Mulgi Maraton 2009

Paljudele meie kohalikele rahvaspordihärgadele on aasta esimene kogunemispaik olnud Mulgi Maraton. Nad vist on iga aasta raporteerinud uusi osavõturekordeid ning ka seekord ei jäänud see tulemata. Ilm oli ilus, linnud laulsid, veetakistus ootas kõiki rattureid ning piltnikke ning viimane lumi pidas isegi metsa all vastu. Klubi värve oli kaitsma tulnud keskmisest tagasihoidlikum seltskond, aga ega kvantiteet siis alati kõige tähtsam ole.

Tipa tapa tipa tapa

Alvaro läbielamused:

Kas panna või mitte panna? Ikka panna. Kuidas siis muidu ikka maratonihooaega alustada. Panin. Panin veelkord. Ja rohkem eriti ei tahtnud 🙂 Peale neid väikseid põkse alguses ning mõningaid 40ga läbitud kruusasirgeid sai selgeks, et esimese 4 kilomeetriga 50 kohta tõusta oli natuke optimistlik. Lasin neiu Eiduka minema ja hakkasin sõpru tagant ootama.

Kõik tulid ja tervitasid. Ka klubikaaslane Anti, kellele ka kummiparandusteenuse pakkumine ei mõjunud – mees tahtis koju, nagu mulle raja äärest öeldi.

Kui enam kuhugi vajuda ei olnud (ketsimehed möödusid), siis oli õige aega jälle ülespoole end vinnata. Niikui sõbrad jälle kätte sain, tuli neile kõigile kui uus elu sisse. Kuldar R, Veiko V jne panid kui vapsiku poolt nõelatud minema. Väga inetu nendest. Teesklesid puhta koolnut enne uut ärkamist…….

Omaette huvitav oli lõpus matkajate vahel laveerimine. Lausa ime, et kedagi külili ei tõmmanud, liiklus oli tihe. Aga tuttavat sõimlemist vms ei kuulnud. Kevad südames? Lõpus sai puujalgadel tipitud tõusudest üles ja muidugi otse Sportfoto kaamerasse. Dääm. Peab magneesiumimaardla enne järgmist korda alla kugistama. Siit on ainult üks tee – üles 🙂

Asse vaatab, kas vikatimees juba tuleb

Asse uuel rattal uue hooga:

Mulgi rada on mulle varem ikka sobinud, aga seekord oli kõik vastukarva, mis ilmselt polnud raja süü. Algul ei saanud vedama ja siis kui olin enam-vähem ennast käima saanud, hakkas üks krambitrall peale, mis kestis viimase meetrini.Tõuse võtta oli kuni krampideni täidsa hea, aga absoluutselt ei jõudnud sõita kruusal,igast pundist vajusin läbi ja jäin maha.

Viimase ponnistuse tegin tagasi Viljandi poole tulles peale krossirada hakkaval pikemal kruusalõigul, kus puhus `meeldiv` vastutuul ja sel hetkel polnud mingit soovi üksi jääda ning olin sunnitud hammastega eessõitjast kinni hoidma, mis võttis mult viimase jõuraasu. Terviserajal olevad kruusapõksud sai juba jalutatud ja vaikselt veeretud kuni lõpuni. Tegelikult

olin päris üllatunud, et sellise sõidu pealt sellise koha sain (256).

Opa leidis vist 20 sendise maast…..

Opa elamused:

Viljandi siis. Rada meeldis ning tehnika toimis. Kui tavaliselt olen Viljandis kottide viisi kange ja haamreid saanud, siis sellel korral oli alguse laksamine mulle isegi ok. Ilusti sai ennast ettepoole sõidutada. Kui joogipudelist joomise koht tekkis sai aga selgeks tõsiasi, et segu on liiga kange. Janu ta ei kustutanud, aga see eest muutis tati korralikuks kliistriks. Vabalt oleks võinud väikese toa jaoks tapeediliimiks pakkuda.

Peale suusaradasi sai siis box'i keeratud ja tüdrukutelt õlut/vett lunitud. Õllega saadeti pikalt aga mõned tel. nr-id ja vett sain. Edasi oli vahva. Alates 30.ndast km-ist pikad kruusalõigud üksi tuult murdmas, mis küpsetasid mu päris läbi. Nii, et 5 km pidin ka kahele kiiremale naisterahvale alla vanduma. Miinimumprogramm, oma stardinumbrist parem koht, sai täidetud, samuti ratturipäevitus:) max. programm 100 sisse, kahjuks mitte.

Ratas ei seisa ilma Raulita püsti

Tulemused:

Opa 101.

Raul 175.

Alvaro 247.

Asse 256.

Parimad pildid sõidust leiad www.sportfoto.ee