Otepää Maraton 2012
Kui Samsungi hooaja esimestel sõitudel oli meil eranditult väljas täismahus meeskond, siis viimased kaks etappi on möödunud suuremate ja väiksemate kadudega stardirivistuses. Seekord olid puhkepäeva kasuks valinud Andre, Raul ja Alvaro. See tundub olevat hea taktika, sest konkurendid VeloClubbersi võistkonnast olid ilmselgelt alahinnanud meid ning nende tagasihoidlik esitus Otepääl andis selge võidu protokollis!
Bruno muljed:
Eelsoojendus Otepää rattasõiduks sai tehtud Pärnus, kui proovisin, kuidas mõjub päike nahale, kui olla selle käes 6 tundi! Toimis – punane kui vähk ja öösel „puhkasin” ennast korralikult välja! Rattasõidust ka ikka. Distantsi algus oli minu jaoks valuline ja aeglane. Kui tavaliselt suudan enamus klubikaaslastest esimesel 20-l kilomeetril seljataga hoida, siis seekord polnud mul neile midagi vastu panna.
See oli esimene kord, kui mu rattal said kruusa peal käigud otsa! Tulevikus pean kaaluma 38-se hammaka vahetamist 40-se vastu. Teatavasti on Pütal ees 48-ne! Suures plaanis jään sõiduga rahule. Tulemuseks „harju keskmine“ …
Kiidaks klubikaaslast Rainot – kruusal oli loom, kellel jäi esisada käeulatusse ja vanameister Antit, kes hakkab oma vormi leidma! Junior-Tamm (Lauri) tegi ka oma sõidu ära ja korjas M8-s esikoha karika – tubli töö!
Raini blogi:
Mõte Otepääl hooaja avastart teha tekkis napilt kaks nädalat enne võistlust. Kuna sellel hooajal pole üldse võistelnud ja ka treeningud on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud ja kaootilist laadi, siis suuri panuseid paf.com lehel enda võidule panna ei julgenud. Enne starti asumist tuli veel lahendada mure rattaga, sest lisaks puudulikule füüsilisele ettevalmistusele oli ka varustus puudulik. Aga selle mure aitas kiirelt ja parimal võimalikul viisil lahendada klubikaaslane Alvaro, kes laenas oma kõige kallimat. Tegelikult sõidavad selliste ratastega olümpiavõitjad… Ja võin etteruttavalt öelda, et ratta taha ei jäänud ka minul midagi. S-Works toimib!
Stardi proovisin tavapärasest rahulikuma teha ja lasin rahumeeli kiirematel minna. Umbes 5-10 kilomeetri vahel olid möödasõidud lõppenud ja leidsin end arvestatava pundi tagant. Samas oli selgelt tunda, et kiirelt liigutamisega pole harjunud ja kruusastel tõusudel pingutamine ei olnud üldse meeldiv. Lasin grupil minna ja jäin ühe rahulikult kulgeva tüübi taha sõitma. Kui Raino mööda sõitis, siis isegi ei mõelnud, et tahaks kaasa minna. Enesetunne läks sõidu jooksul järjest paremaks ja hakkasin vaikselt pingutamisega harjuma.
Kui Käärikult Harimäe poole tõusma hakkasime, avastasin, et enam ei jäägi tõusul maha ja pigem vaatasin, et natuke võiks isegi kiiremalt liikuda. Harimäe tõusul oli enesetunne juba veel parem ja siis julgesin esimest korda ka ise mõnest tüübist mööda sõita ja liikusin täitsa pundi ette. Laskumisele läks suur grupp endiselt koos ja sinna oli end sisse nihverdanud ka Kaido, kes mind hiljem pisut seljast lükkas, kui taaskord suhteliselt kiirel ja pikal kruusatõusul enne Kekkose radadele jõudmist maha hakkasin jääma. Õnneks läks see nõrkuse hetk kohe mööda, kui Kekkose raja tõusud hakkasid. Sellel korral ma nautisin neid ilmselgelt rohkem, kui enamus kellega samaaegselt seal puristasime. Igal tõusul sai pisut kohta paradatud ja teistkordselt Harimäe otsa jõudes oli punt ribadeks ja me koos Kaidoga sealt lahkunud.
Viimase 20 kilomeetriga püüdiseme veel mitu pisemat gruppi kinni ja jõudsime järgi ka tugevalt sõitnud Rainole. Sealt edasi proovisin sõita nii, et mitte rumalalt maha jääda. Vana rulliraja tõusul liikusin grupi ette, et saaks oja ületada grupi ees ja võimalusel ojale järgneval järsul tõusul proovida kellegagi eest sõita. Plaan töötas poolikult ja väikese vahe saime sisse, aga kuna meist kumbki vedada ei jaksanud, siis grupp imes selle kiirelt kinni. Munamäe alt koju keerates ca 2 km enne lõppu oli veel üks arvestatav tõus, millel taaskord kiirendasin ja seal sain vahe grupiga sisse. Kaido ja Allan Harand tulid järgi ja Allani vedamisel sai mõnusalt finishisse jõutud. Koht saja hulgas on pisut rohkem, kui loota julgesin. Võib juhtuda, et see spordi värk hakkab jälle meeldima!
Raino muljed:
Mulle meeldib, kui ei ole külm sõita. Oli ette näha, et Otepääl sel aastal külm ei hakka – pikk vorm ja soojenduskreem jäävad ootele. Eelmise aasta rajamuudatus ka meeldis, kruusa nüüd vähem ja metsasõitu rohkem. Senised tulemused lükkasid küll vähe tahapoole stardigruppi, aga ’tunne’ oli sees. Kolmapäevaku kivikross oli ka juba tõusvas joones läinud.
