CC Rota Mobilis

Camp

Meie team osales koosseisus: Raul, Andre, Kaido ja Opa. Lisaks oli kohal ka Asse, kes toetas kõigiti ja ei maganud silmatäitki. Suured tõnud talle selle eest. Võrreldes Rakke24 kaks suve tagasi oli konkurents nõks lahjem ja rada nüridam, kuid füüsiliselt raskem. Siiski tõi meie meeskond ära auväärse meeskondliku 2. koha. Alla jäime vaid veloclubbersitele, kellega püsis pidevalt umbes üheringiline vahe ja lõpu eel, kui oli näha, et seda vahet me enam tagasi ei tee ja samas tagant ka kedagi tulemas pole, lasime jala sirgu ja protokolli läks kirja kolme ringiline vahe.


Elioni Viiekümne Mees

Opa: Minu esimene kogemus 24 h sõidul. Juba paar päeva enne starti oli väike värin sees, minu jaoks uuelaadse võistlusformaadi pärast. Kogesin sarnast stardivärinat viimati, kui sai mitmed aastad tagasi Käärikul Eestikatel MTB teamid’e teatesõitu sõitmas.
Kui stardipaika jõudsin oli telklaager juba püsti pandud, kes õlitas ketti, kes mugis müslit või pastat, selline rahulik ja mõnus olemine.
Sai siis kah telk püsti pandud ja kett ära õlitatud. Meie teami päälik Talukas pani siis esmase strateegia paika, et sõidame alguses kõik ühe ringi ja vaatame kuidas edasi läheme. Mulle selline painduv plaan sobis. Enne starti arvasid korraldajad, et ajaliselt saab parimatel ringi pikkuseks olema ca. 40 min. Esimesena läks meie teamist võitlusesse Talukas. Ringilt saabus ta koos Veloclubbersi Oliveriga ja aega oli 38 min millegagi. Teades Taluka selle hooaja vormi, mõtlesin, et pekki, kas tõesti saab olema 24h valusat andmist.


Opa

Mina startisin meie teami kolmandana. Selleks hetkeks oli Clubbersi team pisut eest libisenud ja peale meid oli juba turvaline vahe sees.
Sõitsin ebameeldiva pingutuse piiril, et mitte vahet suuremaks lasta, kuid samas suudaks endale rada salvestada. Algusest peale oli rada imev ja logistav, puhata väga ei saanud. Ring tehtud, olid Clubbersi mehed taas püüdmisulatuses, mille minu järel startinud Andre oma kiire sõiduga 30 sek. eduks vormistas. See oli meie ainuke kord kui me võistlust juhtisime. Peale seda hakkas vahe kärisema ja õhtuks oli juba kahjuks selge, mis team millisel kohal lõpetab.


Kullionu

Öö oli suht palju energiat neelanud ja vahed eesolevatega ning tagant tulevatega suured ning see lubas meil ringe matkates läbima hakata. Sellel võistlusel õnnestus mul ka ankru osa täita. Oi, kui pikk, valus ja raske see oli:) See ring oli minu jaoks täielik agoonia. Niisked sõidupüksid olid raputaval rajal oma töö teinud ja kuna ma kreeme ei kasutanud, pidin enamuse viimasest ringist püsti sõitma. Vaieldamatult oli tegemist võistluse kõige raskema osaga. Kokkuvõtteks saime siis II koha ja lõpp hea, kõik hea.
Kui võimalus antakse, siis kindlasti järgmisel aastal jälle.
Eraldi tahan tänada ja kiivri tema ees maha võtta Assel, kes meid toimuvaga kursis hoidis, telgist välja ajas kui sõidukord kätte jõudis jne. Ja tegi seda 24 h!


Talukas

Andre: Pühapäev, kell on 6.. hommikul. Möödunud ööl olen magadanud umbes 1 h. Kõik on niiske, külm, vastik. Temperatuur on +7 kraadi, päike on tõusnud ja hakkab vaikselt puude latvade vahelt välja piiluma. Aeg on taas ennast valmis seada. Magama läksin juba ratta riietega, nii, et need on soojad. Vaja ainult pulsivöö peale saada. Vaatan otsa Assele, kes ei ole hetkegi maganud, istun sadulasse ja lähen vahetusalasse. Art tuleb ja saadab mind üks tund ja kakskümend minutit kestvale kahele ringile sõnadega: “Mine, naudi!”. Imelik on see, mis sellistel hetkedel peas keerleb, mis mõtteid mõtled. Rada on juba pähe kulunud ja sa tead juba ette mis sind ees ootab – lõputud niidetud heinamaad, rappuvad raiesmikud, muda augud, pikad tõusud ja kiired laskumised. Möödun mõnest surmväsinud sõitjast. Nende pilgud on tühjad, näod hallid. Viimased tõusud tulevad väga raskelt – pea käib ringi, süda on paha, puls ei lähe enam ülesse vaid tiksub visalt 135 löögi juures. Keha kõik rakud nõuavad puhkust. Viimasel laskumisel näitab spidokas 58 km/h, paistab finish, kõik. Vahetusalas ootab Raul, kellele ma kiibi annan…


Glory

Talukas: Leppisime kokku, et sõidame alustuseks ühe ringi kaupa. Suutsime tänu sellele algul vello clubbersitega (nemad kühveldasid 2-e ringi kaupa) samas ajagraafikus püsida, kuigi oli näha et mitte kauaks. Kui pimeda tulekul kah kaks ringi korraga ette võtsime, siis oli juba selge, et meile jääb 2 koht, tagant ka keegi ei ähvardanud. Minule jääb sellest võidusõidust ausalt öelda kõige rohkem meelde öine pakane, kus ma telgis külmast värisesin ja mõtlesin, kuidas ma pean riideid väljas vahetama ja pimedusse sukelduma. Aga õnneks soovitas Asse väikse konjaki ja suure kohvi külmvärina raviks, mida ma siis igaks juhuks topeltliigutuse tegin. Peale seda polnudki järgnev öine sport väga kole. Hommikupoole tuli tiba vihmasagarat kah ja nii ta läbi saigi. Tore oli, heameelega prooviks siis järgmine aasta jälle.


tulemused

ringi aegade kronoloogia

ringide statistika nimedega

Pildid panime pihta veloclubbersi kodukalt 🙂