CC Rota Mobilis

Praktikas järeleproovitud treeningtehnika:
– sõidad;
– kui tunned väsimust, sõidad veel;
– kui tunned juba suurt väsimust, teed külapoe taga porteri ja plombiiri;
– seejärel sõidad veel ja veel kuni jõuad koju;
– kodus lased lipsu taha veel ühe porteri ja seejärel võtad termoprotseduure vannis või saunas.

vk Velron soovitab – kommt mit!

See on ühenduse vk Velron põhikiri. Lühike ja lööv. Kodulehte ega EJL liikmelisust otsida ei tasu. Paljud on neid näinud, vähesed teavad nende nimesid ning veel salapärasem on nende minevik ja olevik. Autoril avanes võimalus seda saladuseloori natuke kergitada. Intervjuu jaoks selle ühendusega saame kokku salapärases kohas Tabasalu pankrannikul, kuhu Waze ei juhata. Pilkane pimedus kilomeetri raadiuses. Spooky…..

Intervjueeris: Alvar Suisalu

Soojenduseks kiire tutvustus…..
Aupresident on mees, kes kulgeb mööda omi radu. Tema Tunturi hästibalansseeritud rattakottidest võib alati leida kümneid liitreid odramärjukest. Sportlikku maastikurattasõitu nimetab ta puuksupunnitamiseks ja haprakserikkumiseks. Aupresident manitseb meid oma hinge eest hoolt kandma ja omab lähedasi suhteid toomkapiitliga. Tunneb Harku metsa nagu oma viit sõrme ja võib vajadusel sealt silmad kinni läbi sõita.

Treener hoolitseb selle eest, et veerevkoosseis liiga lodevaks ei muutuks ja rattahooaeg ikka korralikult sisustatud saaks.

Navigaator on Velroni ainus mees, kes hoiab veerevkoosseisu sidet moodsa ühiskonnaga. Temal on nutitelefon ja feissbuuk.

Salanõuniku osaks on ideoloogiatöö, et kõik ikka maailma asjadest õigesti aru saaksid, ööülikooli loengute läbiviimine ja veerevkoosseisu liikmete harimine.

Lihtliikmel on üks ja kõige tähtsam ülesanne – hoida Kaberla saunamaja (meie baas) õllevaru alati tasemel, et see kunagi otsa ei saaks. Ükskord olime  täiesti kindlad, et nüüd on see ajalooline  hetk käes ja me oleme suutnud kõik ära juua,  aga ei miskit – Lihtliige naeratas salapäraselt ja  kuskilt veeti välja järjekordne korvitäis.

Kimalane on meie tuleviku tegija. Veel mõned aastad tagasi võis olla kindel, et hiljemalt teise ringi lõpuks tuleb ta selg ees vastu. Tänane seis on sees, et jääb ainult ohates järele vaadata kuidas ta pinisedes silmapiiri taha kaob.

Aupresidendi sünnipäev

Mis teid kõiki ühendab?
Kõik algas 1. september, 1975, kui olime Kadrioru ja Järvevana kahtlaste kvartalite poisid, kes läksid Lembit Pärna nimelises 42. keskkooli 1b klassi. Kõige tuntumad koolikaaslased olid meil vennad Tõnisted, kes trallitasid koos Navigaatoriga pidevalt suure NLiidu spordilaagrites. Rattast ei teadnud me kuni 9. klassini midagi, kuni ilmusid esimesed Start Šosseed. Rattatrennis aga ei käinud meist keegi.

Kõige veidram ja  naljakam juhtum tollest ajast oli see, kui üks kutt sõitis oma isikliku läikiva pärlmutter sossiga Liivalaia tänaval ja peatus foori taga. Hetk hiljem kargas kõrvalt autost välja vihast punetava näoga mees, kes kukkus karjuma „Kuidas Sa julged? Nende ratastega ei tohi Kalevi velodroomilt väljaspool kärutada! Mis Su nimi on?“

Milline on vk Velroni saamislugu?
vk Velron moodustus puhtjuhuslikult, kui neli aastat tagasi neli inimest avastasid, et neil on ühine elurütm, sarnased põhiväärtused ja sama elukeskkond. Edelaraudteest või mis ta iganes oli, oli just saanud Elron ja see tundus kuidagi nii tobe nimi ja Aupresident ütles, et kui nemad on Elron, siis meie oleme Velron. Veloklubiga pole siin midagi pistmist.

Oleme puht samariitlased Elroni teenuseid kasutades ja nime eksponeerides. Isegi Tartu Rattamaratonile oleme rongiga läinud. Kui 26km enne Jõgevat meid välja visati,kuna edasi oli rööpad üles võetud, siis sõitsime sealt Jõgevale ning uue rongi peale. Vahepeal oli muidugi porteri ja plombiiri tankimispeatus Jõgeva auraudteelase mälestussamba juures.

Kas vastab tõele, et Treener on osa võtnud läbi ajaloo kõigist MTB Kolmapäevakute etappidest, kui just haiglas pole olnud? (A: Jõelähtmel mõni aastat tagasi sõidutati ta otse rajalt haiglasse murtud ribide ja katkise kopsuga)
No päris tõele see kahjuks ei vasta! Korra sattus kolmapäevale AC/DC kontsert ning teine kord oli Coca-Cola Plazas Black Sabbathi kontserdi ülekanne. Ahjaa, David Gilmore „Live at Pompei“ oli see kolmas kord……. Pulmad jms tilulilu muidugi ei vabanda ja nendel kordadel oleme ikka stardis olnud.