Konkurendid peavad juba stardis ärevalt pilke kõrvale viskama
Start üllatavalt õnnestunult, paremat äärt mööda takistusteta vaikselt ettepoole. Kartsin, et kordub eelmise aasta seis – esimesed 10km edukalt ja siis mootor enam korralikult ei vea ja tuleb pöördeid alla lasta. Ootasin ja ootasin, aga vastupidi – tunne läks aina paremaks. Järgmist gruppi püüdes ei haakinud isegi sel aastal debüüti teinud Rain ennast tuulde. Tundsin juba, et ’tase’. Nüüd eespool veel kindlasti Kaido ja Bruno. Ja küllap ka Bruno jälle mägisemal maal kätte saame. Kui vaja, siis vedasin, mäest alla eriti pidurit ei piinanud. Oma kahest pudelist joogist jätkus. Paraku ei lugenud kohti keegi ja polnud mingit ettekujutust positsioonist.
10km enne lõppu ilmus Kaido. Aga üllatuseks hoopis tagantpoolt. Rain ka kaasas. Nüüd oleksin pidanud taipama, et ’magic 100’ on kuskil siinsamas käeulatuses. Aga ei taibanud. Nii jäi lõpupingutus nõrgaks ja paar kohta sajast üle. Aga karjääri parim koht. Palavus ei tapnud, jook sai täpselt jaotatud, külm ei hakanud. Ja oli ka ette teada, et pühapäeval magus üritus ees – rongiga rallit sõitma.
Madis:
Seekordne Otepää Samsung 63km oli päev varem, kui Fakto rahvasõit ja Lõuna-Eesti baaslaagrisse Käärikul tulid lisaks minule päev varem jõudu varuma Anti, Kaido ja Marek. Kuumust tuli nagu põrgukatlast. Jutu jätkuks oli organisaator mulle ka numbri 666 väljastanud. Ega midagi – tuli hakata karmavõlga tasuma. Rada ise oli minule jõudu- ja meeltmööda.
Esimene toidupunkt oli asfalditõusul, kuhu jõudis ~30 sõitev grupp koos… vett oli igal pool.. enamasti õhus… aga kes täitsa pidama ei jäänud, need vaevalt midagi kaasa said haarata. Asi tipnes sellega, et üks mees ei saanud enne lauda ja kaasvõistlejat pidama ja silmanurgast nägin, kuidas ta sõitis konkreetselt toidulauale otsa ja hakkas niplisse startima… “ei ole võimalik.. ei ole…” ütlesin kõrvalsõitjale ja tegin paar kiiremat vändapööret, et metsavahele esimeste hulgas jõuda. Toimis.
Saatanast sigitet number aktsioonis
Edasi tulid Harimägi jms hea kraam. Kekkose raja looklev maastik oli klassika. Kuskil 10km enne lõppu hakkasin väsima – põhjusest hiljem. Kuskil 5km enne lõppu aga juba mõtlesin, et veeren niisama mõnusalt lõpuni. Finishist kerisin oma (paki)autoni, tegin kõik uksed lahti ja lihtsalt olin seal pikali koomas veidi aega. Ja siis selgus ka põhjus, miks väsimus tuli – keha väljutas põhimõtteliselt kogu joogi, mis sai peale starti sisse joodud. Millest see jama – ei tea. Üldiselt jään rahule, finishis olin 477.
Anti:
Koos nimevahetusega pole ma selle aasta Estonian Cupi sarja kuidagi käima saanud. Viimati Rõuges oli vähemalt tahtmine, aga polnud jalga. Varem tehnilist laadi takistused. Tekkis küsimus, kas saan käe mudaämbrist välja ja kas 26 tolliste jooksudega saab üldse võistelda? Bruno ütleb: “Ei toimi”. Lubada ei julgenud miskit, kuigi tehnika ja mõned õnnestunud stardid andsid lootust.
Reedeõhtune pikk Eesti tee-ehituse imetlemine Tallinn- Tartu trassil kestis kaunis pikalt ja kurnavalt, seega Londoni olümpiaavamist hommikuni ei jälginud. Stardinumber 321 – oli nagu oli. Stardist kohe üritasin oma asja ajada ja läheneda teise sajasse. Juba kaunis pea nägin Marekit-Kaidot-Brunot ja teisi konkurente eelmistest hooaegadest. Üritasin säästvalt sõita. Marekiga sõitsimegi suure osa distantsist koos, kuni Kekkose radadeni olin Kaido pundis. Rain oli juba haardeulatuses, kuid kuna kuumus hävitas veevarud ca 25 km-ks, siis jäigi ta püüdmata.
Ca 10 km sõitsin veepuuduses, kui ootamatult juubilar Indrek Epner oma suure pudeli mulle ulatas. Respect, see aitas liikuda, kuigi kerge polnud! Seejärel sain Rein Pilli proualt enda teise veepudeli, milles oli küll tulikuum jook, kuid abiks seegi. Tänud tallegi! Ca 10 km enne lõppu saime suurest grupist tulema vast kolmekesi, 5 km enne lõppu manustasin lubatud erguti Guaraana, mis ilmselgelt seekord toimis. 500 m enne lõppu kui olime neelanud eest mehi ja meid oli grupis vast 7, otsusatsin alustada lõpuspurti – rauad paremale ja kiirus üles. Keegi tuulde ei saanud ja grupp õnnestus võita.
Koht 114. on hooaja parim ja tulemusega peab rahul olema, kuigi esisada jäi seekord vallutamata. Tänud Kaidole, Marekile reisiseltskonna ja Madisele öömaja-sauna eest!
Tulemused:
Kaido 93.
Rain 96.
Raino 102.
Anti 114.
Marek 121.
Bruno 165.
Madis 477.