CC Rota Mobilis

Kui tegelased eelmisel aastal anonüümsust toetavas foorumis suurt kisa tõstsid ja Otepää Maratoni etapi sprindikategooriasse kirjutasid, siis ei jäänud rajameister neile see aasta võlgu. Otepää maastikust võeti viimast, kuigi Kalevipoja Maratoni agooniapiire paigast ei suutnud nihutada. Seekord olid olematud lootused neli meest saja sisse mahutada, kuna Rain oli sunnitud eestlaste iibe tõstmise eest hoolt kandma. Eelinfo haiglast tõotab head!

Andre:
Midagi eriti rääkida pole. Sõit oli väga raske. Rippusin hädiselt pundis, kus kihutasid ees Kaupo Raag (clubbers), Grete Treier, vahepeal ka Caspar Austa…

Kuumalaine Stroomi rannas!

Olin seal pundi taga pidevas võlas, jäädes aeg ajalt maha, siis jälle järgi jõudes. Kui algas 32-km siis algas põrgu. Ma ei teadnud, et Eestis on võimalik 8 km sisuliselt järjest mäkke sõita. See agoonia kestis 22 min. Ilmekalt kirjeldab minu enesetunnet fakt, et mu sõidu maksimum pulss oli 175 ja kogu see tõusude kaskaad oli mu pulss mitte alla 170, pigem kogu aeg 172-173.

Andre on sattunud alpimajja

20 km enne lõppu ei olnud enam võimalik selles tempos jätkata. Ja jäin maha. See 20 km sai siis sisuliselt sõidetud üksi – vaid Tuisk (Hawaii) ja Aare Mets olid vahepeal näha. Kuna see kolmik sõitis kõik omas tempos, siis me ükteis väga ei aidanud. Hirmuga vaatasin lõpu asfaldi ja kruusa lõikudel taha, et ega sealt kohe hirmus rong minust mööda ei tuiska – läks õnneks.

Kohaks 62., mis parimal juhul oleks ehk võinud 5-6 kohta parem olla. Kokkuvõteks: Kaupo – sa oled loom, Grete on ikka ülikõva ja et trenni peab rohkem tegema.

Raino:
Lõunaosariikidesse sai siirdutud juba reedel. Nädalavahetuseks lubasid ilmatargad Suve tagasitulekut. Ööbimine Otepää ligidal mägionnis. Laupäeva hommikul sai pikalt magatud ja siis putru söödud. Peaaegu tund kohaleväntamiseks ja soojenduseks. Lastele ka numbrid peale ja siis starti.

Esimesed 10km veeresid ootamatult edukalt … Aga siis hoiatas sisemine hääl, et 175 pulsiga sa päris lõpuni ikka ei pane. Olin sunnitud teda uskuma jääma ja võtsin rahulikumalt. Ja rongid hakkasid minema, minema.. Pidama sain lõpuks grupis, milles oli kokku vast 30+ seltsimeest. Edasi meeles rallisirged ja vahepeal natuke metsaseid tõususid. Vist polnud ainsatki jalastumise kohta. Osavust läks vaja vaid hetkel, kui Ailar K rahulikult ülesmäge kruttiva seltskonna keskelt läbi lendas. Tekkinud õhupööris tahtis väsinud väntajaid kahele poole teelt välja puhuda.

Bruno läks ja mägedes “tuli tagasi”. Raul tuli algul “tagasi” ja siis mõne aja pärast läks. Kokkuvõttes väga mõnus nädalavahetus – ilm suvine, lasterajad meeldisid ka Triinule ja Henrile, supp piisavalt paks. Tulemus selle aasta nõrgim, aga peab vist vahepeal passi ka uurima.

Madis:
Otepää on ilus ja vaheldust pakkuv rada. Harimäega oli korralikult vaeva nähtud ja see võttis ikka tüki jõudu ära.
Sellise ilmaga oli mõnus sõita, kuigi tundus, et sõitsin end vedelikupuudusse. Finishis muidugi on hea olla kui kõik see on seljataga 🙂

Finish niikui issanda õnnistus Madisele

Kaido:
Laupäeva hommikul kell 8 startisin kodust ühe magamata klubikaaslasega, kes oli eelneva kokkuleppe alusel pidanud autot juhtima, aga sellises seisus polnud see kõige turvalisem ettevõtmine. Seega ise sanga ja Otepää poole punuma. Kohale jõudsime samas rongis koos Andre ja Bruno ekipaaziga.

