CC Rota Mobilis

2010. aasta Elioni suurtuuri teisel osavõistlusel Mulgis oli taas stardis meie esindusvõistkond. Mehed olid valmis andma endast kõik, et saada võitu rajal valitsevast loodusstiihhiast. Kogu feisspuugi ja muud suhtluskeskkonnad olid peale võistlust paksult täis neid pilte, kus üks tont teise järel finishisse jõudsid. Nii mõnelegi meenutasid Mulgis valitsenud rajaolud II Haanja 100 rattamaratoni või siis kunagi 2000.a. alguse poole Karksi-Nuia Eesti meistrivõistlusi. Tiim tuli kadalipust edukalt läbi ning suutis välja võidelda 13. positsiooni.

Sõna Andrele
Eelmise päeva õhtul sadanud paduvihm ja ilmaprognoos pühapäevaks lubasid keskmisest vesisemiad tingimusi. 1 min enne starti hakkas kergelt tibutama ja sadu kestis üle tunni. Rada oli selle tulemusena päris mõnus. Kohati meenutas legendaarset viimaseks jäänud Rakvere Elioni. Tõusudel pidi ikka hoolikalt trajektoori valima, et üldse üles saada, laskumistel sama teema.

Stardist sain päris hästi minema, koputasin juba sinna Pajuri sektori uksele, aga siis vajusin ikka enda jaoks õigesse masinaklassi tagasi. Raul näitas, mida tähendab 68 kg ja vaana kool. Tõelise mudalendurina oli mees peagi silmist kadunud. Trassil võitlesin päris huvitavate meestega: näiteks Karla (Arctic) – libedas oli mees nagu esimest korda ratta peal aga kruusasirgel hoia ainult mütsisiservast kinni ja proovi tuules olla. Minu õnneks oli ta maoli pannud ja tagajooks ola alla risti. Tänu sellele vastu klotse muljuvale pidurikettale suutsin tal kruusal tuules püsida, samas sektoris võitles ka sama tiimi mees Ridamäe, kes kahjuks siiski oma jõu maksma pani. Panin ka 2 kergemat maokat.

Eriti ärev koht oli korossiraja laskumine, mis lõppes motokrossi elemendi – lainetava maastikuga. Sinna peale lennates nägin 10 x hästi kiiresti vaheldumisis pilvi ja maad. Amort lajatas iga kord pea põhja ja olin juba valmis selleks, et midagi annab kohe kohe järgi või lendan molliga mutta. Imekombel suutsin siiski kuidagi takistuselementide lõpus olevasse viraažiga kurvi kallata ja püsti jääda.


Oled sa tont või inimene?

Lõpus karistasin veel ära Tõnissoni ja vana sõbra Sarve. Meier pani mulle taas särgi pükis ja finisheeris 20 sekundit minust ees pool. Millegipärast Kuuselemps minult intervjuud võtta ei soovinud ja hakkas kohe Marist mikrofoniga ahistama. Koht igati korralik 77. Selle hooaja esimese ujumise raames sai puhtaks nii ratas kui ka torso. Cheers 🙂

Kaido:

Võistluspäeva hommik, kogunemine Laagris. Kell 8.25 saabub autoga Marek ja hakkame rattaid minu autosse pakkima, isekeskis arutades, et kuhu Talukas siis jääb. Järgmisel hetkel ilmub tuulest viidud soenguga Raul, kes oli otsustanud kodust rattaga kohale sõita. Soojendus heale tulemusele oli tehtud.

Enda olemine kõige erksam ei olnud, kuna naabrimees oli eelmisel õhtul poest mõned õlled võtnud ja palus minu abi nende lahendamisel. Stardipaigas, Viljandi järve ääres, sai uimerdatud nii, et soojendusele läksime Marekiga alles 11.30 paiku. Seda oli natuke vähevõitu, arvestades eesootavat stardipõntsu ja kiiret raja algusosa. Aga nagu elu on õpetanud, ei otsustata maratoni esimestel kilomeetritel veel lõpptulemust – vähemalt seal sektoris, kus mina sõidan.

Alustasin väikese varuga ja seetõttu pidin vaatama, kuidas Bruno ja teised jämejalad minust vihmamärjal rajal möödusid. Kuskil 10. km paiku lendas kruusal mööda Saaremaa miis Simmo, kellele tuulde hüppasin ja järgmisel hetkel mõistsin, et kruusa kogus prilliklaasidel hakkab ületama ohutu sõidu piire. Proovisin veel kindaga neid pühkida, aga järjest hullemaks läks ja nii pidin prillidest loobuma. Metsavahel hakkasin oma rütmi leidma ja jõudsin Brunole järgi. Esimesest suuremast vedela mudaga täidetud august panin hooga läbi ja pärast seda tegi ratas nii koledat häält, et edasise sõidu käigus ma sellistes kohtades jalastusin vabatahtlikult.


