Post Covid19 2020 aasta esimene võistlusnädalavahetus.
Peale turbulentset kevadet, mis lõi sassi kogu teadaoleva tsiviliseeritud maailma ja mille varjus suruti inimkonnale peale 5G leviala ja lamemaalased said kinnituse, et üle ääre ikka kukkuda vist ei saa, lükkas Mai viimasel nädalavahetusel oma võistlusjanulised rattad joonele nii mõnigi klubiliige.
Kõigepealt saavad sõna meie klubi XCO ässad Imre ja Raiko, kes käisid XCO sarja esimsele etapil legendaarsel Neeruti lennuväljal talvises kaamoses enesesse akumuleerunud eestlaslikku ängi ja võistlusviha välja sõtitmas:
Imre:
Lõpuks sai võistelda, kauaoodatud hetk oli. Kui see uudis välja tuli, et tuleb võistlus, siis läks ikka tuju heaks küll ja kohe selline tehniline rada, tuli minna kohe ennem proovima, sest ennem seda olin maastikurattaga ainult 1x sel aastal sõitnud jaanuaris Xdreamil. Muidu ainult maanteel kilomeetreid kogunud. Oli ikka raske küll, polnud selle rappumisega üldse harjunud, mis sest, et FS oli tagumiku all aga neid juurikaid, jõnkse ja hüppeid ikka jagub sel rajal😊.
Imre võtab selle aasta viimase võistlusteeelse sõõmu (foto: Erki Mental)
Peopesad olid villis ja tagumik valus peale treeningut antud rajal😊. Nädala alguses tuli väike tagasilöök ja siis juba oli väike kartus sees, et kas suudan ikka korralikku etteastet teha. Stardirivi oli korralik, osalejaid oli palju, mida oli väga meeldiv vaadata, sealhulgas ka välisvõistlejad Lätist. Õnneks stardisirge oli pikk ja tuli ainult olla kõva jalaga, et end singlile esimesena vedada, seda powerit kahjuks mul polnud, olin vast 5s singlile jõudes, polnud hullu. Korra ja ainuke kord tuli korraks ka jalastuda stardiringil, läks vähe lappama ja seejärel tuli paar jooksu sammu teha.
This is Neeruti flight control tower, CCRM-Ojavere 1, You are clear for landing (foto: Erki Mental)
Tagasi sirgele jõudes tõmbasin 3ndaks ja vedasin gruppi, lätlaste duo oli paarkümmend meetrit vahe sisse tõmmanud. Uuesti singlitele jõudes hakkasid mõned mööda minema ja tundsin, et minu lagi on käes ja siit edasi üle ei ole mul mõtet üle pingutada. Veidi kahju oli küll vaadata, kuidas Rohtmets, Malva, Pilv ja Epner end eest ära vedasid, oleks väga tahtnud jaksata kaasa sõita😊, ees oli ka noorsportlane Grünberg, kellega sai lõpuni koos sõidetud suht duona ning lõpuks pidin ikka end mööda rebima, olime küll erinevates võistlusklassides, kuid võistlushasart sundis mind mööduma ennem finišit. Tuli leppida seekord SEN1 II kohaga. Rada oli super, ilm super, teenindav personal samuti elades häälekalt kaasa, vägev!
Raiko:
Talvel rohkem trenni kui varasemad aastad, Aprillis elu esimene kevadlaager Kreeka päikese all, peale seda esimene XCO Pirital, sekka veel Kolmapäevak seejärel kõvasti trenni ja Bosch Viljandi maratonile.
Nii oleks pidanud teoorias asjad minema, tegelikult oli seis selline, et nädal enne väljalendu laagrisse kiskusid asjad päris hapuks ning selgus, et kurikuulsa viiruse tõttu jääb laager 2020 aastal ära ning kirsiks tordil lõi välja ka aastatetagune põlvevigastus, mis päädis sellega, et järgmised ca 7 nädalat piirdusid mu treeningud kummilintide ja kummipalli harjutustega, ehk tundus ,et enam sit**aks ei saa minna!