Soojenduseks jäi aega piisavalt ja sai raja algus läbi sõidetud koos Lasse, Andre jt tugevatega. Eelmise etapi hea tulemuse tuules oli minu stardigrupp liikunud ühe võrra ettepoole ja ümberringi kõva kaader. Kuigi Andre arvas enne starti, et tal tuleb sõidu ajal minu tuules iniseda, siis tegelikkuses pani ta peale stardipauku minema ja peale kolme km läbimist ma teda enam ei näinud.

Kuramuse valusalt vajutati kruusa peal ja kuna ei tahtnud ennast päris kinni tõmmata, siis pidin järgi laskma. Ühel hetkel tuli tagant Kuldar ja tema tuules ka Grete, kelle abikaasa-treener hüüdis raja kõrvalt kohaks 100 sel hetkel. Kui Kuldar oma vedamiskorda teistele pakkus, siis Grete kiirendas ja läinud ta oligi. Vahe eelmise grupiga polnud suur ja üritasin samuti järgi minna, aga et tuul oli vali ja tempo kiire, siis vajusin varsti samasse gruppi tagasi. Ühe korra proovisin veel ja saingi selle Grete grupi kätte, kuid kui Austa tagant tuli ja grupi etteotsa vedama läks, siis sain aru, et minul sellist jõudu pole, et seal edasi olla. Lasin jala sirgu, taastusin, jõin ja ootasin taganttuleva grupi jällegi ära.

Kuni Käärikuni oli suht rahulik, aga siis hakkasid terad sõkaldest eralduma – Vanameister Kuldar oli kogu aeg pundi peas ja rappis seal päris kõvasti. Kui tõusudel ja sirgetel mehed ainult oigasid ta tuules, siis laskumistel on veel natuke arenguruumi ja sealt oleks võita kõvasti 🙂 Põhiliselt sõitsime koos neljakesi – Kuldar, Meelis Aasla, Alari Kannel ja mina. Korduvalt loeti kohti 99-102 ehk siis sõitsin esisaja piirimail.

Seekord sai Kekkose radu proovida lausa kolmel korral ja üks tõus ei paistnudki lõppevat – ma ei mäleta, et oleks Eestis nii pikalt järjepanu tõusu sõitnud ja minu süda arvas selle peale, et võiks pulsi sinna 200 peale lükata. Olin korduvalt dilemma ees, et jään seisma ja lasen pulsil rahuneda, aga Kuldari selg oli nii ahvatlev, et ei saanud seda eest lasta. Lõpuks laskumisele jõudes kukkus pulss 170-180 peale tagasi.
 
Otsustavad sündmused hakkasid toimuma veetakistusele järgnenud Nüpli tõusul (ca 5km enne lõppu), kuhu mul õnnestus esimesena minna ja eesolevad mehed( K.Hussar ja A.Uuk) kinni püüda. Uuesti kruusale jõudes olid vanad kamraadid tagant kadunud ja ega ma enam ootama jäänud. Asfaldil aitas Hussar mind paari vahetusega, aga põhilise töö pidin üksinda ära tegema. Munamäe alt möödudes tundus taga turvaline vahe ja vaatasin ainult ettepoole, kus oli kaugemal näha 3 tegelast.
Ühest sain mööda, aga rohkemaks jõudu ei jätkunud ja finisheerisin teadmisega, et lõpetasin esisajas.

Kokkuvõtteks: rada oli sigaraske (rajameister oli eelmise aasta sprindiraja kriitikat tõsiselt võtnud), endal polnud tõenäoliselt parim päev ja tugeva jalaga maanteemeestel oli selge eelis, sest tehnilist polnud sel rajal mitte midagi. Eraldi tahaks tänada Vanameister Kuldarit, kes raskel hetkel mind tõusust üles lükkas ning ka teised konkurendid said tema abikätt tunda – sellist dzentelmeni ei kohta tänapäeval just üleliia tihti. Temaga samas grupis sõites võid kindel olla, et kõige suurema vedamise töö teeb ära Kuldar!

Tulemused:
Andre       62.
Kaido        92.
Raul         126.
Raino       142.
Bruno      168.
Anti         170.
Marek      318.
Madis       770.
www.estoniancup.ee

Lisapildid:

Bruno võitlemas tõusunurgaga ja vaikselt alla vandumas

Mehed peavad taga pidurdama, et Brunole mitte selga sõita

Raul aktsioonis

Marek on vargsi mudaliiga kohtade eest heitlema vajunud

Pildimaterjal:
www.spordifoto.ee
Madise privaatkogu