Mis Kolmapäevakutesse puutub, siis see on täpselt nagu AC/DC – A-luokan rock`n´rollia koko rahallaa.

Kolmapäevakutele minek ja tuleks ei ole teil just tavapärane……
Kui muudel päevadel lõpetame tööpäevi kella 7 paiku, siis kolmapäeviti kukub lusikas just siis, kui vaja minema hakata ja kella viieks starti jõuda. Olenevalt asukohast ja rongide sõidugraafikust võib see üsna vara olla. Ja kuna tuleme ju koju tagasi rattal või rongiga, siis kell 8 rajale startida ei ole variant.

Musterperekond

Milline on teie Kolmapäevakute lemmiketapp?
Siin pole kahtlustki – Kiili! Väga lihtsal põhjusel – see on alati keset suve, just Salanõuniku sünnipäeva paiku,  ilm on soe ja kohe stardi juures on olemas kaks tähtsat elementi: pood ja bussiootepaviljon. Seal on taastumiseks parimad tingimused – päike paistab ja porter kosutab. Lisaks avaneb suurepärane vaade rajale. Kui kohe alguses ära sõita, siis on pärast hea peesitada ja kaasvõistlejaid kommenteerida.

Aga selleaastasest menüüst oli vaieldamatu lemmik Raudalu. Mõnusalt kiire ja dünaamiline. Kui midagi oleks timmida saanud, siis juurikaid oleks võinud Harku etappidel vähem olla – see anaaltapp hakkas hooaja lõpus ajudele.

Millal üldse esimest korda rattaspordiga kokku puutusite?
Pajatab Treener: Aastal 1998. Kehakaal ja koos sellega tervis oli nii käest ära, et midagi tuli ette võtta. Ratas tundus kõige sümpaatsem valik. Peale mõnda aega reguleeritava stemmiga Trek 730 kärutamist ja sellega Tartu Rattamaratoni läbimist sattusin Pirita Hawaiisse, kus mind ootas avasüli keegi Oliver ’Johnny’ Johanson. Järgnevate aastate jooksul õnnestus  tal mulle nii mõndagi pähe määrida ja maha parseldada 😊 Tema juurest tulin ma aina uhkemate ja uhkemate pillidega ära.

Karksi Rattamaraton 1999

Navigaator: Kolmapäevakud on koos Jõelähtme Maratoni ning Rõuge Tuuriga kogu hooaja kestev ettevalmistus aasta tippsündmuseks – Haanja 100-ks. Muud sõidud Eestis on kommerts või tilulilu. Kolmapäevakud on parim võistlussari, mis tänapäeval Eestis toimib.

Salanõunik:Protokolle me liiga palju ei uuri. Võib-olla aeg-ajalt vaatame, kus Kuldar on või kaugele Kaschan jäi. Samas Kuldarile ja Erik Hintsile ära panemine on alati päeva boonuseks! Aga selline õnn naeratab kahjuks harva.

Mis teema selle Porteri ja plombiiriga on?
Treener: Sellega on selline lugu, et kõigepealt tuleb tagasi kerida Velroni algusaegadesse. Nimelt oli Salanõuniku elus pallipatsutamise ajajärk läbi saanud ja nüüd oli vaja temast kiirkorras H100 kõlbulik maastikurattur vormida. Tehniliste oskuste omandamiseks oli suurepäraseks kooliks Kolmapäevakud, aga vastupidavust tuli nädalavahetuste pikkade sõitudega arendada. Nii me siis käisime minu kui Treeneri eestvedamisel igal laupäeval või pühapäeval pikemal tiirul. Tulgu taevast või pussnuge.

Aga sellisel pikal tiirul  läheb paraku kõht ikka pikapeale  tühjaks ja tervet sööklat ei jaksa endaga kaasas vedada. Lühidalt öeldes on mingil hetkel, kui vedru hakkab maha käima, kiiresti vaja suurem kogus energiat saada ja tavaline lager tundus minu jaoks liiga lahja. Jõululauast oli porter meeles ja miks mitte proovida! Jäätis tundus sinna kõrvale kõige õigemaks lisandiks. Ja tuleb tunnistada, et maitsed klapivad ideaalselt.

Täpsustuseks tuleb öelda, et me oleme natuke pepsid ka ja mitte igasugune porter ja jäätis ei sobi, vaid kindel mark. Nimelt Saku Porter ja koorejäätis“ Eriti Rammus“. Vot see on õige kooslus!

Ja nagu ütles juba Paunvere apteeker – puhastab verd ja annab jõudu ka!

Rääkida üks selline lugu, mis aastast aastasse saunas istudes jälle jutuks tuleb
Navigaator: Arvatavasti on selleks üks Haanja100, kus olime Treeneriga mõlemad viiendat korda osalemas ja buffi jahtimas. Kuskil raja keskel algas üks suuremat sorti ketikeberniit. Endal polnud tol korral kaasas ei oskuseid ega häid tööriistu. Lõpuks päädis see Erik Raitviiru järgi jõudmisega, kes singlespeed’i lõpilkult tööle pani. Kottpime oli, raske oli ka, aga tiivustas see, et mitte mingil juhul ei saa lubada Treeneril lahkuda siit Haanjast buffiga ja ise ilma jääda.

Treener: Lisan veel omalt poolt kommentaariks, et vk Velroni üheks juhtlauseks on ka: „We never surrender!“ Sellist asja ei ole, et sõit jäetakse kergekäeliselt pooleli. Tõesti, kui sind raamiga ära viiakse on teine lugu, aga tehnilised probleemid pole meile kunagi vabanduseks olnud.