48 kg eluskaalu piloteeritakse vaevatult mööda singlit vältimatu finišhi poole (foto: Erki Mental)
Mai algusesks sai põlve korda ja selgus, et esimesed võistlused hea õnne korral enne Juuli kuud ei toimu, mis aus olles mulle isegi sobis, jõuab enamvähem mingisse vormi saada! Kui nagu pauk luuavarrest anti 21 mai teada,et järgmine nädalavahetus on Neerutis XCO 🙂
Enne starti oli teada, et kuna trenni pole teha jõudnud siis lihtne ei saa olema ja kui stardikohtunik otsustas stardikoridori lasta ettepoole ka mehed, kes pole kunagi enne sarjas kaasa sõitnudki oli selge, et aina raskemaks sõit läheb.
Raiko tõmbas ka nokka (foto: Erki Mental)
Start oli paarsada meetrit kruusal littimist ja ega seal mul kuidagi ettepoole saada küll ei õnnestunud ning sellega oligi tegelikult sõit juba otsustatud, sest peale stardiringi, kus peale Madis Sildvee 2x järjest lambi koha pealt üle nipli käimise midagi muud ei juhtunud kui ainult matkapulsis tiksumine, oli vahe eespool olevatega juba peaaegu 2 minuti ringi ja sai praktilselt terve sõidu üksi sõita ja vaikselt kohti parandada, kui konkurendid ise viisakalt kõrvale tõmbasid ja mööda lasid, huvitav oli ainult viimased 1.5 ringi kui eest Rain Lond paistma hakkas, suutsin talle küll peaaegu järgi jõuda aga lõpuks jäi ikkagi 9sek vahe.
Kõike eelnevat arvestades võis tegelikult rahule jääda ja siit saab edasi ainult paremaks minna!
Rada ise oli muidu väga vinge nagu ta alati olnud on, ilmselt tehniliselt Eesti üks raskemaid radu, kui oleks saanud veel kellegagi võidu ka sõita oleks päris põnev olnud 🙂
SPORT KLASS ehk noorsportlased:
1.Mareks Balodis 1:17:57
…
4.Raiko Kaldoja 1:26:27
SEN1 ehk noored vanamehed
1.Argo Rohtmets 1:18:34
2. Imre Ojavere 1:22:09
Teadaoleval rattavõistlusspektril XCO-st vaadatuna teisel äärel paiknev ITT, ehk individual time trial/race of thruth või lihtsalt eraldistart toimus järgmisel päeval veel kasutusele võtmata 2+2 kiirteel Kose Ristil.
Ratturitel avanes erakordne võimalus esimest ja viimast korda olla essa uuel teel ja nautida klaassiledat asfalti, autode puudumist ja…. rämedat küljetuult.
Kohal käisid: meie klubi uusimad täienduses Henri Einroos koos oma suure venna ja eeskuju Evert Einroosiga ja üks vanamees – Kull.
Evert:
Esimene võistlus klubi särgis, hooaja esimene võistlus, esimene võistlus koos vennaga, esimene TT Kosel.. Palju esimesi korraga pani varakult pinge peale. Lisaks veel sattus sõit täpselt sünnipäevale.
TT varustuse osas on veel arenguruumi vähemalt 10 sekundit kilomeetrik kohta (foto: erakogu)
Eesmärk oli (nagu alati) ületada maagiline 40 km/h keskmise piir. Hooajaks ettevalmistus pole küll läinud päris plaanipäraselt, aga lootsin, et ehk uus peegelsile asfalt aitab piisavalt kaasa ja õnnestub siiski alla poole tunniga läbi sõita. Tagasipöördel näitas Garmin 15:24, mis tundus lubavat (eelmised sõitjad olid reeglina tagasi natuke kiiremini tulnud) kuid paraku ei olnud teiseks pooleks enam piisavalt püssirohtu alles. Lõpuaeg 30:20 (keskmine 39.5 km/h). Natuke rahulikuma ilmaga oleks tõenäoliselt parem võimalus olnud (mis teema selle tuulega see aasta on?).
Ametlik CCRM tuuletunneli test (foto: Kristjan Kivistik)
Kokkuvõttes peab enda sõiduga rahule jääma. Uus katse 40 püüda juba 07.06 Arukülas. Henri sõit oli kindlasti kudose vääriline, esimene rattavõistlus elus pärast paari kuud trenni sõita 37.6 km/h keskmist on kõva sõna (lisamotivatsiooni mulle ka kui sellise hooga järgi tullakse).
