisel ja naisteklasside rajad on liiga lühikesed. Osalen siis M21  rajal ja arvestuses. Vahest vaatan koondtabelit, mis ajab naerma. Olen hetkel kolmandal kohal, ümber on profid Lauri Malsroos, Marek Karm ja teised. Aga no see ainult selle tõttu, et olen kohal käinud usinalt, tegelikult väljun metsast suht viimasena nägu naerul ja mõtlen, et no annab ikka puusse panna. Diivanil kaarti vaadates on kõik lihtne aga kui kiirus üleval, kaart rappub ja  mitte vajaminev närv ka sees, siis jookseb aju vahest ikka korralikult kokku.

Ja nii jõudiski kätte juuni lõpp. Panin end kirja Kõrvemaal toimuvale üritusele, ilusa nimega Balti ja Eesti MV rattaorienteerumises. Kui ei proovi, siis ei saa ju teada ka kas oskan või mitte. Kui eksin ära, siis nutan karu õla najal. Polnud õrna aimugi, mis keerukusega rajad võivad olla. Esimene sõit oli laupäeva lõunal ja lühirada, 14 km. Esimesed 13 punkti olid lihtsad ja tagantjärgi vaheaegu vaadates olin enamuses kiireim aga siis jooksis juhe kokku. Tegin ühe vea, läksin närvi ja kaks veel otsa. Lisaks lendas mingil singlil Si-pulk näpu küljest metsa aga õnneks nägin ja pistsin taskusse. Pärast tegin kontrollpunktides postitantsu igaks juhuks, et ikka kindlasti piiksuks, heli ma ei kuuldnud tagataskust. Ja nii see lõpp tuksi läks aga pronks tuli, 10 sekundit jäi hõbedast puudu ja kuld oli väga reaalne, kui aju poleks kokku jooksnud ja rapsima hakanud ning rabas silganud ratas käe kõrval.

Laupäeva õhtul toimus Aegviidus sprint, mis oli kiire ja lühike, ei saanud sõitma hakatagi kui juba läbi. Seal siis väikese eduga kuld.

Pühapäevane tavaraja sõit, u 20km oli lihtne. Muidugi teises punktis suur viga aga ma ei lasknud end heidutada, mõtlesin, et võidan kiirusega kaotatud aja tagasi. Ja nii tuligi võit. Lisaks Balti meister N40 klassis😊 Miskipärast ei viitsinud minu vanused noored lätlased ja leedukad end kohale vedada. Minu poolest oleks võinud kõik sõidud pikemad olla, samad mis N21 klassil. Olen rahul, et julgesin osaleda ja sain enesekindlust juurde. Pole ju aastatki veel korralikult orienteerunud ja saan hakkama küll. Mitte küll igakord aga kuulen, et apsakaid teevad ka väga osavad.

Ütleme nii, et Kuusalus toimunud Tallinna MV sain põhikooli edukalt lõpetatud, Kõrvemaal toimus keskkooli edukas lõpetamine ja järgmiseks siis ülikooli. Kus ja kuidas see lõpetamine toimub, eks paistab😊

Aga üks kirg ja huvi on veel tekkinud.  Äkki saab kunagi ka sellest loo kirjutada. Jälgin koguaeg maailmas toimuvaid seiklusspordi üritusi, kus siis orienteerutakse rattaga, jala ja kanuuga vaheldumisi ja kõike piinavalt pikalt. Meil toimus siis eelneval nädalavahetusel sarnane seikluslik vastupidavusvõistlus  Expedition Estonia, mis oli u 230km pikk. Vot selle tahaks ka läbi teha ja ennast proovile panna. Margus on kergelt mures juba, et mis hullus järgmiseks😊