Godzilla tagasitulek

Suusaraja tõusudel ja laskumistel tundsin ennast hästi (seda pole viimastel aastatel Mulgis minuga juhtunud) ja suutsin mitmetest konkurentidest

mööduda. Ratas ikka nöökis natuke, aga sellest ei lasknud ennast häirida. Vaheajapunktis loeti kohaks 137 ja see andis lootust 1.etapi kohta parandada. 15km enne lõppu kruusalõigul võeti tempo jälle üles ja minul jäi üle ainult tuules iniseda (seda on näha ka finishis tehtud piltidelt, kes ja kui palju tuules sõitnud on ) ja silmad pilukil – suu kinni kannatada. Samas õnnestus see päris hästi, sest konkurente pudenes ja tuli ka selg ees vastu.

Viljandi järve äärde tagasi jõudes, pani esimesel tõusul minust hooga mööda uuesti ellu ärganud Kaupo Kaljupoeg Koch. Tema ärgitas endaga kaasa tulema ja nii me koos päris tugeva lõpuponnistuse tegime, mille tulemusena paarsada meetrit enne finishit õnnestus alla neelata Kanna Pets clubbersist ja seda juba teist sõitu järjest! Mees oli suhteliselt masenduses, sest ei osanud sellist asja oodata. Ta oli terve sõidu vältel minust eespool ja tihtilugu nägin teda kord lähemal, kord kaugemal. Viimaste kilomeetrite meeletu ponnistuse tulemusena õnnestus siis asi ära vormistada 🙂

Raul “tuulest viidud” Talukas tegi muidugi eriti muljetavaldava esituse Mulgis ning preemiaks sõitis õhtul Laagrist rattaga koju tagasi.

Anti:
Sõit kodust Mulgimaale kogu perega sh Junioriga sujus kenasti ja peaaegu õigeaegselt, kui välja arvata Eestimaale nii omased igasuvised tee-ehitustööd, mida keegi ei viitsi teha. Küll aga on ohtralt kiiruspiiranguid ja sellest johtuvalt milkusid.

Soojenduseks jäi seekord poolteist km võssa ja tagasi. Ilm oli kuiv kuni stardipauguni, kui ca pool distantsist väldanud vihmasadu algas. Porisari 2010 oli väärikalt alanud.

Kahjuks esimene käiguvahetus alates 10 km-st ei toiminud ja tuli eest suurega (46) läbi ajada. Holstre suusarajad ja tõrkuv tehnika muutsid raja keskosa ebaõnnestunud soorituseks. Rajal olid näha palju tuttavaid, sh Bruno, Kaido, Kuhlap, Lipp jne.


Kus mu külm õlu on?

Edasi kujunes sõit raskelt, aga hästi, sest kordagi pikali ei saanudki visanud ja viimased 20 km tõusvas kohajärjestuses tagas mõnevõrra parema koha kui eelnenud etapil. Erilist rõõmu valmistab konkurent Einroosi alistamine viimasel kilomeetril ja ka oma grupist üksi lahkumine. Finishis läks ilm päikseliseks ja muda kuivas kõikjal, kus seda oli- loe IGAL POOL.

Andrel (Jun) Kaukil õnnestus 7.koht oma sõidus saavutada.

Bruno:
Start algas tavapäraselt, kui välja arvata see, et 1 minut enne pauku hakkas vihma sadama. Mäest sain hästi ülesse, Kaido ja Anti jäid kaugustesse… Järgnes minu lemmik munakivitee laskumine, kus sai ka üsna palju peanahku võetud! Kõik nagu toimis ja emotsioon oli hea, aga siis jõudis Kaido mulle järgi – see oli 15-ndal kilomeetril. Järgi võtta ei õnnestunud! Paari km-i pärast oli ka Anti mulle kuklasse hingamas. Tema minu käest nii lihtsalt ei pääsenud – ca 20km suutsin tal sabas püsida aga siis ta leidis uue hingamise ja läinud ta oli.

Muda ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Üritasin tempot säilitada, mis väga ei õnnestunud. Kui lõpuni oli ca 15km ja metsavahelt välja saime, siis otsustas mulle uueks veduriks hakata konkureeriva klubi väntaja Taikki. Tema kiirus oli hämmastav, nagu oleks esisaja mees! Hõbeniit suust lehvimas ja liivane muda silmis istusin tal tagarattas, keskm kiirus 38km/h. See kiirus oli piisav, et keegi meile tuulde ei saanud! Allamäe otsa peal suutsin läbi hingeldamise kugistada ka viimase geeli, mis lõi pildi selgemaks. Olin juba üsna “kühvel” aga lõpuni polnud palju.

Taikki kadus 5km enne lõppu – kahju, et lühikese otsa vennad kõrvale ei oska tõmmata. Kokkuvõtteks, Mulgis läbi aegade parim koht, seega rahul 4+! “Noortekoondise hunt” Lauri tõi jälle kastanid tulest ja Tammede perre saabus lastesõidu I koht!

Tulemused:
57. Raul
77. Andre
112. Kaido
159. Anti
178. Bruno
302. Marek
689. Tõnu

Pildid:
Viljandi Rattaklubi
ProShop