Mõned numbrid ja täpsustused ka:
Distants: 20km
Aeg: 30:20
Avg power: 269w (~4.4 w/kg)
NP: 270w
Treeningtunde 2020: 111
TT varustus: Aerobarid ja kingakatted (peaks kombe otsima endale..)
Henri:
Elu esimene võistlus. Närv oli püsti juba päev enne võistlust ja ei andnud järele isegi sekund enne starti. Samal ajal kui kümnest alla stardini sekundeid loeti jõudsin ma kiiresti vaadata oma Garminit, kust vaatas vastu 140 BPM ja tekitas veelgi rohkem ärevust.
Esimene võitlus jääb alatiseks meelde (foto: Kristjan Kivistik)
Kuid kohe kui ma sadulasse sain kadusid kohe kõik need mõtted ning alles jäi vaid mina ja tühi kiirtee.
Plussid ja Miinused
-Pöörasin liiga vara ära
-Ei olnud kindel kuidas ja millal pingutada
+Oli lõbus
+EI olnud kõige aeglasem rajal
Avg power: 223W
Brunn lappab tinderit ja käsib poisil kiiremini sõita (foto: Kristjan Kivistik)
Andre:
Ma ei ole saanud ühelgil aastal nii põhjalikku ja süsteemset ettevalmistust teha (aitäh covid19 vaba aja ja võistluste puudumise eest). Sihitud oli see kõik juuni lõppu ärajäänud eestikatele, aga nüüd tuleb 5 nädalavahetust ennast hoopis Aerobikes realiseerida ja siis vaadata, mis edasi saab.
Nii – TT – kettad, lycra kombed, kõrged jooksud, tilga kiivrid ja kingakatted, legaalsed ja mittelgaalsed kõrged sokid, 10 000 EUR euri TT rattad ja beta alaniinid ja laktaatpuffrid , laktaati vähendavad jala õlid ning tempo hodimine, wattid ja tuuletakistus….see on rattanohikute pärusmaa, kus võidavad need, kellel on kõige tumedamad prillid.
Esimest och viimast korda (foto: Kristjan Kivistik)
Kose Ristis tervitas meid jõhker küljetuul. Kuna koroonahirm lubab ühes stardis koos korraldajatega maksimaalselt olla 100 inimest ja startide vahel peab olema 1 h vaba aega, tõi see ilomaolude näol sisse arvestatava muutuja. Hommikused startijad (ka mina) saime boonuseks sellise küljetuule, mis viis lendu finishi aiad ja Reile mikrofoni svammist pea.
Ega TT sõidu kohta tavaliselt midagi rääkida pole. Kuna distanst minu jaoks päris pikk (kuigi olen selles osas trennides vaeva näinud) sundisin ennast rahulikumalt alustada ja 400W nr Wahoo kompuutril näha ei tahtnud. Veidi peale tagasipööret püüdsin kinni minut varem startinud Kaupo Raagi ja siis saabus hetk mis võibolla oleks kogu hooajale punkti pannud. Kõige kiiremal lõigul (kiirus üle 50 km/h) tuli ootamatu tuulepuhang, mis viis korraks lenksu näpuvahelt ära ja ei olnud palju puudu et oleks lõpetanud sisekurvis teepiirdes ja molliga asfaldis. See võttis ikka korra täiesti vedelaks – Uhh uhh…. läheltä piti tilanne, nagu soomlased ütlevad.
Aga sõidust üldiselt – jagasin oma “paagi sisu” ilmselt nii hästi kui sai, ehk suutsin suuremat võimsust hoida viimasel kolmandikul. Sõitsin selle hooja uue FTP tippmargi – NP oli 359 W. Koha mõistes – mitte nii väga rahul. Hilisemate stardigruppide startijatel oli küll eelis, aga see ei vabanda välja järjekordset neljandat kohta M40 masinaklassis.
Et agoonia oleks täielik, sõitsime Kose Ristilt vastu tuult koos Kaupoga koju ka.
Andre võitleb WRC masinaklassis F2 klassi pilliga (work in progress…) (foto: Kristjan Kivistik)
1.Harri Sokk – 25.04,02 – 47,9 km/h M30
12. Andre Kull – 27:14,7 – 44 km/h – M40 4. koht
88. Evert Einroos – 30:20,5 – 39,5 km/h – M-U30 4. koht
124. Henri Einroos -31:55,2 – 37,6 km/h – M-U19 12. koht