CC Rota Mobilis

Raul käis meid esindamas ühel kõige raskematest rattavõistlustest Eestis – Pariisi 24h sõidul. Võistluse sportlikust poolest räägib ta juba pikemalt järgnevas lõigus. Samas piltidelt vaadates toimus hilistel öötundidel ka palju muud põnevat lisaks rattasõidule!

Arctic Spordi pudeli läbi kutsuti vaime välja

Raul:
See on sündmus, mis mulle päriselt meeldib! Midagi hingele ja sellel aastal ka kerele. Kaks aastat tagasi proovisin 12h soolosõitu Pariisis esimest korda. Siis oskasin mingi hetk vindi üle keerata ja pool sõitu oli võistlemine ja teine pool kulgemine. Mitte jõuga, aga moraali najal ning see ei ole spordi mõte, vähemalt minu jaoks. Sel aastal oli plaan sellele pingutamiseveale tõke ette tõmmata. Saime hakkama, programm töötas edukalt, ei lasknud kurje ja salakavalaid pisikesi õlalistuvaid hargiga kurikaelu ennast mõjutama. Selle aasta rada oli ka tõesti väga hea – see oli teist pidi, kui varasemalt ja suhtkoht rasket metsasinglit oli juurde aretatud ja lagedat väristavat põllumaad vähemaks poogitud. Lisaks lageda peal oli tasane trass allatuult, kus oma organismi sai uuesti normaalsesse konditsiooni taastada. Aga see rada veeres, kui seda lõpuks tundma sai (aga selleks kulus 2-3 ringi ja need olid esialgu tundmatuna päris vastikud) ja siis see sobis selliseks ühtlaseks kulgemiseks hästi.

Aga algusesse tagasi. Laekusin laupäeva hommikul, enamus juba kohal, seadsin oma kila kola, võtsin nummeri ja selgus, et meie klassis võistlejaid peale minu suisa kaks – üks neist naine, teine mees. Seadsin siis, et võistlen arvatamalt kõige kõvemaga neist- mina ise ja proovin talle ära panna. Eesmärgiks seadsin 15 ringi. Ühte kurikaela kahtlustasin veel eesmärgi saavutamisel ja kes käru tahab keerata – tehnika.

Selline seltksond siis seekordsel 24h sõidul

12.00 anti start ja enamus 24h tunni mehi vajutas mu eest minema. Julged ja tugevad otsused, respekteerisin, aga ei järgnenud. Eks ma siis veeresin omasoodu. Igal ringil peatusin, võtsin sööki jooki, tundus vajalik värk organismile. Siis kuuendale ringile minekul, ca teisel km-l tõusul kiire ja järsk käiguvahetus ja upps, kett pooleks. Varustust taskus kaasas pole, tipa-tapa võistluskeskusesse tagasi. Parandasin keti ära ja uuesti tagasi rajale. Sõidan ringi ära ja samal kohal, kus eelmine ring kett läks, tunnen, et tagakumm ujub ja vajub läbi. Ütleme, et moraal hakkas suunda võtma allpoole. Sain õnneks lenksu peal sõites võistluskeskusesse ja vajutasin kummile pumbaga korraliku rõhu sisse ja pistsin taskusse suruõhuballooni ja vahu ning siis proovisin edasi sõita. Ennäe pidama jäi, ju siis kuskil juurika peal lõi ääre vahelt lihtsalt  õhu välja.

Edasi oli OK, sõitsin omas tempos ringi, võistluskeskuses peatusin, sõin-jõin jne jne jne. Ja 15 ringi sõidetud. Enesetunne hea, aega veel oli ja tegin ühe ringi  veel lisaks ja lõpetasin. Peale seda riietevahetus ja sauna. Statistika mõttes võib lisada, et mul  oli võetud  kaasa kaasaskantavas külmkapis 3 õlut (esimesena võtsin Saku Dublini peale finishit, A.Le Coq Porteri 6,5% peale sauna ja Saku Mancesteri pärast võistluskeskuses).

Ilmselgelt on Raul ära teeninud nii õlle kui Eiffeli torni

Raudmees Juri Molev, keda kõik võita ihkasid

diplom2012 tõestab Rauli saavutust!