CC Rota Mobilis

Tulemuste- ja pildinäljas osalejate 6500 klikki ühe õhtu jooksul osutus võimsamaks küberrelvaks, kui terve suure Venemaa spetsialistide rünnak, ning estoniancup.ee leht murdus selle surve all. Mulgi Rattamaraton tõestas, et ratturid on hetkel näljasemad, kui kunagi varem, ning kevadel päikese all kogutud ületreening on hädasti vaja metsa alla lahti lasta.

Andre Mulgikapsad:
Kui me Madisega Tartu maanteele jõudsime, oli lumi juba maas. Ise oleks ma peaaegu kogu selle projekti ära jätud ja koju tagasi magama läinud, aga Madis oli hirmsat moodi härga täis ja tahtis kangesti “sajasisse” sõita. Ilm läks Viljandisse jõudes oluliselt paremaks – temperatuur tõsusis 2 peale ja lörts/lumi asendusid vihmaga. Kohmitsemine võttis jubedalt aega ja kuidagi õnnestus veel rehvide pumpamise ajal esimese ventiili sisu välja keerata ja see lendas ulja kaarega minema. Stardini oli siis aega 10 min. Õnneks leidsin sisu üles ja lajatasin optimaalse rõhu sisse.

Lisaks ei leidnud ma kohta, kust august ma oma stardikordiori peaks sisse saama. Lõpuks leidsin õige ja siis tõmmati kohe ka lindid vahelt. Kuna olin loogiliselt peale läinud lühikestega, siis oli paljudel küsimus, et ega mul külm ei ole – ei olnud.

Algus oli imelikut rahulik, aga ikka suutsin ennast jätta kuhugu 60+ sektorisse. Jaanus Sarv näitas kõigile, kuidas põllupealt lõikama peab ja Maika näitas, mis saab siis, kui pundis selja taha vaatad ja ees samal ajal pidurdatakse – ju oli USAst toodud kiivirialune HillyBilly stiilis nokats liiga kõvasti peas ja see pärssis mõttetegevust. Holstre suusaradadel sai hakata hispaania mägedes akumuleeritud 4EURist rummi wattideks tootma ja hakkasin kohta parandama. Möödusin Rivo Pajuri pundist ja üritasin püüda ees liikuvat Sirvelit, Eriksoni. Esimesel katsel see ei õnnestunud ja jäin sinna kahe pundi vahele marineerima. Veetakistusest läbides sain tõdeda, et vesi oli oluliselt soojem, kui õhk. Uue katse eesliikujaid püüda tegin krossiraja eelsel logistaval singlil, kus sai FS-i sihtotstarbveliselt kasutada. Oli selge, et liiga palju tikke enam toosis ei olnud ja see katse pidi õnnestuma, muidu oleks jäänud kruusale üksi vegeteerima. Enne krossirada saingi pundi kätte.

Et liiga palav ei hakkaks, sadas õnneks vahepeal natuke jahutavat jäist vihma. Enne lõppu korjasime üles sombistunud tandemi Kannimäe/ja sellel aastal hästi liikuva Tõnissoni. Õnneks saime neist päris kiiresti teravatel terviseradade tõusudel lahti ja finishisse läksime kolmekesi koos Eriksoni ja Heiko Seppaga (keda nägin elus esimest korda), kes mul lahkesti lubasid esimesena üle finishi veereda. Ausalt öeldes olid näpud lõpus nii külmad, et käike enam vahetada ei tahtnud. Madis jõudis ka enne Aktuaalset Kaamerat auto juurde ja saimegi minema.

Mihkel Laine avablogi:
„Mitte kunagi ei tasu ratast ehitada päev ennem võistlust“, aga just päev ennem maratoni otsustasin peaaegu terve käigukasti rattal välja vahetada ja appi sai ka käi võetud. Lisaks proovisin kõik võtted läbi, et tagarehv pidama saada, algul tundus et sain hakkama isegi. Võistluspäeva hommikul ei olnud just hurraaga pealeminekut sõidule. Tükk aega silmitsesin sõiduriietekotti ja tegin tagasihoidlike lähenemiskatseid riietele. Soojendus tehtud, üleliigne kraam seljast ning tundus, et tagakumm toimib päris hästi.

Pool esimest tõusu läksin täiesti omas tempos, aga siis sain aru, et liiga palju minnakse mööda ning peab ikka komfort-tsoonist välja tulema. Terviseraja tõusul nägin endale üllatuseks, et viis rida eespool on üks pikkade juustega ja sarnase särgiga tüüp (loe: Andre), aga järgneva metsa vahel kadus grupp sama kiirelt  eest ja meie kohalt tekkis split. Järgneval kruusasirgel nägin, et olen reaalselt peagrupis sees ja kõik tundus ülihea sel hetkel. Sõit kulges paralleelselt paranoia hoogudega, et kas tagakumm on ikka täis.

Paranoia oli nii tugev, et tuli prillide tagant välja lasta

Holstre-Pollis otsustasin mõistlikult võtta ja sain ka sellega hakkama. Veetakistuse juures oli tavapärasel vasakpoolsel trajektooril paar võistlejat ees ning pidin debüüdi tegema paremalt poolt proovides. Päris tore kivi on seal põhjas. Kilomeetrid hiljem oli kindel, et tagakumm on väsima hakanud ning sülitab juba rohkem õhku välja. Juurikad koputasid vastu pöida ja kurvides hakkas rehv rullima, pidi boksi ära keerama. Esimese vahupeatuse jooksul lasin metsavahe vahtu täis, midagi läks ka kummi, kuid sellest esialgu piisas. Karjääri ja krossiraja osa hööveldasin üksi ja sain vabalt oma sõidujooni valida. Üllatavalt kiiresti sain tuttava grupi kätte õnneks.

Seejärel sain mingisuguse roika esihammakate vahele, pidin jälle peatuma ja tükk aega sikutasin seda oksa esikäpa hammaste ja keti vahelt ära. Ratta peale tagasi saades, viskas kett igal käigul üle, kuigi midagi enam vahel ei olnud. Selleks hetkeks oli ka kumm osa õhku kaotanud ja tuju hakkas nullile lähenema. Mööda kihutav Kaido Kriisa ärgitas tuulde võtma, aga peale paarsada meetrit tuulessõitu ei suutnud enda rattaga hakkama saada ning tegin teise vahupeatuse, mis kahjuks erilist abi ei toonud. Vähemalt ei visanud kett enam üle (hiljem avastasin, et üks hammasratta polt oli katapulteerunud, #päevennevõistlustremont).

Viimase 5km tõusud ja kiired laskumised olid väga demotiveerivad, kus kurvides tegi tagaratas pikemaid trajektoore kui esiratas. Mõne tõusunuki peal jalg põles all, aga sain üles sõidetud. Mööda läksid sellised mehed, kellele pole elus kordagi kaotanud ning davidmoyeslikud kaotamise rekordid purunesid ükshaaval. Enne finišit oli kõva tahtmine otse parklasse keerata, aga kunagi endale antud lubadus, et nii kaua, kui vähemalt üks jäse on alles, tuleb lõpuni tulla. Finišis isegi kägistasin ühe konkurendi ära. Lõppkoht ma-ei-tea mitmes ja soov on see sõit ära unustada. Vähemalt sai hea trenni. Mis s*****i see uuesti.

Taikki avablogi:
Etteruttavalt võib öelda, et murtud sai müüt esimese tõsisema võistluse ebaõnnestumiste kohta. Uus vorm annab tiivad! Eks natuke aitab kaasa ka lõunalaagris korralik mägede murdmine ning üks natuke pikem võidusõit Pandivere Rattamaratoni näol. Aga et siis 2014 hooaja esimene tähtsam võidusõit, Mulgi EC. Vaevalt, et kellelgi, vähemalt põhja poolt startinuile, tuleb üllatusena hommikune ilm. Samas kiire pilk ilm.ee radarile näitas Viljandis kena hommikust päikesepaistet. Õnneks see muutus, kui kohale jõudsime.

Mandross oli kõva. Ärgitasin küll kohapeal, et ärme võtame numbreid, lähme parem kohvikusse. A no kesse pehmot ikka kuulab, härjad koos ju. Soojenduseks panin über-bling ühekordse vihmakeebi peale, mille stardis rebisin puruks samamoodi, nagu Harting peale OM-võitu. Taktika oli lihtne, esimestel tõusudel mitte väga taha kukkuda. Mäed võetud, oli kindel plaan kasvõi küünte ja kihvadega Kaido udupeenest AssSaverist kinni hoida ja mitte maha jääda. Suures plaanis see toimis, tsiteerides klassikuid – kord Piibeleht all ja Vestman peal ning vastupidi. See oli muidugi temast ebaviisakas, et ühe korra metsas jäi ta seisma ja korjas mustikaid, minule ei pakkunud, pidin mööda sõitma. Teine kord oli veetakistusel, sõitsin läbi aga tema jäi kala püüdma ning grillima. Ma oleks ka tahtnud!

Enda sõit ise oli ok, rada oli parem, kui nädal varem. Tolmu ei olnud, kruus ja liiv olid ilusti kõvad, H-P mäed olid natuke libedamad, vahel pidi pidurdma. Laupäeval rääkisin ka vendade Krampidega, et mind homme kodus pole ja ärge külla tulge. Need reod aga ei tea viisakusest mitte midagi, enne krossirajale jõudmist saatsid sms-i, et on tulemas. Eirasin seda teadet. Järveäärsetel põksudel sain uue sms-i, et oleme uksetaga. Olidki, trügisid vägisi sisse, varbad juba uksevahel. Aga niipalju minus jõudu veel oli, et suutsin vastu võidelda, pidin selleks küll natuke hoogu vähendama. Lõpp hea, õlu hea. Tänud Kaidole utsitamise eest ja Mait Millerile sauna-õlle eest!

Tulemused:
1. Silver Schultz           2:13.34
38. Andre Kull             2:22.06
90. Taikki Tillemann 2:30.45
91. Kaido Kriisa           2:30.45
111. Mihkel Laine        2:32.48
132. Janek Leer           2:35.27
157. Bruno Tamm       2:38.13
158. Raul Talumaa     2:38.15
553. Madis Türi          3:13.37

Poolmaraton (N):
5. Ethel Ansip              1:30.44

Võistkondlik arvestus 13. koht

Pildimaterjal:
Sportfoto
Facebook